Kui vihma poleks, ei oskaks me rõõmu tunda päikesest. Kui me vigu ei teeks, ei oleks meil mitte millestki õppida. Kui me vahel ei tunneks tohutut vastikut külmust , ei teaks me ka kui suurepärane on soe tuba talveõhtul. Kui me ei tunneks iialgi väsimust, poleks magamisel sellist võlu. Kui me ei peaks mitte kunagi vara tõusma, ei teaks me mis tunne on magada poole lõunani. Kui me ei teaks, mis tunne on valu, ei teaks me ka mis tunne on õnn. Kui me ei teaks, mis on ükskõiksus, ei oskaks me ka hoolivust kuidagi ära tunda. Kui me ei peaks tegema mitte kunagi tööd, ei teaks me puhkamise võlu. Kui me ei peaks vahel sööma toitu, mis pole kõige maitsvam, siis ei teaks me ka mis on tõesliselt hea toit. Kui meil ei tekiks päevitades rante, ei oleks meil rõõmu võrrelda oma eelmist, heledamat nahka, tumedamaga. Kui poleks olemas ühtegi halba lugu, ei teaks me ka mis on hea lugu. Kui me ei peaks iialgi ootama, ei teaks me mis võlu neil -"asjadel" on, mida on kaua oodatud ja lõpuks siiski saadud.
Sest kui kõiges poleks lisakse heale ka halba , ei teaks me ka kui hea miski on ja me ilmselt ei oskaks lihtsalt kõiki neid väikeseid erilisi asju, mis meiega juhtuvad, lihtsalt hinnata.
