Jah, me võime teha näo, et me ei näe. Me võime oma silmad sulgeda ja lasta endast mööda kõik, mis toimub sel hetkel meie ümber, aga tõepoolest - me ei saa sulgeda seda, mis on meie südames ja mida me ei taha tunda. Ei saa petta iseenda tundeid või emotsioone. Isegi kui ei tahaks olla pettunud või pahane, kurb või mures, kui me selle tunde oleme endasse lasknud, ei ole võimalik ennast petta. Ja kui me kellestki väga hoolime, ei ole võimalik vastavalt soovile hoolida rohkem või vähem. See tunne on meie sees ja täpselt nii tugev nagu ta on. Silmade sulgemine ei aita ja oma südant lukku panna ei saa. Ta otsustab tihti ise meie eest, mida või keda ja kui palju ta sinna laseb.
Nii lihtsalt ongi. Kuigi jah, mõnikord on tunne, et tahaks natuke rohkem reguleerida seda, mida ma tunnen. Volüümi maha keerata. Mõnikord on selline tunne, et mõistus saab aru küll, et mingi olukord ei ole väärt ülereageerimist, ei heas ega ka halvas mõttes. Aga ise ei saa justkui mitte midagi teha, käed on seotud lihtsalt nende olukordade ees ja siis ikka tulevad need emotsioonid. Kogu see pettumus või kogu see rõõm ja raske on end talitseda.
Eile rääkisin ühe armsa sõbrannaga. Ma olin segaduses ja mõtlesin jälle liiga palju. Ma olin veidi pettunud.. ja veidi kurb ning ei suutnud üldse mõelda selgelt kõige selle hea peale, mis on minu elus praegu. Ja mis pole mitte kunagi iseenesestmõistetav. Ma olin pettunud ega saanud ise ka aru, mille pärast täpsemalt. Igatahes veidi halvas tujus. Ja siis ta ütles lihtsalt selle õhtu kõige tabavama lause, mis pani mu tobedale mossitamisele piiri ja pani mind kohe mõtlema. Igatahes eilse õhtu kuldsed sõnad: "Ela hetkes, tunne rõõmu kõigest, mis sul on! Ma annaks kõik, et oleks ka kuskil õnnelikus hetkes." Ja kuigi olin kogu õhtu juba ühe ja sama teemaga jauranud, pani see kõik sel hetkel paika. Mu elu on praegu tegelikult nii paigas, kui üldse olla saab. Ma olen õnnelik, minu iga päev algab päikseliselt ka siis, kui tegelikult päike ei paista. Mu ümber on imelised inimesed. Mul on superhästi toimiv suhe, milles on väga palju teineteisega arvestamist, hoolimist ja ilusaid tundeid/emotsioone.
Ja siis ma ikkagi luban omale mossitamist selle pärast, et kõik ei lähe alati nii nagu MINA TAHAN. Eks pettumine on loomulik tunne ja ilmselt tavaliselt just siis, kui me midagi planeerime ja see ei lähe nii. Minu nädalavahetuse mitmed plaanid läksid seekord teistmoodi ja ma pakkusin endale vabaduse, et tuju alla lasta ja mõelda kohe, et midagi on väga halvasti selle pärast. Aga tegelikult on see lihtsalt üks tobe plaan ja plaanidel on tihti kombeks minna omasoodu, münikord oodatust paremini, teinekord oodatust halvemini. Ja mis siis? Täiesti tühine asi, miks tujul lasta langeda.
Ja tõesti - mulle on öeldud viimase paari-kolme kuu jooksul korduvalt, kui õnnelik ma olen, kuidas mul on vedanud ja kuidas mu silmad säravad. Ja nii ongi. Väga paljud inimesed annaks tõepoolest kõik, et elada selles õnnelikus hetkes. Ja selles ma ju elan. Kavatsen nüüd veelgi enam iga hetke nautida. Tõeliselt nautida ja jätta oma naiselikele jonnimistele, ülemõtlemistele ja põhjendamatutele hirmudele väga vähe ruumi. Neil ei tohiks olla üldse kohta minu (praegu väga õnnelikus) elus. Jah, mõnikord on täiesti talumatult raske näha seda, mis meil on ja seda hinnata. Aga peab!
Olge mõnusad!
L.
No comments:
Post a Comment