Ühest küljest on nii vähe jäänud semestri lõpuni, aga kuna ootusärevus on nüüd juba niii kõrgele tõusnud, siis tundub samas ikkagi nii palju veel. Mitu eksamit ootab ees enne, kui saab puhkama jääda! Ja mida ma teen? Elan "Su nägu kõlab tuttavalt" finaalile mitu tundi kaasa, samal ajal kui jõuaks õppida mitu tundi kehalist, eesti keelt, teha matat või käsitöö mustrilehte. Aga no mis teha, selle sügise suur naerutaja ja muidu emotsioonide väljapigistaja on just see saade olnud. Super formaat, andekad inimesed ja nii palju suurepärast meelelahutust. Ma pole muidu mingi eriline hääletaja ja kõikvõimalike saadete jms fänn, aga selle saate puhul tõesti olen ja sel hooajal oli minu vaieldamatu lemmik just Ott Lepland. Niivõrd andekas inimene. Anna ainult ette ja ta teeb ära. Jah, olin täna pettunud, kui ta ei võitnud. Andsin kolme väärtusliku häälega ka oma panuse, aga seekord läks teisiti. Ka Koit Toome oli väga suure töö ära teinud ja ma tunnistan (ja seda on mul raske teha), et tänases Tõnis Mägi's (Oti parodeeritav) oli natuke liiga palju Otti sees, aga võitu oleks ta sellegipoolest väärinud just põhjusel, et läbi saadete oli ta kõige tugevam. Tema (erinevalt enamikest) ei lubanud üheski saates taseme langust või nõrka etteasted. See meeletu töö, pingutus ja tõestamine.. just seepärast oleksin seekord andnud võidu talle. Kuid suur kummardus ka Koidule, kes tõsiselt mind üllatas ja oli sellegipoolest väga tubli ja samuti väga andekas. Kaks üllatajat, tugevat parodeerijat ja täiesti uskumatult võimekat lauljat. Seekord tegid ära ka näitlejatele. Igatahes minu kummardus kõigile selles heategevusprojektis osalenud võistlejatele ja kogu tiimile üldse! Õnneks on juba teada fakt, et uuel aastal tuleb uus hooaeg ja üks täiesti vaieldamatult suurepärane inimene, näitleja ja kõik ühes ehk Märt Avandi on seal üks osalejatest. Seega tasub taas vaadata!
Minu südamesse on Ott siiski end juba ammu laulnud ja võitja on igas mõttes. Ja teda ning kahte teist absoluutselt fantastilist lauljat läheme mu kalli Kaidiga ka detsembri lõpus kuulama. CAN'T WAIT!!!!
Üldse on neid üritusi ja sündmusi nii palju, mida enam ei suuda oodata ja see teeb raskeks kõik, mida oleks praegu vaja teha. Järgmisele nädalale mõeldes tuleb kananahk ihule ja seda muidugi halvimas mõttes, sest ma pole absoluutselt valmistunud kaheks tulevaks eksamiks (üheks küll veidi nüüd olen, aga ilmselgelt veel väga vähe) ja see tähendab vaid meeletut tööd ja ilmselt ka väheseid unetunde, sest tahaks ikkagi ilusa ja korraliku punkti sellele semestrile panna. Olen tõesti (täiesti ausalt) pingutanud väga ning ka nautinud kõike seda, mida see kool, õppejõud, mu kursus mulle andnud on selle vägeva algusega. Nüüd võib PEAAEGU öelda, et 4,5 aastat veel. Ilmselt kogu see seltskond ei jää, aga jäävad (nagu ikka) ilmselt parimad ja need, kellel see tõesti hinges on. Mul on, kohe päris tõsiselt..ja loodan, et suudan endiselt pingutada ja motiveeritud olla. Lihtsalt enne jõule on alati kõige kehvem aeg suurteks väljakutseteks ja väga suurteks pingutusteks. See ilu ja rahu ja ootusärevus segab ja eks veidi ka juba väsimus, kui mitu kuud juba tööd tehtud ja vaeva nähtud. Aga viimased pingutused ja varsti on kõik!! Siis saab oma armsad inimesed kokku koguda ja vahepeal teha kõike muud toredat, et siis laetud akudega jälle uuele semestrile vastu minna ja endast kõik anda!
Igatahes on olnud jälle üks VÄGA tore nädalavahetus. Mitte nii produktiivne nagu oleks vaja olnud, aga see-eest siiski mõnus ja vahva. Võtan end nüüd kokku ja töötan nädala sees maksimaalselt! See on lubadus.. mulle endale.. et jõulud saaks tulla ilusad ja rahulikud (kuigi jah.. siiski aritmeetika seltsis)!! :)
Ja teie, mu armsad, tulge juba sealt kaugelt koju, ma nii väga ootan! Lumi on ka juba maas..
NII.. ja tänase päeva lõpetuseks sobivad küll ainult ja ainult järgmised videod!! Palju õnne Koidule ja suur kummardus ja õnnitlused absoluutselt suurepäraste esituste eest ka Otile! :) (need pole küll tänased võidulood, aga paar väga head etteastet neilt)
Eks inimesed kasvavadki kogemuste najal. Koged midagi, võtad riski, saad põletada ja õpid sellest. Järgmine kord enam nii ei tee. Iga korraga koged aina uusi ja üllatavamaid olukordi ja lõpuks.. tead ja tunned kõiki inimtüüpe?! Pigem vist siiski mitte, aga vähemalt tüüpilised käitumismallid saavad selgeks ja iseenda häält on kergem kuulata, sest peamine probleem vist ongi tavaliselt just see, et mõistus ja süda ei tee koostööd. Tead küll, mis on õige, aga süda ei taha sellega kaasa minna või vastupidi. Niisugune see elu on. Mõne asja hind on kõrgem ja pead rohkem nägema-kogema-mõistma.. aga on ka olukordi, eesmärke, soove, unistusi, mis tulevad meie juurde rutem ega nõua pikka kogemusterikast tööd. Kindel on aga see, et kõik, mis tuleb, tuleb siis kui on vaja. Siis, kui oleme selleks päriselt valmis. Ja arusaamatuid situatsioone tuleb meie teele just seepärast, et arvame end teadvat, mida teeme ja miks just antud viisil käitume, aga tegelikult ei tea. Eksime ja saame kõrvetada.
Samuti kipume pidevalt usaldama liiga lihtsalt. Nii, kui keegi tundub usaldusväärne ja siiras, laseme emotsioonidel end kanda ja usaldame oma emotsioonid ja mõtted kellegi valdusse. Inimesed on lihtsalt niivõrd head näitlejad. Sa ei tea mitte kunagi, mil keegi pealtnäha väga siiras ja hea inimene võib osutuda hoopis täiesti mõttetuks reeturiks või siis lihtsalt tühjaks inimeseks, kes ka ise ei tea, kus on ja milleks on ja ammugi ei oska olla usaldusväärseks sõbraks/tuttavaks/lähedaseks kellelegi teisele. Ebakindlaid ja end võõra maskiga ehtivaid inimesi on nii palju ja neid ei tohi enda lähedale meis ebakindlust kasvatama lasta. Ometi juhtub seda mõnikord. Siis on see inimene ise justkui kannataja ja meie kohus olekski teda aidata. Võib-olla otsibki ta meist abi oma ebakindlusega võitlemisel. Ja siis tuleb otsustada, kas me tahame olla see "suur abistaja" või mitte. Ja mõnikord ei taha. Ja tavaliselt ei tohigi olla. Inimesed tunnevad täpselt ära need, kes tahavad, oskavad ja saavad aidata. Ja kasutavad seda oskuslikult ära. Manipuleerimisoskus on teinekord üks väga kasulik oskus. Aga kui seda kurjasti ära kasutada, siis võib kindel olla (tugevate inimeste puhul), et seda saab kasutada ühe inimese peal vaid korra ja mitte kunagi enam. Vot nii!
Ja nagu pildilgi kirjas: Iga eduka naise taga on tema-ise! Üldse iga inimese taga. Iseenda enesekindlus, julgus välja öelda oma soove ja oskus nendeni sirge seljaga ja sihikindlalt liikuda ongi need omadused, mis viivad meid edu ja eesmärkideni. Mitte keegi teine. Tuleb hoida sihti silme ees ja paraku just nii ongi, et iga inimene on ise enda õnne sepp.
Ja mina olen iseenda õnne sepp ning tean praegu kindlamalt kui kunagi varem, kuhu ma liigun ja mida pean tegema, et saavutada oma eesmärgid. Ja mind ei saa mitte keegi peatada.
Vot sellised mõtted siis täna.
PS! Ootan väga- väga- väga- väga- väga LUND! Palun keegi tooge see ilus ja pehme ja valge lumevaip pühapäeval siia õuele. Esimene advent lumega oleks suurepärane üllatus hommikul ärgates!!! :)
Olge mõnusad ja olge teie ise! :)
L.
Tuesday, November 26, 2013
Olen viimasel ajal Nickelbacki lainel. Nii hea on. Vahepeal tunnen, et ei taha ega jaksa neid kuulata, aga siis avastan jälle kõik need vanad ja head lood ja lihtsalt naudin. Nautige teie ka! :)
Jah, peab tunnistama, et tegelikult on kodutööde-kontrolltööde-grupitööde-esitluste koorem nii suur, et peaksin AINULT ja AINULT õppima praegu, aga ma tundsin moraalset kohustust iseenda ees, et kirjutada. Ja vajadust ka.
Elu keeb ja kihiseb, mõnikord üle poti serva ja teinekord ulatub vaevu servani. Praegu ongi tunne, et ühel päeval keeb kogu supp üle ääre ja ma ei suuda kuidagi panna sellele piiri ja teisel päeval ei ulatu äärenigi. Ja mõnes mõttes pole see muidugi hea, sest inimene vajab ikka stabiilsust ellu. Samas paneb see tundma end elavana. Kui mitte midagi ei toimu, siis tekib jälle stabiilsus, mis rusub ja väsitab. Ellu on vürtsi vaja ja teinekord tuleb kõigi ja kõige kiuste see vastu võtta. Olgu see kasvõi üks hetk elust, ikkagi annab see tunde, et oled elus.. et progress toimub ja et elus on väga palju ilusaid hetki. Mõnikord ongi vaid viivuks, aga teinekord piisab sellestki, et uskuda (headesse) üllatustesse.
Tõsi, mõnel päeval tahaks rohkem selgust, aga samas tunnen, et olen juba iseenda õppetundidest õppinud ja minus on võrreldes sellega, mis oli mõned aastad tagasi, palju rohkem kannatust ja rahu. Ja seepärast võtan rahulikult, olen avatud ja püüan kõigest heast võtta viimaks. Ja lasta asjadel toimuda või toimumata jätta, kui nad juhtuma ei pea! :)
Jõuludeni on (võib öelda), et täpselt 1 KUU ja tegelikult kooli nüüd juba isegi õige pisut vähem kui 1 KUU, aga end kokku võtta on iga päevaga aina raskem, sest mida lähemale kõik see liigub, seda enam liiguvad mõtted mujale. Mu armsad tulevad sealt kaugelt koju ja kõik see rahu ja ilu ja koosolemisetunne..nii pere kui ka sõpradega..just seda tahaks. Ja puhata niisama. Kool on küll tõesti VÄGA tore ja ma tõesti naudin seda, mida ma õpin, aga mida rohkem tekib neid muid mõtteid ja ootusi, seda raskem on keskenduda ja lihtsam mõtetel lendu minna. Aga nii vähe veel, tuleb end kokku võtta ja I semestrile ilus punkt panna. Olen tegelikult enda üle väga uhke, sest üldiselt olen asja ikka väga tõsiselt võtnud, pingutanud ja proovinud kõigest max kasu saada ja tahaks kõike seda ikka lõpuni väga hästi teha! Sest nagu öeldakse.. "Tee tööd ja näe vaeva.. küll tuleb siis ka ilus tulevik".. ;)
Aga nüüd vaim valmis ja lõpuspurt alaku. Juba kuu aja pärast.. JUBA KUU AJA PÄRAST..
Kuhjaga kõike ilusat ja head teile!
Ärge andke alla!! :)
Ma olen nüüd pea kaheks kuuks oma armsa blogi hooletusse jätnud. Vahepeal on ühest küljest juhtunud nii palju ja samas ka mitte midagi. Viimased päevad on olnud uskumatud, väga mitmes mõttes. Imetoredad ja väga teistmoodi minu jaoks.
Peamiselt olen käinud koolis ja endiselt pean tõdema, et ma olen jõudnud imelisse kohta. Ma armastan Tartut, armastan kooli ja oma eriala. Ka on mul väga vahva kursus ja täna ütles ka üks õppejõud, et õppejõududel on omavahel meist juttu olnud ja väga paljud on kiitnud, et küll see selle aasta uus kursus on tore ja paljutõotav. Ja seda on muidugi suurepärane tunne kuulda! Kõik see kinnitab vaid aina enam, et olen õiges kohas. Lõpuks olen siin, kus on minu koht. Me teeme nii palju toredat, et peaaegu kõik üllatuvad, kui sellest räägin. Ja olen rahul! Nii rahul.
Ma olen praegu nii emotsioonidest tulvil ja nii hämmingus. Ma olen võtnud enda jaoks vastu viimasel ajal väga olulisi otsuseid ja põhimõtteid ja need on väga ruttu töötama hakanud. Veider, kui kaua võtab teinekord aega, et midagi mõista. Ja kui ruttu saabuvad (head) tulemused ja kõik muu hea, kui sa oled ikkagi iseenda vastu aus ja viimaks teed ja mõtled täpselt nii nagu tegelikult peaks. Ja mis kõige tähtsam: iseendale valetamata! Ma ole hämmingus.. ja samas rõõmus ka. Aga elame-näeme. Ära hõiska enne õhtut nagu öeldakse! :)
Mida vähem sa oskad oodata, seda rohkem sa saad. Ja mida vähem sa millegi peale mõtled, seda paremad on üllatused.
Aga sellest kunagi hiljem..
Millegipärast on kord juba nii, et see, mida ise ootad, ei tule ega tule, aga kõik see, mida sa ei oota.. tuleb. Ja nii on iga asjaga. Peaaegu iga. Aga mismoodi panna siis asjad (ja vabandust, et kasutan seda tobedat ja tegelikult isegi sobimatut sõna "asjad", aga midagi targemat pähe ka selle asemel ei tule) liikuma nii, et need oleksid tahtmise järgi. Või ei peagi kõik nii minema, nagu me ootame ja soovime? Pealegi kuidas on võimalik üldse lakata soovimast, unistamast ja tahtmast, et kõik meie elus kulgeks plaanipäraselt? See ei ole ju võimalik! Ühiskond peab rumalaks inimest, kes laseb nö saatusel end kanda ja oma teed juhtida. Samas on ka rumalad ju need, kes tegutsevad, muretsevad ja loodavad ning annavad endast kõik, et kõik juhtuks just nii nagu oodatud. Aga siis ka ei juhtu nagu oleks vaja. Jah, mõnikord "loksub" kõik tõesti just nii nagu vaja, omal ajal ja siis kui vaja või isegi nii nagu ootame. Aga mõnikord ei jõua oodata. Lihtsalt ei jõua. Kui kaua peab varuma aega, kui kaua peab mõtlema kogu aeg kõigest muust, et juhtuks kõik need nii oodatud sündmused? Jah, mul on nii palju unistusi, mille nimel saan (ja teengi) ise tööd teha, vaeva näha ja tegutseda, aga on ka nii palju neid, mille puhul ei saa ise mitte midagi teha. Ainult oodata.. ja loota. Aga loodavad ju lollid või kuidas see oligi? Pealegi on väga paljude soovide alustalaks (või kui veidi ülikooli sisse tuua siis eelduseks/eeldusaineks) millegi muu täitumine, saavutamine.
Lihtsalt.. teinekord on tunne, et kui kaua peab ootama? Ja kust leida see motivatsioon ja inspiratsioon, see tahtejõud? Tahtejõud, et teha kõike hoopis teises järjekorras. Teha nii nagu on palju raskem. Jah, raskelt tulnud võidud ongi magusamad. On küll.. aga vastuvoolu ujumiseks puudub mõnikord lihtsalt motivatsioon.
Jah.. ja nii ongi!
Aga kui see kõik kõrvale jätta, siis on kõik hea ja hästi. Tartu on i m e l i n e.. nagu arvata oligi. Inimesed on toredad ja koolis on vahva! Kunagi kirjutan koolist ka rohkem ja nö Tartu elust..
Praegu tahtsin lihtsalt oma segased emotsioonid siia kirjutada. Jagatud segadus on ju.. pool segadust või hoopis ..TOPELT?
Pühapäeval hakkab sügis. Sügises on midagi eriti ilusat. See on vihmane ja enamik arvab ilmselt, et ka pigem nukker, pime ja masendav. Mina aga arvan, et ilus. Sügis on salapärane.. ja kõik salapärane peidab endas palju ilusat! :) Naudime siis..
Siit teile midagi hästi vana ja nii ilusat (veidi nukker ka, aga kõik ilus ongi ju alati pisut nukra alatooniga või mis?!)..
See mõnus minipuhkus ongi läbi. Homsest on uus algus nii minu kui ka paljude teiste mind ümbritsevate toredate inimeste jaoks. Igal ühel oma tee, mida mööda sel sügisel minna. Ees on ootamas palju uusi väljakutseid..
Naudin veel mõnusat pühapäeva hommikut oma armsas kodus, et siis jälle linnaellu sukelduda ja endast oma uue teekonna algul kõik anda.
Igatahes ei hakka ma praegu midagi pikalt kirjutama. Ootame, elame, vaatame.. Suurimad tänud mu armsatele sõpradele, kes kaks õhtut väga toredaks muutsid. Nii palju naeru, rõõmu ja vahvaid hetki! Loodetavasti ei jää meie järgmine kohtumine väga kaugele..
Mõte sellest, et see, mida nüüd õppima saan minna, on kunagi mu töö tekitab juba praegu minus rõõmujudinaid. Loodame siis, et algav teekond on päikseline ja väga huvitav ning et kõik soovid täituvad, mis minus vaikselt elavad!
Olge mõnusad ja kõige kaunimat kooliaastat uutele ja vanadele koolilastele ja tudengitele!
Jah, Sind, kes sa seda praegu loed. Selle eest, et ikka ja jälle sellele lehele ära eksid. Et Sinus on endiselt huvi minu tegemiste ja minu mõtete vastu.
Ja tegelikult mõtlen ma taas sellele, kui väga tänulik peaks olema. Igaüks meist. Ja kui väga tihti me just tänulikud ei oska olla. See on nii veider, et peab nägema alati halba või seda, et nii palju on neid inimesi, kellel läheb meist halvemini, et näha, kui õnnelikud me oleme.
Kui ma enda ümber vaatan ja näen neid inimesi, kes on üksi..nii üksi ega pole enda kohta elus leidnud, siis ma mõtlen ikka sellele, kui tänulik ma olen kõigile neile inimestele, kes minu elu nii ilusaks muudavad. Kui õnnelik olen ma, et täiesti juhuslikult sündisin heasse perre, mul on korralikud ja tublid vanemad. Mind on suunatud, aidatud, õpetatud ja õigetel hetkedel keelatud. Mulle on võimaldatud kõik vajalik, et elada täisväärtuslikult, areneda ja oma väikeseid ja suuri unistusi täita. Mul on lastud teha ise oma vigu ja nendest õppida olles kogu see aeg kas kaugemal või lähemal minust, aga ikkagi minuga. Alati minu juures, minu lähedal, minu jaoks olemas.
Ma olen saanud hea hariduse ja mul on võimalus end endiselt pidevalt täiendada ja veelgi õppida-õppida-õppida. Ma olen kasvanud väga toredate inimestega koos üles, kellest niimõnigi on minuga siiani jagamas ilusaid ja valusaid hetki. Koos avastamas, kaotamas end ja uuesti leidmas. Koos kõige rõõmsamatel ja kõige lõbusamatel retkedel ja kogumas mälestusi..koos minuga. Mu elus toimub pidevalt midagi uut ja huvitavat ja ühe eesmärgi täitumisel tekib uus, mille täitumise poole püüelda.
Ja kui ma tahan, siis ei pea ma kunagi päriselt üksi olema. Minu ümber, minu lähedal on alati keegi, kes on olemas ja kellega koos on hea.
Ma tänan teid kõiki, mu armsad, selle KÕIGE eest, mida te minu igasse päeva toote.
KOOL ON KOHE ALGAMAS! Ootan juba põnevusega, loodan, et ka teie, kes te taas/jälle/uuesti (üli)kooli lähete. Ja loodan, et ka teie tunnete, et see mida teete, on õige ning just see, mida ka tegelikult teha tahate!
Tänan teid ja soovin teile kõige vahvaid viimaseid päevi enne (põneva) sügise saabumist!
When you try your best, but you don't succeed.. (Coldplay- Fix you)
..siis on aeg midagi muuta!
Suvi on peagi lõppemas. Ja algamas on uus lehekülg. Veider on mõelda, kui kiirelt aeg läheb ja kui palju on mu elu muutunud viimaste aastatega. Igal aastal on juhtunud midagi uut, toonud mu ellu uusi inimesi ja kindlasti ka mind viinud kaugemale mõnest teisest inimesest seetõttu. Aga nii ongi õige ja nii peabki. Need kes on aga aastast aastasse meiega, meie juures, meie kõrval..need on inimesed, kes muutuvad koos meiega, kasvavad koos meiega. Jagavad meie ilusaid hetki ja tunnevad end halvasti, kui meil on valus ja me haiget saame. Ja nad jäävad.
Ometi on kõik muu meie ümber pidevas muutumises. Mis ühel hetkel on raudkindel, on järgmisel hetkel habras ja õhkõrn.. kaob väga lihtsalt meie käest. Seepärast ei tasu mitte kunagi olla milleski kindel. Kõik selles elus on hetkega muutuv, miski pole igavene. Ühel päeval on kõige jaoks aeg lõppeda, et saaks alguse miski uus. Mõni etapp meie elus lõppeb ootamatult ja varem, mõnda rada käime kauem. Aga lõpp on alati. Minu lühikeses elus on juba nii mõnigi uus algus olnud ja samuti rõõmsaid ja mitte nii rõõmsaid lõppe. Mõnikord soovin kogu südamest ainult seda, et oma otsuste vilju näeksin ette. Et teaksin juba kohe, kui midagi otsustan, kas see on väärt otsus, kas see on see, mida ma vajan, mitte see, mida emotsioonide ajendil lihtsalt tahan. Kas sel on pikemas perspektiivis mingi mõte, jõuan ma sellega kuhugi?! Nii palju valesid valikuid ja otsuseid jääks nii tegemata. Nii palju pettumust, vaeva ja närvipinget jääks niimoodi olemata.
Samas ärkan üles järgmisel hommikul ja tean jälle, kui oluline on see, et me ei tea, mida homne päev toob. Kui palju on meie jaoks varuks uut ja põnevat, mis on kuskil saatuses järjekorda pandud, et õigel ajal toimuda ja ilmuda (jah, ma usun, et igal inimesel on saatus ja kõik, mis meiega toimub, toimub alati põhjusega.. või jääb juhtumata ka põhjusega). Kui palju väikseid ja suuri üllatusi ja imeilusaid ootamatuid hetki jääks olemata, kui teaksime iga sammu ette ja samas kui igavaks meie elu võib niimoodi kujuneda.. Ja siis ongi pidev võitlus iseendaga. Kannatamatus oodata ära kõike seda, mis tuleb ja soov saada kõike kohe ja korraga, kuid samas elevus üllatuste ja põnevate uute elu keerdkäikude üle.
Elul on nii palju pakkuda. Veel aasta tagasi poleks ma osanud uneski näha, et elan aasta pärast hoopis teises linnas ja mind ootab hoopis teine teekond ees ja neli aastat tagasi ei kujutanud veel üldse ette, mis tähendab ise end üleval pidada, näha vaeva ja seada reaalseid eesmärke oma kindlama ja õnnelikuma tuleviku heaks.
Nende eesmärkide nimel teha julgeid valikuid ja muutusi ning enda eest ise seista, astudes vajadusel vastu ka kõikidele neile, kes arvavad, et teavad paremini, mis on õige.
Jah, ma olen nii palju õppinud ja tean, et väga palju on veel õppida. Inimesed, kes meie teele satuvad, õpetavad kõik meile midagi. Tuleb ka negatiivsetest olukordadest meile ebameeldivate inimestega leida üles need terad, mis endaga kaasa võtta, et jälle tugevam ja parem inimene olla.
Ma olen saanud nii palju, mida ma tahan, aga nii vähe, mida ma tegelikult VAJAN. Ja nüüd on aeg liikuda edasi. Teha seda, mida on vaja ja mida on ma tunnen, et tahan teha homme, ülehomme ja igal kolmapäeval järgneva kuuekümne aasta jooksul. Nüüd on aeg olla inimestega, keda ma vajan täna, homme ja kõik järgnevad seitsekümmend aastat, mitte nendega, keda hetke emotsioonide tõttu tahan enda ellu. Neil inimestel on kombeks ka kiiresti kaduda.
Jah, nii palju mõtteid.
Siis kui saad seda, mida tahad, aga mitte seda, mida vajad...
Ma loodan, et sellel maagilisel ja paljukiidetus saatusel on minu jaoks veel palju varuks. Palju seda, mida ma vajan. Sest ju tema juba teab, mida PÄRISELT vaja on!
Vahepeal on siis juhtunud see (juhtunust KÕIGE olulisem), et sain kooli sisse. Ja sügisel uuesti esmakursuslane. Teist ja viimast korda (loodetavasti), aga tunnen küll, et mu valik on õige..seekord täiesti õige. Ja Tartu ON minu koht. ON!
Ometi on kahjuks nii palju läinud ikka teistmoodi. Tean, et ma ootan liiga palju, loodan liiga palju ja üleüldse sean ootused pidevalt liiga kõrgele ja siis.. kukun. Aga ausalt.. sel suvel on minu soovidest ja plaanidest alles ainult killud, tolm, praht. Jah, mõni ootus täitus.. ja kõige olulisem eesmärk sai väga edukalt täidetud, mille üle on mul siiralt väga hea meel, aga kui suvi üldjuhul on veidi teistmoodi aastaaeg, rohkem puhkust, mõnulemist, vabaõhu üritusi ja rohkelt koos sõpradega naeru ja ilusaid hetki, siis see suvi on kõiges selles läbi kukkunud.. totaalselt. Kahju öelda, aga nii on. Kui mina tahaksin ja saaksin midagi teha, siis ei saa seda keegi teine või vastupidi ja kui saaks, siis millegipärast ikka EI SAA. Või on veel mingi kolmas, neljas, viies põhjus. Kevadel uskusin ja olin valmis selleks, et suvi möödub Tartus (mis pole üldsegi halb), aga siiralt uskudes, et ka mu sõbrad on siin.. rohkem ja siis annab siin ette võtta nii mõndagi. Jah, miskit oleme me ka teinud ja mis on muidugi kõige olulisem..oleme saanud ka lihtsalt koos olla, aga üldiselt on see suvi olnud pigem üks väga tühi ja mõttetu aeg. Või siis olen mina jällegi nii palju üle mõelnud ja lootnud, mida juhtub ju ka mõnikord.
Aga Tartu on ilus. Siin on mingi rahu ja ma ootan juba VÄGA sügist. Kõik, mis tuleb, on tegelikult jälle uus ja huvitav. Loodan, et kõik sujub ja läheb täpselt nii hästi nagu vaja. Juba praegu tunnen, et mingid "asjad" mu elus on muutunud ja pidevas muutumises.. suuresti ka inimesed, kes mu ümber on. Ja sügis toob kindlasti palju muutusi, mida ma ootan. Kasvõi juba seepärast, et suvi ei ole sel aastal mulle väga palju just pakkunud. Ja iseendaga tasuks mul muidugi ka tööd teha, et mitte pidevalt oodata nii palju. Enda suhtumist saab ju muuta, teiste oma aga mitte.
Kõik on pealtnäha väga hästi ja samas on viimasel ajal pidevalt nii tühi ja veider tunne. " Kas see ongi kõik?" Just selline tunne ongi. Kindlasti parandab seda tunnet ka suuresti sügis, sest suvel on Tartu ka nii tühi ja mu sõbrad, kes siin elavad, ei ole ka siin suvel eriti (kuigi üks oluline lüli läheb sügisest üldse ära :( ) ja sügisel tuleb jälle kogu linnale ja inimestele elu sisse, aga need viimased kolm nädalat tuleb end veel siiski ka kokku võtta.
Ma üritan end lohutada, et oh kui hästi kõik on ja kui tore, aga millegipärast tunnen end ikka pidevalt nii halvasti ja taban end mõtlemast pigem negatiivselt. See on nii halb ja see pole üldse väga mina, aga samas ma tean, et need perioodid aeg-ajalt tulevad ja sinna ei saa midagi parata. Lihtsalt oled, lepid. Aga viimasel ajal on küll täpselt see tunne, et same old empty feeling in my heart.
Ilmselt tekitabki selle tunde just see pooltühi suvine Tartu, minu loomus, mis pole sugugi üksi nokitseja tüüpi ja minu viimasel aja ootuste ja lootuste purunemine ja pettumine (mis on ka suuresti mu enda mõtlemises kinni ja minu ettekujutuses, mis ei ühti ümbruskonna omaga ja reaalsusega), aga et siiski postitus veidi rõõmsamalt lõpetada, tuleb tõdeda, et sügisel on kindlasti palju toredat plaanis (nagu ennist mainisin ka) ja sellesse ma siiralt usun. Sügisene Tartu suure hulga uute põnevate inimeste ja tundengitega ning sellega kaasnevate vahvate üritustega toob elurõõmu ja elevuse kindlasti uuesti südant paitama. Ja seda kohe kindlasti! Tuleb see lihtsalt ära oodata ja see (sel aastal) igav suvi ära saata. :)
Kõik päevad ei ole vennad ja kõik suved ei ole õed. Tuleb uus ja tuleb parem..
Kell on täpselt 00:15. Päev on kenasti õhtusse jõudnud, magama.. ja uuel päeval uute mõtetega kohustusi täitma!
Olge mõnusad ja nautige veel suve, mis loodetavasti on teil vahva olnud! :)
Lisan ka selle suurepärase (ja sügava mõttega) loo, mille sõnad mu blogi pealkirjas on..
Proovin iga vaba hetke (mida praegu pole just palju) veeta arvuti taga lugedes haridusalaseid artikleid või lahendades matemaatika ülesandeid. Sest just neid kahte ja palju veel (mis peaks minus juba olemas olema, et sisse saada) on mul vaja 9. ja 11. juulil, et tõestada end. Näidata, et just mina olen see, keda on neil vaja, kes sobib seda tööd tegema. Miks on nii, et kogu aeg on aega ja aega veel ja pole mõtet ettevalmistustega alustada (ja see käib peaaegu kõige kohta) ning siis ühel päeval on tähtaeg nädala kaugusel ja närv sees kasvab, kasvab kasvab. Praegugi taban end pidevalt küll sellelt mõttelt, et proovin valmistuda, aga närv on sees juba nii suur, et võtan lahti ühe artikli ja samal ajal kui loen, käib peas juba järgmine mõte, mida kõike ma pole veel üldse üle vaadanud ja siis ei saa ka parasjagu loetavasse artiklisse enam korralikult süveneda. Kogu aeg on tunne, et aega pole enam ja see kohe käes. Ja samas tahaks kõike hoomata ja kõigeks valmis olla. Siiski ongi vist nii, et lõplikult valmis ei saagi selleks olla, sest seda ei ole võimalik niikuinii ette aimata, mida minult teada tahetakse. Lõpuks on ju vaja siiski näha, mis inimene ma üleüldiselt olen. Kõik, mis teadmiste osas veel puudu jääb, pean panema oma isikuomadustele juurde. Näitama siirust, avatust ja valmisolekut selleks. Ja seekord tõesti ja päriselt. Katse number 2 peab minema täppi. Lihtsalt peab! Praegu tunnen vähemalt küll, et kui mind mälu või teadmised alt veavad, siis motiveeritus peaks küll üle ääre ajama, sest soov minus aina kasvab.
Ja samas on nii naljakas mõelda, et minu nö eakaaslased kas lõpetavad juba baka või lähevad tuleval sügisel baka viimast aastat tegema (välja arvatud mõned sõbrad-sõbrannad), kuid minust saab LOODETAVASTI taaskord esmakursuslane. Aga see tundub tore, mitte morjendav, sest kui ma peaksin sisse saama ja SAAN JU OMETI, siis saan õppida midagi, millesse ma usun ja mis on tunduvalt praktilisem.
Tegelikult on naljakas mõelda, kui palju on viimasel paari-kolme kuuga toimunud. Kolisin Tartusse ja nüüd olen jõudnud juba uuesti kolida. Küll Tartus, aga siiski.. jälle uude korterisse. Seekord loodan, et see variant jääb nüüd pikemalt püsima, sest enam ei viitsi uuesti sellega tegeleda. Pealegi tekib see kodutunne ja turvalisus jms ju ka ajapikku ning pidevalt kolides ei jõua see vaat, et tekkidagi, kui juba uus korter silmapiiril. Aga nüüd vast jääb. Tean antud korteri omanikku, olen selles korteris varem palju olnud ja see on väga hubane, turvaline ja soe koht. Täpselt see pesa, mis praegu olema peab! :)
Nii, aga pikemalt kirjutan siis juba juuli keskpaigas ja loodetavasti saan tulla heade uudistega! :)
Seniks pöidlad pihku ja igati nauditavat suve jätku!
Viimasel ajal mõtlen palju selle peale (jälle), kui olulised on meie mõtted. Kui palju saab muuta lihtsalt iseenda mõtteid suunates. Muidugi tuleb ette olukordi, kus on võimatu jääda positiivseks (või pigem siiski raske, sest võimatut pole olemas), aga see on mööduv nähtus ja peaks olema väga harv juhus. Kahjuks näen enda ümber päris mitmeid inimesi, kelle elu on hoopis vastupidine: nad on enamik aega mures, õnnetud ja stressis oma "pole seda, pole teist ja see on ka paha" pärast ning palju harvem on nende näol siiras naeratus selle pärast, mis neil on hästi. Elu on õnneks või kahjuks ju ikka täpselt nii ilus, kui ilusaks me selle elame ja mõtleme. Mitte kunagi ei ole võimalik saada kõike korraga, ühel ajal ja sama palju. Aga kas mitte just seepärast ei olegi kõik see, mis meid ümbritseb, niivõrd imeline ja huvitav? Kõik, mis peab, juhtub ju nagunii (ja selles olen ma täiesti veendunud) ja kõik, mis ei juhtu, ei juhtu mingi põhjusega ja ju pole meil seda siis vaja. Pealegi on meie kõigi õlul kanda just nii palju, kui me jaksame kanda. Ometi on ikka nii palju inimesi, kes ei ole mitte kunagi rahul. Ma saan aru, et tuleb ette ka väga raskeid otsuseid ja hetki, mis tekitavad segadust ja kaotavad meis usu iseendasse ja võimesse midagi parandada. Aga tegelikult on meie kõigi sees see jõud olemas ja mõte "ma ei suuda, ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei või" ei muuda mitte midagi lihtsamaks. Unista! Unista suurelt ja liigu sinna poole ja kõik laheneb.. alati. Üleöö ei võimalik saada kõike, mida me ihkame ja kui miski ongi nii valesti, et igal hommikul on esimene mõte "ma ei jaksa", siis on viimane aeg end käsile võtta ja teha kõik selleks, et nii ei oleks põhjust mõelda. Paigalseis ja pidev jorisemine, kui halb kõik on, ei paranda ei enda tuju, olukorda ega üldse mitte midagi. Küll aga tekitab stressi veel rohkem ja motivatsiooni see just kuigi edukalt ei kasvata.
Ma võin paista naiivne, aga ma võin kindlalt väita, et ma ei ole allaandja. Ma tean, mida ma tahan ja kui miski mind väga häirib, siis püüan teha kõik, et seda muuta. Toita oma mõtteid ja oma elu positiivsuse ja saavutuste ning eesmärkide täitumisega, mitte ebaõnnestumiste, lihtsalt leppimise ja stressiga. Lihtsalt.. kõik torisejad, jorisejad, ebakindlad ja kunagi-ei-ole-piisavalt-hea tüüpi inimesed: Nähke vaeva, rõõmustage rohkem ja muutke seda oma elus, mis nii halvasti on ja ühel päeval paistab hommikul kardinate vahelt hoopis päike, mitte enam vihmapilved! :)
Ja kui vahel ebaõnnestudki.. siis on see ju hea. Millest muidu õppida?
Rõõmsat jaanipäeva ja mõnusaid hetki kõige armsamate inimestega (sest just nemad on meie peamine põhjus, miks olla õnnelik ja tänulik)! :)
Ei ole jälle poolteist kuud mitte midagi kirjutanud. Mis ei tähenda aga, et midagi poleks olnud kirjutada. Lihtsalt.. aeg on kiiresti läinud ja pole sobivat aega selleks leidnud. Nüüd tundsin aga oma blogist lausa puudust ja teen seda siis..
Üks oluline suvi on kohe algamas ( jälle..kas pole?!). Kui kõik läheb hästi ( ja igatahes peab minema!), siis on sügisel juba palju uut. Või jah, uus on igatahes, läheb siis nagu minema peab. Ma ei ole veel väga palju tegelenud sellega, et kindlustada oma edu, aga ma hakkan sellega kindlasti hiljemalt järgmine nädal tegelema, kui veidigi mõni üleliigne vaba päev tee peale satub :) Samas ei saa praegu küll kuidagi sõna "üleliigne" kasutada, sest peagi tuleb Eestisse ka Mari-Liis (juhhuu) ja siis tahaks sellest ajast võtta 100 % ..sest siin on ta nii vähe. Loodetavasti ja eeldatavasti tuleb seega igati positiivne ja mõnus suveaeg.
Uudistest nii palju veel, et vahepeal olen ka vahetanud linna, mis pole enam küll väga mingisugune uudis, aga Tartu on igatahes super koht ja olen oma otsusega rahul. Mõnikord peab selliseid (raskeid) otsuseid iseenda pärast langetama. Ja see otsus sai nii õige, kui vähegi veel olla sai. Nüüd tuleb kõik, mis tulema peab ja olen kindel, et iseenda sihikindlusega saan ka selle, mida loodan.
Tegelikult mõtlen viimasel ajal hoopis selle peale, mismoodi panna järjekorda tegevused või plaanid, mida ma ilmtingimata pean ära tegema ja tahan ära teha, aga nii, et kõik lõpuks tehtud saaks ja ma ei peaks selleks pidevalt kuskilt lisaaega võluma. Ma ei kavatse absoluutselt siinkohal nuriseda selle üle, et mul ei ole aega (kuigi sellist "lihtsalt olen" aega tõesti väga palju viimasel ajal pole olnud), aga ma tahaksin osata planeerida oma vaba aega maksimaalselt. Nii, et saab puhatud ja tehtud ka kõik muu, mida ma tahan kindlasti ära teha. Praegu on minu peas vähemalt 2 olulist "lisa", millele ma peaaegu iga päev mõtlen, aga mille tegemiseni vaevu jõuan ning kui jõuan, siis pigem harva. Samas ei suuda ma ka enne peast neid "kinnisideid" heita, kuniks olen suutnud jõuda ka oma eesmärkidega sinnamaani. Kust ma võtan selle aja või kuidas ma panen aja seisma, et samal ajal, kui teen seda, mis mulle nii väga meeldib (ja millet tulemust lõpuks tahaks näha ning mille valmis saada), ei jääks tegemata kõik igapäevased kohustused ja toimetused? Ma ei tahaks sundida end ka vabal päeval ärkama kell 7 hommikul, aga samas ei tea ma ka, mismoodi saan ma siis teha kõik seda, mis minu peas keerleb ja tegemist ootab?
Jah, täna ma sellele vastust leida ei suuda. Ehk on homne päev targem (rääkitakse ju, et on)?! :)
Rohkelt päikest ja muud ilusat!
PS! Soovitan soojalt ""Extremely loud and incredibly close" vaadata. Kurb, aga tõsiselt mõtlemapanev!
Nonii. Kõik on vahepeal läinud täpselt nii nagu vaja. Nüüd leidsin ülimõnusa korteri ja minu "uus elu" võib peagi alata. Praegu olen küll väga positiivselt meelestatud ja usun, et ees ootab palju toredat. Samas on iga lahkumine ju ka veidi kurb ja veider. Harjud ju ära, sead kõik enda käe-jala järgi paika ja siis pead taaskord uuesti harjuma hakkama. See ei morjenda mind aga absoluutselt, sest kõik saabuv on seda väärt.. ja rohkemgi veel.
Veel tunnen, et pean hakkama jälgima, mida söön, sest olen kevadel alati nii meeletult väsinud ja tahaks veidi ärksam olla. Kindlasti on suur osa ka sellel, et ei saa toidust vajalikke aineid, mis seda väsimust eemale peletavad. Tahaks rohkem jaksu ja energiat leida ja vähem tunda seda "tahan ainult magada" tunnet. Uutele väljakutsetele, soojale päiksele ja ilusale kevadele ikka reipamalt vastu!
Üldiselt olen jah väga motiveeritud ja kui edasi ka samamoodi kenasti läheb, siis ei ole küll millegi üle kurta. :)
Midagi sisukamat ma praegu ei kirjutagi.. tegemisi on palju ja pole millegi muu peale jõudnud mõeldagi, kui uus kodu ja töö ja kool. Aga peagi jõuan.. ja siis kirjutan ka! :)
"Seisan ja ootan viimases jaamas, algab kõik uus või on ümber saamas.."
Viimane postitus oli lühike. Olin alles Saaremaalt tagasi jõudnud ja emotsioonidest tulvil. Jah, muidugi arvan ma endiselt, et tegemist oli ühe imelise puhkusega, aga nüüd jälle tagasi reaalsesse ellu. Reaalsesse, aga mitte rutiinsesse, sest ees on ootamas palju uut..kui mitte öelda, et kõik, mis nüüd ees ootab, ongi uus.
Tegelikult olen enda üle tõesti uhke. Muutused ei ole mitte kunagi kerged, aga vahel lihtsalt väga vajalikud. Seadsin eesmärgi ega kaotanud seda silmist ja üsna pea läheb kõik täpselt nii nagu vaja, nii nagu ma seda ette kujutasin ja lootsin. Mis on eesmärkide täitumise puhul kõige parem? Kui üks täitub, saab ju kohe järgmist püüdma hakata. Igatahes olen eelkõige iseendale hea näide sellest, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik. Kõige rumalam on oma pea liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on hästi. Julge hundi rind ei ole haavleid täis nagu nannipunnidel on kombeks öelda. Ja kui ka on haavleid täis, siis asja eest. Iseenda õnne ja rahulolu nimel. Kui inimene ei hooli enam unistuste täitumisest, eesmärkide seadmisest ja iseenda õnnest, siis ei hooli ta mitte millestki. Kahjuks on selliseid inimesi üsna palju. Nad teavad, et see mida nad teevad, ei vii neid ilmselt mitte kuhugi, aga paremat ka ei taha loota..ei julge suurelt unistada, sest hirm kukkuda on suurem. Aga kes ei kuku mitte kunagi, ei saa ka õnnelik olla. Kui sa ei tea, mis tähendab pettuda, teha vigu ja valesid otsuseid, siis ei ole võimalik ka teada, mis tähendab õnnestumine. Ja sügisel langetatud suur ja tähtis otsus oli ilmselt väga õige otsus. Praegu olen rahul ja loodan, et nii see ka jääb. Olen muidugi suure jäämäe jalamil alles, kuid pea püsti ja enesekindlust kaotamata proovin ikka edasi liikuda. Vähemalt tundub, et asjad hakkavad laabuma nii nagu vaja. Igatahes tundub, et olen hakanud mõistma, mida tahan ja miks.
Aga nii palju siis sellest..
Üldiselt olen endiselt kevadeootuses või peaks ütlema suveootuses? Igatahes nende soojade õhtute ootuses. Ja sooja päikese ootuses, mis hõlmade vahelt sisse poeb ja mõnusalt soojendab. Usun, et see pole enam kaugel. Kui öökülmad ära jäävad, hakkab see lumi sulama ja varsti ongi kõik juba ilus kevadine.
Lisaks mu suurtele tulevikumuutustele on kevadel ja suvel ka palju toredat oma vaba ajaga plaanis teha. Mõned väiksemad ja suuremad sõitmised siin-seal. Eks kõik on suured ettevõtmised, aga kõik on suure tahtmise juures võimalik nagu ma ka juba enne mainisin.
Täna on jälle imeilus päikseline päev. Peagi hakkan tööle minema. Tänane päev ja üldse kogu see nädal on väga tegus ja ilmselt annab mulle ka palju vastuseid. Ootab üks väga teguderohke ja loodetavasti ilus nädal ees! :)
Sära silmadesse ja rohkem enesekindlust! Ärge kartke muutusi ja kukkumist, sest kõik see kujundab meist just need edukad inimesed, kes me kord olla tahaksime. Ja muidugi viib lähemale sellele unistatud suurele rahulolule. :)
Ülimalt õnnelikult olen Saaremaalt tagasi. Grand Rose Spaa oli imeline! Tõesti ideaalne puhkus. Ja muidugi jõudis tagasi sõitmine ebaõiglaselt ruttu kätte nagu heade asjadega ikka on. Lisaksin ka mõne toreda pildi meie mõnusast lõõgastumisest, aga pildid ei ole veel minuni jõudnud.
Aga nüüd jälle oma (praegu väga vahva) igapäevaelu juurde tagasi.
Mu elus on praegu nii põnev muutuste aeg. Motivatsiooni on palju ja usun, et kõik mu pingutused hakkavad üsna pea ka soovitud vilja kandma.
Kolimine hakkab jõudma nüüd väga lähedale ja on tõesti reaalne..lõpuks! :)
Kõik on sujunud plaanipäraselt ja loodan, et ka nii jätkub, sest siis elan umbes kuu aja pärast juba Tartus ja kõik läheb just nii nagu olen ette kujutanud ja lootnud.
Unistage suurelt ja soovid täituvad! Tõesti.. olen nüüd selle ise järgi proovinud ja täpselt nii ongi. Kui oskad unistada, siis ühel päeval need soovid ka täituvad. Seda muidugi sihikindluse ja järjepidevusega. Peab endasse uskuma, vaeva nägema ja teadma täpselt, mida tahame.
Jah.. olen praegu pisut väsinud ja seepärast palju rohkem ei kirjuta. Eks uuesti, kui kõik on juba veelgi kindlamaks saanud.
Igatahes on elu ilus ja unistused TÕESTI täituvadki (vahel)! :)
L.
Thursday, March 7, 2013
Veider. Näen viimasel ajal iga päev (ja kui juhtun päevas kaks korda magama, siis näen ka kaks korda) unes kummalisi unenägusid. Unenägusid, millele ei oska mitte mingisugust seletust leida, aga mis mulle absoluutselt ei meeldi. Väga minevikuhõngulised unenäod, aga minevik on viimane, millele ma tahan mõelda ja mõtlen üleüldse. Pigem viimasel ajal mõtlen isegi liiga palju tulevikule ja sellele mis tuleb. Olevikus on raske elada, aga minevikus ei ela ma seega ammugi. Ja ometi väga veidrad unenäod. Tulgu siis keegi veel ütlema, et unenäod tulevad sellest, mille peale me päeval või enne magamaminekut mõtleme. See lihtsalt pole võimalik!
Kas meid kujundab pigem meie minevik ehk kõik see, mida oleme tundnud, kogenud, läbi teinud ja proovinud või pigem meie tulevikuootused ja lootused ehk kõik see, mille nimel liigume..teekond sinna?
Ühest küljest peaks meisse iga sündmus, mida kogeme, jätma jälje, meid muutma ja millessegi uskuma panema või hoopis usu kaotama. Meid kasvatama. Samas on võib-olla just minevik see, mis meid pidurdab ja paigal seisma sunnib. Sel juhul kujundab meid ju hoopis kõik see, mida me igas uues päevas näha tahame. Meie võime unistada, loota ja teod, mida unistuste täitumiseks teeme. Ja samas eks iga mööduv päev ongi juba minevik, millest me kas õppisime või siis mitte. Jah, kõlab pisut segaselt, aga taban end mõnikord (eriti pärast neid veidraid unenägusid) mõtetelt, miks mind ümbritseb minevik? Iga päev on justkui uus..ka inimesed mu ümber ajaga muutuvad, aga mingid hetked jäävad.. ajaga peaks ju ununema kõik. Ja kui mitte ununema, siis see taju kaduma. Mälestused ju tuhmuvad? Aga miks on siis ikkagi nii, et mõni tunne ei lähe mitte kunagi meelest ära? Ühest küljest on see hea, sest ilusad mälestused, hetked ja sündmused on justkui kogu aeg trükisoojad ja neid saab ühel päeval heldimusega ka oma lastele edasi rääkida. Samas on ju iga inimese elus ka need koledad, kurvad ja ebameeldivad sündmused ja hetked, mis võiksid igavesti jääda sinna, kus on nende koht- kaugesse minevikku. Aga ka need mõtted tabavad mõnikord ootamatutel hetkedel ega anna rahu. Jah, need ei tähenda mitte midagi. Nad otseselt ei häiri, ei tee haiget ega liiga, aga nad ei ole ka millekski vajalikud ja tekitavad niigi kiires elutempos, otsuste ja sündmuste vahele pressituna ainult segadust. Ja samas ka ilusate mälestuste ja sündmustega on nii, et võib-olla just peakski ka need mälust tuhmuma?! Uusi toredaid juhtumisi, sündmusi ja seiku tuleb ju pidevalt ja mida vähem mäletada seda, mis oli kunagi tore ja hea, seda lihtsam on keskenduda ka uuele toredale ja heale.
Mida rohkem oleme valmis alustama täiesti uuelt lehelt, seda rohkem on uut energiat ja valmisolekut, sest vanad tõdemused ja uskumused ei jää meie otsuseid mõjutama. Tihti on tundmatusse hüppamine kõige õigem ja väga paljusid uksi avav võimalus, mille võib ära rikkuda hirm. Hirm, mis tuleneb kuskilt minevikuteadmistest või kogetust.
Mõnikord soovin tõesti iseenda pärast, et iga etapi lõppedes saan ukse lõplikult sulgeda. Ärkan järgmisel hommikul ja mu mälust on kõik pühitud. Värske, uus, hea ja valmis kõigeks.
.. ja kust tulevad siis kõik kogemused ja oskused, mis takistavad vanu vigu korrata ning edukamaks saada?
Veider. Kõik need mu nii veidrad unenäod ja minu soovid ka. Aga ilmselt unistan ma mingisugusest vahepealsest olukorrast, ideaalolekust, loomulikust intelligentsist, mis ütleks (ilma minevikku mäletamata ja sellest sõltumata) kõik vastused ette.
See tuli nüüd pisut segane vist?! Aga umbestäpselt nii segaselt mõnikord tekivad ka mõtted ega mitte kuhugi jõua..või unenägu, millest ärgates ei saa kaua aega aru, mida see nüüd tähendama pidi.
Aga üldiselt olen endiselt ülimalt positiivselt meelestatud ja õhinal ootamas kõike, mis tuleb. Ja tulema peab hea, eks?! :) Unistan suurelt, tehke seda teiegi!
Nonii.. olen nüüd kena kuu aega toimetanud ja tegutsenud jälle ning pole aega leidnud, et kirjutada. Vahepeal on saanud vanemaks mu armas õde, Eestimaa ja valitud ka üks armas inimene meid Eurovisoonile esindama.
Esimesest kahest sündmusest ma seekord ei räägikski, küll aga Eesti laulust. Ja ühel kindlal põhjusel.
Kahju on küll seda öelda, aga ma olen tõesti pettunud, et meie ümber on nii palju õelaid ja kibestunud inimesi. Jah, Birgiti võit oli üllatus ja suuresti seepärast, et sellest kuskil juttu ei olnud. Kuigi mulle see lugu meeldis ammu enne Eesti laulu võistlust juba, ei osanud ka mina arvata, et meid läheb just see lugu esindama. Ma polnud selleks ajaks sellest loost ka enam nii suures vaimustuses, kui loo ilmumise järel. Ma olin lihtsalt selle loo nii läbi ja lõhki ära kuulanud, et võib-olla vaimustusin lugudest, mida kuulnud veel polnud ja samamoodi siirad ja ilusad olid ning muidugi meie ilusas eesti keeles (Liisi Koikson, Kõrsikud jms). Birgiti esitus oli aga võimas ja kui lõpuks olid alles jäänud Grete ja Birgit, tekkis minus suur soov, et võidaks just Birgit. Ja isegi mitte sellepärast, et Grete halvem oleks. Grete lugu oli samamoodi väga hea ja ka tema võit oleks tore olnud. Aga nagu Grete ise ütles: Birgitil on lavakogemust rohkem ja sel hetkel ta vääris seda ehk pisut rohkem. Pealegi on Grete alles nii noor (17) ja jõuab veel käia Eurovisioonil ning ka kõike muud, kuid enne pisut kogemusi saada ja lavanärvi kasvatada. Seega lõpp hea- kõik hea! Läheb see, kes oli sel korral parim ja ma olen siiralt uhke.
Nii palju siis sellest. Tegelikult siis nüüd kogu selle tralli kurvem pool, mida ma korraks juba mainisin- kibestunud inimesed. Hakkas üks suur nutulaul, et võitma pidi ikka see ja teine ja kolmas, aga jumala eest mitte Birgit. Ja küll ei oska Birgit laulda või on laul mõttetu jne jne jne. Samal ajal, kui võiks ju olla rõõmus või vähemalt lihtsalt toetav. Omasid ju hoitakse või on see mingi vanamoodne komme nüüd juba? Samal ajal, kui võiks soovida õnne ja näidata välja oma toetust, külvatakse kõikvõimalikud kommentaariumid üle solvangute ja sapiste sõnakõlksudega. Ja olen enam kui kindel, et suuresti teevad seda just need inimesed, kellel pole elus ehk nii hästi läinud ja ilmselt laulmisest teavad ka sama palju kui melonite kasvatamisest. Millegipärast on elus juba nii, et need, kes kõige vähem teevad, püüavad ja oskavad, on ikka kõige suuremad teadjad ja kriitikud. Küll on paha see ja küll on paha teine! Kurb on! Ausalt, väga kurb on olla eestlane, kui meie rahvus ongi selline! Või pigem piinlik tunnistada, et neid rumalaid ja õelaid inimesi on nii nii palju. Jah, ka mina ei pidanud Birgitit number 1 valikuks, keda saata Eurovisoonile, aga sel aastal oli minu arvates häid lugusid üldse palju ja see, kui ei võida minu ülim lemmik, ei tähenda kohe, et mul on õigus minna kedagi avalikku kommentaariumisse solvama. Ma ei teeks seda ka siis, kui tunneks, et mul õigus oleks. Samasugune pettumus oleks minus tekkinud ka siis, kui oleks keegi teine võitnud ja selliste kommentaaridega üle külvatud. Inimesed..olge nüüd natukene positiivsemad ja rõõmsamad. Olge avatuma meelega ja toetage teineteist! Ja toetame koos inimest, kes meie eest välja astub. Saage palun kibestumisest üle, see on tõeliselt inetu ja eelkõige rikub teie enda tuju ja meelt, sest niivõrd särav ja andekas ning arukas inimene nagu Birgit kindlasti ei ole sellest heidutatud. Seega, hoidke oma närvirakke tõeliste probleemide pärast muretsemiseks. Birgitil läheb absoluutselt kindlasti suurepäraselt, kui me sellesse usume, talle pöialt hoiame ja tunneme uhkust ning rõõmu kõige selle üle. Sest just uhkust ja rõõmu peaksime tundma! Meie lugu on selge sõnumiga ja selle loo esitaja väga võimekas..seega kõik on võimalik! Mina isiklikult usun, et me võime täiesti vabalt saada ka poolfinaalist edasi ning miks mitte ka finaalis kõrget kohta oodata. Unustage palun see kohutav negatiivsus ära, sest nii ei jõua mitte kuhugi! :)
PS! Kui Winny Puhh oleks võitnud, oleksin ma olnud muidugi pettunud, sest minu arvates ei olnud abosluutselt vaimuka loo ega show'ga tegu, aga ma oleksin sellega leppinud ja siiski Eestile pöialt hoidnud ning lootnud, et meil ikkagi väga hästi läheb! Seega ka kõik Winny Puhhi suured fännid võiksid oma suure kibestumise alla neelata ja hoida pöialt sellele, kes oli sel korral võitja, seega parim- Birgitile!
Jah, tuli väääga emotsionaalne postitus, aga minus elab siiski lootus, et ühel ilusal päeval, kui huvi pärast kommentaariumis sõnavõtte loen, saan tunda, et elu on ilus ja inimesed on head. Et üksteisest hoolitakse! Ehk see päev ikka tuleb veel?!:)
Seniks aga kõik. Lisan siia ka Birgiti võiduka loo, mida kõik on küll kuulnud, aga äkki need õelutsevad inimesed kuulavad korra veel mõistmaks, et tegu on ikkagi ilusa looga ning on põhjust tunda siiski uhkust!
Ilusat peagi algavat kevadet ja palju palju ilusaid hetki Teie igasse päeva, armsad eestlased mu ümber!
L.
Thursday, February 7, 2013
..ja ma arvan, et täna ei olegi rohkem vaja midagi lisada! :)
"On nii hea, kui tead, et keegi jäägitult Sind armastab.." (Terminaator "Tõusuvesi")
Tänane päev on olnud väga mõnus. Väga palju mõtteid, emotsioone ja muud mõnusat. Toredate inimestega kohtumisele, jutustamisele hubases kohvikus, pikale (peaaegu igapäevasele) telefonikõnele sweetiega ja muidu igati mõnusale päevale oli nagu kirss tordi peal mõnulemine saunas ja mullivannis!
Mu tulevik hakkab iga päevaga aina selgemaks saama. Mida ma tahan ja kuidas seda saavutada saan. Ja see on pagana hea tunne, tõest on! Ega muutused pole mitte kellegi jaoks kerged või mis? Ka kokkuvõttes (ehk siis tulevikus) positiivsed muutused nõuavad meilt tohutut enesekindlust, sihikindlust ja julgust.. ning muidugi tohutult palju aega, et enda sisse vaadata ja iseendaga täiesti aus olla. Jube hea ja lihtne on ju kogu aeg teha kõike selle järgi, mida teised teevad, mis teiste meelest on hea, mis teiste meelest on kasulik ja lahe ning muudkui muretseda, kas teised ka nii arvavad nagu mina, aga kui palju raskem on olla täiesti aus ja siiras iseeneda, arvestada iseenda tahtmist ja võib-olla isegi nende igasuguste teiste meelehärmiks teha risti vastupidi oma õnne nimel. Ja tegelikult on ju kindlad inimesed, kelle arvamus on PÄRISELT tähtis ja kelle puhul tead, et nemad ütlevad kõike ainult seepärast, et meid armastavad..jäägitult. Jah, nende inimeste arvamus on mulle tähtis, aga kõige iroonilisem ongi see, et NEED inimesed ei avaldagi sedasi oma arvamust, sest see mis on minu õnn ja rahulolu = ka nende rahulolu ja heameel. :) Ja kui nad oma arvamust avaldavad ei ole see iialgi kuidagimoodi halvustav, vaid igati mõistlik ja väga mõistev ning saan aru, et igas soovituses on peidus väga hea soov ning abi. Neid inimesi on väga vähe, kellele tahan täpselt oma tuleviku plaanidest praegu rääkida. Et oleks vähem oletusi, arvamusi, eeldamisi. Aga jah, nagu juba ütlesin. Täna olen täiesti reaalseid võimalusi juba suutnud välja mõelda ja see valmistab ainult rõõmu. Koos oma mõne väga kalli ja veelgi kallima inimese abiga saan sellel ilusal kevadpäeval, mil ma lõpuks kolima hakkan, oma hunniku vara paigutatud ja suveks juba kuskile mujale, et sügisel täiesti uute tuultega lähemal või kaugemal jätkata/alustada/edasi minna või mis iganes moodi seda ka nimetada veel.
Igatahes olen tohutult põnevil ning tean, et kõik mis ootab ees, on ainult hea ja viib mind lähemale minu täieliku rahuloluni! :) Ja nagu oma blogi alustasin: ON NII HEA, KUI TEAD, ET KEEGI JÄÄGITULT SIND ARMASTAB! :) Ja neid inimesei PEAB hoidma endaga ja enda lähedal. Neid POSITIIVSEID inimesi, kes hoolivad, armastavad, hoiavad ja on valmis tegema teoks ka Sinu kõige pöörasemad ideed..
Ei võida see, kellel on surres kogunenud rohkem FEIMI ja "sõpru", vaid see, kellel on surres vähe, aga KÕIGE suurepärasem(ad) inimene/inimesed lähedal! [ABSOLUUTSELT POLE PLAANIS VEEL KUSKILE MINNA, see lause jääb lõppu lihtsalt ilmestamaks pisut mu tänast postitust ja peamist ideed! ;)]
PS! Ja nüüd "Tõusuvee" lainele, sest ausalt- see on supermõnus!:)
Sunday, February 3, 2013
Viimastest kuudest natuke ilusaid (ja lõbusaid) hetki..
"Kui kord jõuan ma
koju, kus tunda saan
seda, mis ammu meelest läind.. "
Kodus. Ma ei väsi vist kordamast, et hea võib olla väga paljudes kohtades, aga seda tunnet, mis on kodus.. selles kohas, kus ma olen õppinud kõndima, selgeks saanud tähed ja numbrid, esimest korda päriselt kukkunud ja haiget saanud, kõige toredamaid lastemänge mänginud ja oma esimesed sõbrad leidnud- seda tunnet ei ole mitte kuskil mujal maailma paigas. Nostalgia siira rõõmu ja turvatundega segunedes tekitab mingi kirjeldamatu heaolutunde. Siin aeg lihtsalt läheb.. väga kiirelt. Ilmselt suuresti seetõttu, et ma tõesti naudin kodus olemist, kuid saan aina vähem selles nii tavalises, aga samas kõige erilisemas kohas käia. See on muidugi loomulik. Ühel päeval sirutame kõik oma tiivad ja lendame turvalisest pesast välja laia maailma. Kummaline. Kui ma olin 15-aastane, siis oli raske mõelda, et nii kaua peab veel seda imelist ülikoolielu ja päris ise majandamist ootama. Päris oma elu.. Aga nüüd, kui kõik uksed on valla, saan olla kus tahan ja kellega, siis kui tahan ja teha ise oma otsuseid, võttes täielikult ise vastutuse, on just kodu see koht, kuhu hing ikka ja jälle tagasi ihkab. Jah, on muidugi tore olla iseenda peremees ja valitseda täielikult oma maailma üle, teha valikuid ja oma elust tõeline seiklus, kuid 15-aastaselt ei kujuta absoluutselt ette, mis tähendab ka 100%-line vastutus. Täpselt nii palju, kui on vabadust ja võimalusi, on ka vastutust ja tagajärgi, millega peab samamoodi täiesti ise ja üksi hakkama saama!
Ühest küljest naudin vabadust minna ja tulla, kui vaid süda ihkab, teisalt on hetki kui tahaks, et keegi teeks minu eest neid otsuseid. Ütleks, mis on õige ja mis vale, kuhu peaks minema ja kuhu mitte, kellele peaks andma võimaluse ja kellele selja keerama. Mõnikord tahaks tõepoolest aega pisut nihutada minevikku või tulevikku, et näha, mis minu otsused kaasa toovad..siis minna tagasi olevikku ja proovida asju muuta. Jah, ühest küljest oleks elu igav ega pakuks ka seda adrenaliini ja põnevust, teisalt oleks võimalik niimõnegi otsusega esimesel korral täppi panna. Just nii nagu tahaks, võiks ja peaks.
.. ja tagasi tulles kodu jutu juurde.. kodu on see koht, kus ma unustan kõik selle. Üheks, kaheks, kolmeks, neljaks päevaks. Sest üle 3-4 päeva tavaliselt kodus olla ei olegi enam aega. Kodus ununeb kõik. Kõik need otsused ja valikud, mis pidevalt tegema peab . Mure selle pärast, mis mind ees ootab ja mis oleks kõige õigem.
PS! Juhhu, leidsin uuesti üles koha, kus oli seadistus vale, mis tegi võimatuks juttu liigendada. Nüüd ei ole kõik enam tobedalt üksteise otsas!
.. kui ühel päeval ootamatult selle endas leidma pead või lihtsalt langema. Ma ei kujuta ikka paljusid asju veel absoluutselt ette. Ja paljut justnimelt ÕNNEKS. Mul on kaks kätt, kaks jalga, üks suu, kaks kõrva ja silma, mul on terve mõistus ja reaalne võimalus kunagi ka terveid lapsi saada. Olen viimase aasta-kahe jooksul süvenenud väga erinevatesse artiklitesse/intervjuudesse jms, kus räägivad lapsevanemad, kes on pidanud üle elama ilmselt kõige hullema, mis elul saab meile varuks olla- oma lapse surma. Vist isegi seepärast, et ma imetlen neid tugevaid inimesi, kelle eluteele on toodud selliseid katsumusi ja nad seda trotsides väga edukalt eluga edasi lähevad. Ma ei võrdle absoluutselt ennast nendega, sest seda ei saakski teha (mainin juhuks, kui jäi mulje, et mina ise justkui nii ei käitu.. kuid mul endal pole elus ka niisuguseid olukordi olnud üldse). Ma olen hästi palju selle peale mõelnud. See tundub täiesti vastuvõetamatu. Mulle tundub väga valus juba lihtsalt mõte sellest, et kunagi peab oma vanavanemaid ja vanemaid matma ja ma siiralt loodan, et see aeg on veel väga-väga-väga kaugel..vähemalt mitukümmend aastat on sinna veel aega! Samas ma tean, et ka selle mõttega ei taha ma mitte kunagi end harjutada ega harjugi. Isegi mõte sellest, et kunagi jääb mu armas kassike vanaks ja ma pean temaga hüvasti jätma tekitab minus väga vastikuid, valusaid ja vastuvõetamatuid emotsioone.Ja siis on inimesi, kes tõesti peavadki leidma endas jõu, et matta omaenda pisike laps (või veidike suurem laps..vahet pole!)..seejärel sellega leppima, püüdma kaotada need kinnisideed ja mõtted sellest ning eluga edasi minema. Jälle rõõmu tundma, naerma, nautima. Absoluutselt minu kummardus! Muidugi küsiks seepeale nüüd niimõnigi, et "aga mis muud üle jääb?". Jah, ega väga palju valikuid polegi tõesti, kuid on ju ka neid inimesi, kes ei ole valmis niisuguste olukordadega leppima, võib-olla jäävadki masendusse ega proovigi endas seda jõudu leida.
Ette heita ei saa muidugi ka ja mina pole ka mingi kohtumõistja absoluutselt. Mida ma ei tea, seda ei saa ka ette heita!
Igatahes uurisin natuke sellist lehekülge nagu vaikus.ee. Väga asjalik ja ilus ettevõtmine kellegi poolt. Loodan, et need vaprad inimesed saavad kõik palju abi ja tuge ja muud kasulikku sellest kohast.
Üldse arvan ma, et kui üks inimene elab niisuguse katsumuse üle, ei suuda teda enam mitte miski murda! Siis on kõik muud mured palju palju väiksemad ja rõõm pisikestest asjadest ja olukordadest veelgi suurem. Elus on minu arvates kõik põhjusega. Me saame haiget, kukume ja kaotame, et olla tugevamad inimesed ja sellest midagi õppida. Et enda eest paremini seista ja rohkem meile kingitud võimalusi hinnata.
Elu on hindamatu ja selle kaotus kujuteldamatu.. ja kuigi ma ei tea seda tunnet tõepoolest ja loodetavasti mitte iialgi, absoluutselt mitte kunagi ei pea ka midagi sellist läbi tegema nagu need vaprad inglilaste vanemad, siis olen ma pisut väiksemate kurbade või ebameeldivate kogemuste abiga mõistnud üht- pärast vihma tuleb alati uuesti päike välja! Olgu see sadu ükskõik kui intensiivne või tugev!
Üks sekund, teine..minut, tund, päev, nädal, kuu, aasta, 10 aastat..
Meeletu, kuidas aeg lendab. Taban end viimasel ajal aina enam mõttelt: "Kuhu aeg kaob?" Kas kuskil on mingi suur must auk, mis aega endasse neelab? Aina kiiremini ja kiiremini. Iga hetkest ja päevast peaks 100% kõik võtma, mis vähegi võimalik. Seda ma muidugi ei tee. Pidevalt tajun, et olen jälle aega lihtsalt raisanud. Maha maganud või lihtsalt teinud midagi sellist, mille asemel saaksin teha palju kasulikumaid asju. Minu pooleliolevaid nö soove ja missioone on ju piisavalt, et need kogu mu aja asjalikult täidaksid, aga ma peaksin enese kasvatamisega tunduvalt rohkem tegelema. Seda enam, et aeg lihtsalt kaob kuhugi..kaob ära. Kui varem tundus, et nädal läheb ruttu, siis nüüd on tunne, et AASTA kaob nagu võluväel. Jaanipäev-sünnipäev-jõulud ja nii muudkui uuesti ja uuesti. Vaevu oled jõudnud ühest jõulust taastuda kui vaatad kalendrisse ja seal on juba jälle detsembri kuu kätte jõudnud. Mismoodi?? Samas üritan oma aja raiskamiste vahele toppida aina enam võimalikult palju väärtuslikku aega, mis selle meeletu tempo juures annaks võimaluse kasvõi mõneks tunniks (parimal juhul ka mõneks päevaks või isegi nädalaks) aja maha võtta ja nautida seda, et ajal või kellal üldiselt ei ole mitte mingit tähendust. Need ongi need kõige toredamad tunnid, päevad, nädalad. Sa lihtsalt oled ja teed täpselt seda, mis nii väga meeldib ja hea tunde tekitab. Ja need on ka vist ainsad hetked, kui ma EI MÕTLE selle peale, et ma peaksin tegema hoopis midagi muud.
Samas.. öeldakse ju, et probleemi tunnistamine on juba pool võitu?! Ehk siis..ma tunnistan, et oma aega raisata oskan suurepäraselt ja tean, et saaksin päris tihti seda kasulikumalt kasutada. Arenguruumi peab aga alati ju jääma.. Ehk siis püüan sellega tegeleda! Ma tõesti tahan tabada end rohkem neilt hetkedelt, kui saan endale öelda, et tubli..kasutad oma aega väga asjalikult! (Muidugi lubades endale neid mõnusaid puhkehetki/päevi ka endiselt :D)
Okei..praegu siis kõik. :)
Friday, January 18, 2013
Täna kohe on selline õhtu, kui tekkis tuju jälle kirjutada. Viimastel päevadel on kuidagi palju mind igasuguse informatsiooniga varustatud. Informatsioon on ju iseenesest tore..sest teadmatuses elamine on kõige nõmedam, eks?! Siiski pole kaugeltki mitte kõik informatsioon, millega meid üle külvatakse, meeldiv. On olnud pettumust, on olnud rõõmu ja on olnud üks tõdemus, millest ma võib-olla tahaksingi pikemalt rääkida.
Nimelt olen nüüd 21-aastaselt hakanud vaikselt mõistma seda, mis on tõesti tähtis ja hindama väga lihtsaid ja tavalisi hetki. Ja hindama neid lihtsaid, armsaid inimesi enda ümber. Neid, kes lasevad mul olla mina-ise ning on minuga üdini ausad. Igas olukorras, alati. Sest ükski suhe, sõprus ega meeldiv tutvus on üles ehitatud teineteise austusele ja aususele. Teineteisi jaoks oluliste inimeste vahel ei saa olla salatsemisi ja varjamisi. Vähemalt mitte põhjendamatuid.
Ma olen iga päevaga aina enam õnnelik, et mina olen see rõõmus ja õnnelik inimene, kellel on alati keegi, kellele helistada kasvõi kell 3 öösel, kellega koos minna jääkülma merevette sügisõhtul ujuma. Kellega koos piltlikult öeldes sülitada kõigele sellele, mida elul meile (veel) pakkuda pole ja näha kõike ilusat head, lõbusat ja toredat, mis meie jaoks iga päev varuks on. Kelle jaoks pole palju olla üdini siiras ja aus igas olukorras. Jääda iseendaks tundmata hirmu, mida arvab sellest ühiskond. Mõtlemata sellele, mida inimesed arvavad. Sest kas see ongi üldse oluline? See on hea tunne ja kuniks meil kõigil on vähemalt 1 niisugune inimene meie läheduses, seni ei ole põhjust kurta millegi üle. Ja mul ei olegi! Ja aina enam mõistan, et neid inimesi olgu pigem vähem..olgu pigem väga vähe, aga parem üks suurepärane inimene, kellele igas olukorras loota, kui kümme sellist, kellega jäädagi pealiskaudseks ning kelles pole mingit sügavust.
Mul läheb ikka pagana hästi vaadates neid inimesi, kes mind ümbritsevad. Jah, ma olen seda ilmselt siin blogis juba mitu korda rõhutanud, aga ma ei saa üle ega ümber kiitmast neid imelisi sõpru ja suurepärast perekonda! :) See ongi ju elus kõige olulisem?
Kui nüüd sellest teemast pisut eemale minna, siis mõtlen muidugi palju ka sellele, mis edasi.. Sügisest on ootamatult saanud talv ja kui juba jaanuari lõpp paistab, pole enam kevad ka sugugi kaugel. Kevadel tuleb aga palju otsuseid teha. Ja endas see sihikindlus ja otsustusvõime leida. On vaja teha palju olulisi otsuseid ja need peavad olema kindlad. Seekord ma isegi mitte ei taha kellegi nõu kuulda ja usaldan 100% ainult iseenda sisetunnet, sest teiste ARVAMISI järgides ei jõua just väga kaugele ja enese veenda laskmisega samuti mitte. Hetkel on aga ka mu enda sisetunne segaduses ja pisut ebakindel.. soove on palju, neid järjekorda panna aga väga raske. Ühest küljest vajan stabiilsust. Ühte kindlat kohta, kuhu nüüd minna ja ehk jäädagi(?!)..samas elab minus see meeletu seikluse pisik, mis ei lase rahus olla. Ja ma pean ise ja täiesti üksi jõudma otsusele ja selles väga väga kindel olema. Kõik soovid ja unistused on teostatavad, aga mitte korraga. Ja seda, mis oleks just praegu esimesena õigem ette võtta..ma ei tea.
Ühes olen aga kindel- suvi ja eriti uus sügis toob palju uut mu ellu.. palju sellist, mis on väärt ootamist! Praegu olen oma selle aasta julgete otsuste üle (mis juba teinud olen) siiski väga uhke! Kui mitte iseenda õnne nimel teha (eriti noores eas) muutusi, siis millal veel? :)
Okei.. tänaseks piisavalt mõtteid.
Palju ilusaid, lumiseid talvenaudinguid ja mõnusat kevade ootust! :)
