Viimased 3 päeva Vihulas ja ongi kõik. Finally.. ma enam rohkem ei jaksaks. Nüüd tahaks puhata natuke. Ja ega rohkem kui natuke enam ei jõuagi enne ülikooli. AGA..hea seegi :)

"Kui ma armastan Sind kaugelt, siis kaugel pole sa.." ehk siis Dagö vaimustus üle vägaaa pika aja taas. Ma ei tea miks, aga Dagö inspireerib mind. Ma kohe tunnen, et tahan kirjutada. Viimasel ajal olen mõlenud jälle üldse kirjutama hakata. Mitte ainult blogi, aga midagi pikemat ja sisukamat. Lugu ? Millestki, kellestki.. aga sellese pean enne süvenema. Ma tunnen, et öelda oleks kogu aeg nii palju, peaks seda kuidagi kasutama hakkama. Et mingi pikema looga kõik öeldud saaks.. või siiski.. kunagi pole ju KÕIK öeldud?! Alati on veel midagi. Ma tunnen pidevalt just nende inimestega nii, kes on kaugel. Lõpetan telefonikõne või lahkun kokkusaamiselt ja tunnen veel kaua,et nii palju jäi ütlemata. Nii palju oli veel öelda. Öeldakse, et ütle neile, keda armastad, mida nad meile tähendavad. Ma ju ütlengi. Kui mitte päevast-päeva, siis väga tihti. Ja ometi tunnen siiski, et see on vähe. Alati jääb midagi õhku..ja alati on liiga vähe. Või liiga hilja, kui tahaksin veel midagi lisada.

Kas aega on vähe või ongi nii, et alati on midagi veel..mida öelda? Ehk nii peabki olema?!




Ööd.

Viha

Kui tihti me vihastame, solvume ja pettume? Igas päevas on hetki, mis panevad meid vihastama või pettuma. Mõnikord on põhjus tühine, teinekord aga hämmastavalt tõsine.
Tavaliselt me ei vihasta nende peale, keda armastame. Me pettume neis. Pettumine tundub mulle aga midagi hoopis muud. Pettumisele järgneb üldjuhul andestamine.. kuid ilmselt mitte alati. Jah, mõnikord on "asju", mida ei saa andestada.. aga kui palju ja kui tihti lööme me käega? Inimene on harjunud olema mugav. Lahendamine on alati keerulisem, kui käega löömine. Kas ka parem variant? Ma ei arvaks nii. Ma olen vist väsinud..
..väsinud nägemast allaandjaid. Meid pole loodud alla andma, me oleme võitlejad. Või mis?
Miks me siis kogu aeg solvume, pettume ja vihastame ometi? Miks on nii raske issenda emotsioone vaos hoida.. miks me tunneme nii kergelt pettumust ja vajame nii palju motivatsiooni, et siiralt rõõmu tunda?
Me oleme kummalised. INIMESED on kummalised.

.. "The Last Song" - Vaadake. Paneb mõtlema. Ja ehk ka mõistma.

Kui kaugel on igavik? Ulatun ma selleni ?

Elu on nii habras. Ühel päeval oled.. ja siis.. enam ei ole. Lihtsalt ei ole. Kas lapsed Norras arvasid, et 12-aastaselt ongi kõik.Päriselt kõik. Ja kas nende vanemad uskusid, et unenägu üksindusest kunagi reaalseks saab? Et ühel päeval matab ta omaenda lapse. Vaevalt. Me ei oota surma. Jah, tõsi küll, mõni meist ootab, aga see on midagi muud. Valus. Elu võtab meilt need, keda me kõige rohkem armastame ja annab vastu tühjuse. Kas pole nii? Võib-olla ei ole. Ma ei tea seda tunnet, õnneks mitte. Jah..ka minu ümbert on inimesi läinud igaveseks. Kuid surnud vist vaid üks.
Sa armastad elu. Värve. Muusikat. Armastust. Hääli. Lõhnu. Inimesi. Aga kui elu ei armasta Sind? 5-aastaselt leukeemiat põdema hakata ei ole just aus. Jah, ei ole AUS. Kogu elu on ees, võimalused ootavad ja maailm on valmis avasüli meid vastu võtma erakordseteks tegudeks. Aga.. ei ole võimalust.
"My sister's keeper" - minu ajend. Lihtsalt niisama ei tule kellelegi mõtted. Jah, sealt minu tänased emotsioonid ja mõtted. Ma olen elus igasuguseid palveid kuulnud. Ja neid täitnud.. aga kui keegi minult paluks teenet tal surra lasta. Kas ma suudaksin? Suudaksin ma näha kedagi, kes on võib-olla suur osa minu elust... suremas. Mitte midagi tegemata?! Aga kui see oleks tema suurim soov.. siis võib-olla? Igatahes ei ole ma tõenäoliselt vapramat, täiskasvanulikumat ja siiramat 11-aastast näinud. Valmis minema kohtusse, omaenda õe eest seisma. Tõeline vägitegu. Kas mina suudaksin seda? Ma arvan, et suudaksin. Näha kannatamas kedagi, kes on niivõrd kallis nagu omaenda õde.. ei ole lihtne! Õnneks.. tõesti õnneks ei ole ma kunagi pidanud seda nägema ja ma siiralt loodan, et MITTE KUNAGI ei tule mu niisuguste olukordadega kokku puutuda, aga inimesed mängivad ju pidevalt mõttemänge " Mis oleks, kui.." Nii minagi. Ja tean, olen selles peaaegu täiesti kindel, et leiaksin endas tugevuse suruda alla kogu valu, mis kaasneks SURMAGA , teades, et see teeb õnnelikuks.. annab midagi erakordselt teisele inimesele. Jah, nii julm kui see ka ei tunduks- surm ON mõnikord lahendus. Paraku.

http://www.youtube.com/watch?v=HP4NxUFgFrs



Me sünnime.. elame, kuigipalju.. ja siis.. sureme. Ja mõnikord on see lõpp. Vahel aga alles algus.
Hoidke neid, kes teil on. Sest.. unfortunately, you never know.. what's next or who is next !


L.

Kui kaugel on igavik? Ulatun ma selleni ?

Mmmm... vabaduse lõhn

Jah, vabaduse lõhn. Kolm vaba päeva.. hiphiphurrraa! :) Üleüldse on tööl jäänud veel ainult 2 vahetust.. ainult!! Üks kolm päeva ja teine vist tuleb natuke pikem - 4-5 päeva ?! Ja siis saab puhata (kui elukohaotsingud Viljandis välja jätta.. aga see pole ju ebameeldiv tegevus) :)

Mõnus hommik on. Soe, väga soe. Tõeline rannailm. Ootangi, millal Silvia ärkab, siis vist äkki ehk lähme pruunistuma kuhugikanti.
Kaidi on täna vestlusel lennuakadeemias. Edu talle, palju palju edu! :) Kindlasti läheb kõik hästi ja sügisest õpib seal üks usin piloodipreili. Vahva!

People change, things go wrong, but just remember- life goes on.
Nii on. Ma ei tea miks, aga see lause kõlab minu jaoks positiivselt. Misiganes juhtub, alati võib hullemini minna. Mitte, et mul praegu oleks midagi läinud halvasti, aga lihtsalt. Selliseid mõtteid tuleb ikkagi aeg-ajalt endale sisendada. Sest.. nii ju on! :)

bye

"Give me a moment to catch my breath.."

Kuu aega on jälle nii kiire olnud, et olen Sinu, mu kallis blogi .. ja Teid, mu kallid blogi lugejad..unarusse jätnud. Parandan nüüd selle vea.
Vahepeal olen rõõmsalt saanud kätte keskkooli lõputunnistuse.. Olen üldiselt rahul.
Natuke kahju on.. palju jääb maha, aga muidugi mitte lõplikult. Väike armas Vinni on ja jääb minu koduks. Minu kallis Mirri, ema.. kool, kus ma üles kasvasin ja kõik mälestused. EI vahetaks neid mitte millegi vastu. Aga aeg on edasi liikuda.
Ülikool ootab. TÜ VKA ootab, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ootab. Jeeeeeee! Tegin ära, sain sisse. Nüüd hakkab elu. MINU elu. Aga ka kindlasti tunduvalt suurem vastutus..palju pinget ja eneseületusi. Aga mis mõte oleks elul, kui kogu aeg tammuda ühe koha peal paigal..kuigi jõudmata, edasi pürgimata, liikumata? Vist mitte just eriti suurt mõtet. Seega nagu meie kallis lasteaiakasvataja vahetult pärast lõpetamist ütles - TEIE ELU KÕIGE ILUSAM AEG OOTAB TEID NÜÜD EES. Seda oli ühtlasi armas ja kurb kuulda, aga nii on. Ma loodan, usun, arvan.
Hetkel otsime ühe tulevase kursaõega pesakest Viljandisse. Ühikakohtade tarvis avaldused tegime ära, aga sellele lootma jääda vist ei saa, sest tahtjaid on teadagi palju- kohti aga vähe.
Seega piilume vaikselt kahetoaliseid kortereid ka. Kui teil, kallis lugejad, on kellelgi Viljandis mingi mõnus pesake-kahetoaline.. pakkuda, siis olge head ja andke endast märku. Kõik pakkumised kuuluvad kaalumisele, mis ei ole liiga kallid või tavatult kaugel.

Üldiselt olen rahul iseendaga praegu. Olen saavutanud, mida tahtsin. Väga palju on veel saavutamata, aga selle poole olen teel. Aga olen tugev, tunduvalt tugevam kui veel näiteks aasta tagasi või isegi pool aastat tagasi. "Paksu naha" kasvatamisega olen alles poolel teel, aga tunnen, et kõik ei mõjuta mind enam nagu varem. On "asju" millel lasen kergelt endast vaid mööda libiseda. Elu on selleks liiga imeline ja lühike, et hoolida kõigest ja kõigist, mis vähegi hinge kriipima jääb. Et püüda mõista kõike ja kõiki, et armastada kõike ja kõiki, et muretseda kõige ja kõigi pärast. Ei jaksa. Keegi ei jaksa lõputult.. ega peagi! Hooli endast, siis hoolivad ka teised sinust. Armastan end ja sind armastavad ka teised. Enesepiinamine ei ole pealegi moetrend, seega ei soovita seda kellelegi ega tegele ka ise sellega.

Tööl on jäänud veel ka vaid mõned vahetused.. umbes 3-4 vahetust, kolmepäevast. Ja siis on kõik. Siis puhkan paar nädalat umbes veel augustis ja hakkabki see kauaoodatud, kardetud ja põnev tudengielu.

Tänane õhtu on Christina Perri..mu uue avastuse lainel.. Arms, Jar of hearts. Meeldib. Nii mõneski tema loos on hea mõte minu jaoks. :) Kuulake!


Magusat und, palju õnnestumisi ja vabadust. Miski ei maitse paremini, kui vabadus olla, teha, elada.



L.