"You can close your eyes to the things you don't want to see, but you can't close your heart to the things you don't want to feel."

Jah, me võime teha näo, et me ei näe. Me võime oma silmad sulgeda ja lasta endast mööda kõik, mis toimub sel hetkel meie ümber, aga tõepoolest - me ei saa sulgeda seda, mis on meie südames ja mida me ei taha tunda. Ei saa petta iseenda tundeid või emotsioone. Isegi kui ei tahaks olla pettunud või pahane, kurb või mures, kui me selle tunde oleme endasse lasknud, ei ole võimalik ennast petta. Ja kui me kellestki väga hoolime, ei ole võimalik vastavalt soovile hoolida rohkem või vähem. See tunne on meie sees ja täpselt nii tugev nagu ta on. Silmade sulgemine ei aita ja oma südant lukku panna ei saa. Ta otsustab tihti ise meie eest, mida või keda ja kui palju ta sinna laseb.
Nii lihtsalt ongi. Kuigi jah, mõnikord on tunne, et tahaks natuke rohkem reguleerida seda, mida ma tunnen. Volüümi maha keerata. Mõnikord on selline tunne, et mõistus saab aru küll, et mingi olukord ei ole väärt ülereageerimist, ei heas ega ka halvas mõttes. Aga ise ei saa justkui mitte midagi teha, käed on seotud lihtsalt nende olukordade ees ja siis ikka tulevad need emotsioonid. Kogu see pettumus või kogu see rõõm ja raske on end talitseda.
Eile rääkisin ühe armsa sõbrannaga. Ma olin segaduses ja mõtlesin jälle liiga palju. Ma olin veidi pettunud.. ja veidi kurb ning ei suutnud üldse mõelda selgelt kõige selle hea peale, mis on minu elus praegu. Ja mis pole mitte kunagi iseenesestmõistetav. Ma olin pettunud ega saanud ise ka aru, mille pärast täpsemalt. Igatahes veidi halvas tujus. Ja siis ta ütles lihtsalt selle õhtu kõige tabavama lause, mis pani mu tobedale mossitamisele piiri ja pani mind kohe mõtlema. Igatahes eilse õhtu kuldsed sõnad: "Ela hetkes, tunne rõõmu kõigest, mis sul on! Ma annaks kõik, et oleks ka kuskil õnnelikus hetkes." Ja kuigi olin kogu õhtu juba ühe ja sama teemaga jauranud, pani see kõik sel hetkel paika. Mu elu on praegu tegelikult nii paigas, kui üldse olla saab. Ma olen õnnelik, minu iga päev algab päikseliselt ka siis, kui tegelikult päike ei paista. Mu ümber on imelised inimesed. Mul on superhästi toimiv suhe, milles on väga palju teineteisega arvestamist, hoolimist ja ilusaid tundeid/emotsioone.
Ja siis ma ikkagi luban omale mossitamist selle pärast, et kõik ei lähe alati  nii nagu MINA TAHAN. Eks pettumine on loomulik tunne ja ilmselt tavaliselt just siis, kui me midagi planeerime ja see ei lähe nii. Minu nädalavahetuse mitmed plaanid läksid seekord teistmoodi ja ma pakkusin endale vabaduse, et tuju alla lasta ja mõelda kohe, et midagi on väga halvasti selle pärast. Aga tegelikult on see lihtsalt üks tobe plaan ja plaanidel on tihti kombeks minna omasoodu, münikord oodatust paremini, teinekord oodatust halvemini. Ja mis siis? Täiesti tühine asi, miks tujul lasta langeda.
Ja tõesti - mulle on öeldud viimase paari-kolme kuu jooksul korduvalt, kui õnnelik ma olen, kuidas mul on vedanud ja kuidas mu silmad säravad. Ja nii ongi. Väga paljud inimesed annaks tõepoolest kõik, et elada selles õnnelikus hetkes. Ja selles ma ju elan. Kavatsen nüüd veelgi enam iga hetke nautida. Tõeliselt nautida ja jätta oma naiselikele jonnimistele, ülemõtlemistele ja põhjendamatutele hirmudele väga vähe ruumi. Neil ei tohiks olla üldse kohta minu (praegu väga õnnelikus) elus. Jah, mõnikord on täiesti talumatult raske näha seda, mis meil on ja seda hinnata. Aga peab!


Olge mõnusad!


L.

Usaldust on raske võita ja kerge kaotada..

Selle teema algatuseks panen ühe tsitaadi, mille on öelnud meie seast lahkunud Lennart Meri. Ja päris hästi on öelnud: "Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali."

Viimastel päevadel on palju teemaks olnud usaldus ja selle puudumine. Ma olen oma lühikese elu jooksul teinud kindlasti juba päris mitmeid kordi selle vea, et olen olnud liiga usaldamatu või liiga kaitsev. Ja see juhtubki üldiselt ju siis, kui sa kellestki väga hoolid ja temast ilma kardad jääda. Õnneks olen õppinud ajapikku tunnetama piire. Seda kui on põhjust kahelda ja seda, kui võib olla rahulik ja usaldada. Täielikult usaldada. Ja tegelikult ongi ju usaldus kõige alus. See alus, millele me hakkame ehitama kõike muud üles. Suhteid sõprade, perega, oma partneriga. Kui see alus on nõrk või ebakindel, siis kõik muu, mida üritame sellele ehitada, laguneb lihtsalt koost. Jah, mõnikord on raske usaldada, olla rahulik ja absoluutselt üldse mitte muretseda, aga eks kõige hea ja ilusa hoidmine ongi raske töö. Nagu teada, siis kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb. Seega peaks ju püsima ka kõik, mille nimel me vaeva näeme. Samas jällegi ei peaks tulema need asjad liiga raskelt ja vaevaliselt, siis ei ole ka õige. Tõeline kunst, või mis?
Aga tulles tagasi usalduse juurde, siis ma näen pidevalt enda ümber, kuidas purunevad inimestevahelised suhted või kui palju tehakse teineteisele haiget lihtsalt sellega, et ei suudeta uskuda. Ja ega mõnikord me ju ei teagi, kas me usaldame põhjusega või peidame pea liiva alla, aga mida muud tegelikult teha on? Üldiselt ju kõik usalduse reetmised tulevad välja nagunii ja kui ei tule, siis ei saa me sinna ikkagi midagi teha. Asjad juhtuvad, kui inimene tahab, siis igatahes. Liiga paaniline armukadedus ja usaldamatus ainult soodustavad seda, et meie usaldust reedetaks, sest kuskil on ka närvidel piir, mida ületades enam ei hoolitagi sellest, mida teine inimene tunneb. See toob tülid ja kõik saavad haiget. Mulle lihtsalt tundub, et kui mingi inimestevaheline liit on piisavalt tugev, siis inimesed ei reeda võidetud usaldust, vaid räägivad asjadest. Räägivad siis, kui need on head ja siis, kui nad teevad midagi, mille üle pole uhked. Aga kui sa kellestki väga hoolid, siis ilmselt teed sa kõik selleks, et tal oleks hea ja et ta peaks milleski kahtlema. Kui asjad nii pole.. siis tuleks ehk kerida aeg tagasi ja mõelda, millest on usaldamatus alguse saanud ja kuidas saaks seda maja edasi ehitada nii, et vundament edasi ei laguneks ja kõik meile kaela ei sajaks. Keeruline teema.

Igatahes on kellegi usaldust, armastust ja hoolimist väga raske võita. Nii, et see oleks tõeline ja päris. Aga ülimalt kerge kaotada. Ja tihti peame siis ikka endale peeglist otsa vaatama ja küsima "Mida me teinud oleme?" Seda nii sel juhul, kui me lihtsalt ei usalda teist inimest järjepidevalt, kahtlustame ja süüdistame pidevalt. Aga seda ka juhul, kui teine inimene on meie usaldust petnud.. või kui oleme seda ise teinud. Aga muidugi, jah, kui on põhjust muretseda, siis pead liiva alla peita ei ole ka mõtet.

Seega parem siiski olla rahulik, usaldada ja nautida kõike head, mida meile antud on, sest halvale keskenduda on alati palju lihtsam.

Nii palju siis sellest.. järgmine kord ilmselt on juba ägedaid uudiseid hoopis jagada, sest parampampaaaaa.. Kaidi tuleb tagasi Eestisse!!! :)

Ole tublid, ärge haigeks jääge ja hoidke neid inimesi, kes teie ümber on. Nad ei ole iseenesestmõistetavad! ;)


L.