...

Praegu on ülimalt aktuaalne kooseluseadus. Palju vastaseid ja palju pooldajaid. Mind ajab see teema lihtsalt VÄGA keema. Eile vaatasin Eesti tuntud inimeste videopöördumisi/ arutlemisi sel teemal ja sain nii palju mõtteainet enda jaoks. Seal rääkisin inimesed, kes on ise traditsioonilisest perekonnast ja kel endal on ka praegu traditsiooniline perekond (mees-naine- a'la 2 last). Ja nad on igati kooseluseaduse poolt. Ja mina ka!
Andrus Vaarik räägib seal väga ausalt ja asjalikult, kuidas ta ei saa aru neist inimestest, kes arvavad, et nad teavad, millised on head inimesed ja millised halvad. Kes arvavad end teadvat, mis on õige peremudel ja mis on tõeline armastus. Kes arvavad, et nemad elavad päriselu, tunnevad pärisarmastust, on osake pärisperekonnast. No mida? Mis on pärisperekond või pärisarmastus? Kes saab öelda, et tema teab seda? Et see, mida tema tunneb, see ongi päris ja kellegi teise tunded.. need ei ole??! Nii ei ole ega saa olla. Pole olemas õigeid või valesid armastusi või tundeid. Need emotsioonid ja tunded, mis meie sees on, need ongi ju päris. Täpselt niisugusena nagu nad meie sees on. Mina kui täiesti 100% hetero tunnen jah, vastassugupoole vastu kõike seda eelnevalt kirjeldatut. Mul on vastassoost partner. Nii on see praegu ja nii on see alati. Ja ma tean, mis tunne on armastada ja tean, missugust perekonda ma tahaksin ka tulevikus. Jah, traditsioonilist. Kohe kindlasti! Aga see ei tähenda, et ma arvan, et minu armastamine on ainuõige ja ainult nii on see võimalik. Ei ole. Armastatakse nii erinevat moodi ja armutakse erinevatesse inimestesse. Kui üks inimene leiab, et tema õnn on samast soost inimene, siis lasku käia. Miks peaks see kuidagi mind puudutama, riivama või häirima? Mida rohkem on meie ümber õnnelikke inimesi, seda õnnelikumas ja rahulolevamas ühiskonnas saame me kõik ju elada. Seda rohkem positiivseid muutusi ja rõõmsamat õhkkonda on meie ümber. Ma tõesti ei saa aru, miks on inimesi, keda niiiii väga häirib, mida keegi teine teeb, keda keegi teine armastab, kellega koos elab või kelle kõrval hommikul ärkab?! Minul ei ole näiteks sellist aegagi, et keskenduda nii pühendunult kellegi teise elule ja kellegi teise otsuste vastu võidelda ja märatseda. Las inimesed olla rahus, armastagu ja tehku mis tahavad. Nad ei sega ju meid nö traditsioonilise perekonna austajaid MITTE KUIDAGI. Kui ei meeldi, ei pea vaatama, kuidas kaks samasoolist tänaval käest kinni käivad. Las nad käivad. Kui tõesti häirib, siis saab ju mujale vaadata. Ja üldiselt ei suru nad seda vaatepilti meile ju peale. Nad teevad oma tegusid ja jagavad oma tundeid kuskil mujal, meid sellest välja jättes. Aga inimesed saavad olla siiski õnnelikud.
Miks arvab mõni "geenius", et tema teab, mis on pärisõnn ja see on ainult see õnn, mida tema on endale teadvustanud? Et see on just sellisel kujul nagu tema seda kogeb? See ei ole nii. Õnn väljendub miljonil erineval viisil. Ei ole olemas ühte ja õiget armastust, õnne, rõõmu, tunnet, eluviisi. On palju erinevaid õigeid, mis erinevaid inimesi õnnelikuks teevad. Las siis igaüks valib oma partneriks just selle, kellega tema õnnelik on. Kuni keegi oma eluviisi teistele peale ei suru, siis ei tohiks see ka niimoodi nö meid ehk traditsioonide austajaid häirida. :)
Me elame demokraatilikus ühiskonnas, aga sellise jama peale läheb süda pahaks, ausalt ka! Austame siis ikka iseend ja teisi ja oleme TOLERANTSED. Elame ise ja laseme teistel ka elada! Rohkem armastamist ja hoolimist ning vähem vihkamist poleks üldse paha! :)


Vot nii!