Meis on peidus jõud, millest pole enne aimugi..

.. kui ühel päeval ootamatult selle endas leidma pead või lihtsalt langema. Ma ei kujuta ikka paljusid asju veel absoluutselt ette. Ja paljut justnimelt ÕNNEKS. Mul on kaks kätt, kaks jalga, üks suu, kaks kõrva ja silma, mul on terve mõistus ja reaalne võimalus kunagi ka terveid lapsi saada. Olen viimase aasta-kahe jooksul süvenenud väga erinevatesse artiklitesse/intervjuudesse jms, kus räägivad lapsevanemad, kes on pidanud üle elama ilmselt kõige hullema, mis elul saab meile varuks olla- oma lapse surma. Vist isegi seepärast, et ma imetlen neid tugevaid inimesi, kelle eluteele on toodud selliseid katsumusi ja nad seda trotsides väga edukalt eluga edasi lähevad. Ma ei võrdle absoluutselt ennast nendega, sest seda ei saakski teha (mainin juhuks, kui jäi mulje, et mina ise justkui nii ei käitu.. kuid mul endal pole elus ka niisuguseid olukordi olnud üldse). Ma olen hästi palju selle peale mõelnud. See tundub täiesti vastuvõetamatu. Mulle tundub väga valus juba lihtsalt mõte sellest, et kunagi peab oma vanavanemaid ja vanemaid matma ja ma siiralt loodan, et see aeg on veel väga-väga-väga kaugel..vähemalt mitukümmend aastat on sinna veel aega! Samas ma tean, et ka selle mõttega ei taha ma mitte kunagi end harjutada ega harjugi. Isegi mõte sellest, et kunagi jääb mu armas kassike vanaks ja ma pean temaga hüvasti jätma tekitab minus väga vastikuid, valusaid ja vastuvõetamatuid emotsioone.Ja siis on inimesi, kes tõesti peavadki leidma endas jõu, et matta omaenda pisike laps (või veidike suurem laps..vahet pole!)..seejärel sellega leppima, püüdma kaotada need kinnisideed ja mõtted sellest ning eluga edasi minema. Jälle rõõmu tundma, naerma, nautima. Absoluutselt minu kummardus! Muidugi küsiks seepeale nüüd niimõnigi, et "aga mis muud üle jääb?". Jah, ega väga palju valikuid polegi tõesti, kuid on ju ka neid inimesi, kes ei ole valmis niisuguste olukordadega leppima, võib-olla jäävadki masendusse ega proovigi endas seda jõudu leida. Ette heita ei saa muidugi ka ja mina pole ka mingi kohtumõistja absoluutselt. Mida ma ei tea, seda ei saa ka ette heita! Igatahes uurisin natuke sellist lehekülge nagu vaikus.ee. Väga asjalik ja ilus ettevõtmine kellegi poolt. Loodan, et need vaprad inimesed saavad kõik palju abi ja tuge ja muud kasulikku sellest kohast. Üldse arvan ma, et kui üks inimene elab niisuguse katsumuse üle, ei suuda teda enam mitte miski murda! Siis on kõik muud mured palju palju väiksemad ja rõõm pisikestest asjadest ja olukordadest veelgi suurem. Elus on minu arvates kõik põhjusega. Me saame haiget, kukume ja kaotame, et olla tugevamad inimesed ja sellest midagi õppida. Et enda eest paremini seista ja rohkem meile kingitud võimalusi hinnata. Elu on hindamatu ja selle kaotus kujuteldamatu.. ja kuigi ma ei tea seda tunnet tõepoolest ja loodetavasti mitte iialgi, absoluutselt mitte kunagi ei pea ka midagi sellist läbi tegema nagu need vaprad inglilaste vanemad, siis olen ma pisut väiksemate kurbade või ebameeldivate kogemuste abiga mõistnud üht- pärast vihma tuleb alati uuesti päike välja! Olgu see sadu ükskõik kui intensiivne või tugev!