Mis on õnn?

Antud tähelepanekud ilmusid "Postimees Extras" 13. mail (KALEV MUISTE)
1.Õnn on see, kui ônn sulle äkki sülle langeb. Mitte pähe. Mitte kôrgelt. Ja mitte üle 75 kg korraga.
2.Õnn on nagu energia jäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi. Ta on alati olemas ja vaid kandub edasi ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.
3.Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne.
4.Kui sina murrad jalaluu, on see ônnetus. Kui jalaluu murrab sinu naaber, on see ônn.
5.Õnn on haigus, mida üheskoos pôetud. Keegi põetajana, sina haigena.
6.Kui sind avaldatakse ajalehes, on see sinu ônn. Kui ei avaldata, on see lugejate ônn.
7.Õnn on olla koos oma rahvaga. Mitte väga lähedal ja mitte rohkem kui kord aastas.
8.Õnn on see, kui sa tahad hommikul tööle minna ja ôhtul koju tulla. Kui sa ei taha, on see samuti ônn - sinu kolleegidele ja sinu abikaasale.
9.Kui sa oled elus ja terve, on see ônn. Ega see hauakaevajalegi ônnetus ole - ükskord vajad sa teda niikuinii. Ainult arstide ônn see küll ei ole.
10.Õnn on kôikjal sinu ümber, ta tuleb vaid üles leida. Räägitakse, et môned on leidnudki. Rohkem pole neid siinmail nähtud.
11.Õnn on kaunites silmades. Kui need ei asetse liiga lähestikku, ega vaata kôôrdi.
12.Õnn ei seisne rahas, küll aga vôib raha olla ônne allikas. Sinu oma on ammu kuivanud.
13.Kôik, mida sa elus teinud oled, tuleb sulle ükskord tagasi. Kui aga oled kellegi ônnelikuks teinud, siis ära loodagi: ônn ei pöördu kunagi tagasi. Vähemalt sinu juurde mitte.
14.Kus ônne on, sinna tuleb seda aina juurde. Kus pole, sealt vôetakse ka viimane ära.
15.Vahel on ônneks väga vähe vaja. Nagu ka ônnetuseks.
16.Õnn on suhteline. Õnn on, kui väljas sajab vihma, aga toas on soe, ütled sina. Õnn on, kui on tuba, ütleb kodutu. Õnn on, kui on vihm, ütleb beduiin.
17.See pole veel ônn, kui saad soojal Lôunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui sa kookospähkliga vastu pead ei saa.
18.Õnne tipul viibida pole veel mingi ônn. Õnn on, kui tipp pole liiga terav. Ja liiga kôrgel. Ja liiga kaugel.
19.Õnn esineb vaid kahes olekus: ta on kas alles ees vôi juba möödas. Sinu puhul pole teda olnud ega tulegi.
20.Igaüks on oma ônne sepp. Sina oled alasi. Ja saad vasaraga pähe.
21.Isegi viiesendine münt vôib sind vahel ônnelikuks teha. Kui ta on viiesajakroonise sisse keeratud.
22.Õnn oleks kogu aeg noor ja ilus olla, sest siis ei hakkaks sa kunagi pensioni saama. Ja see on juba tôeline ônn.
23.Õnn koputab su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole sind kodus, teisel korral on sul kôrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse sinu uks.
24.Õnn on lühike ja räpane nagu lapse särk. Sinu ônn on veelgi lühem ja räpasem.
25.Õnn on kui on. Kui pole, tuleb järgi minna.
26.Õnneks on vaja ainult kolme komponenti: jahu, piima ja mune. Sega need kokku, küpseta pannkooke, söö ära ja sa oled ônnelik... Kuni tuleb keegi ja ütleb, et munad olid halvaks läinud.
27.Anna kerjusele kasvôi viis senti ja sa teed ta ônnelikuks. Just niipalju oligi tal veel autorahast puudu.
28.Ära narri oma ônne. Las tema narrib sind.
29.Ära mängi oma ônnega. Ta pole ju sinu oma.
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam.
31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus.
32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks.
33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki.
34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust.
35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.
..ja järgnevad foorumitest leitud inimeste arvamused ja seletused ÕNN´ele..
*Õnn on hetk, olles õigel ajal õiges kohas.
*Õnn on kõikjal meie ümber, osakem lihtsalt teda märgata, ja kui käes osakem seda hoida.
*Õnn ei ole eesmärk vaid eluviis.
*Õnn on see, mida aigaüks puutuda ei saa, vaid võib tast lähedalt mööda kõndida.
*Õnn - see on võimalus elada nüüd ja praegu.
*Õnn on see kui mul on pere, õhk, sõbrad ja armastus.
*Õnn on see kui oled päevotsa mööda ilma kolanud ning sul on koht kuhu tulla ja kus sinu tulemise üle rõõmustatakse.
*Õnn on joosta kahel tervel jalal ja kaliistada kalleid inimesi kahel tervel käel.
*Õnn on lihtsad asjad mida ei märka, alles ilma jäädes saad aru kui olulised need on.
*Õnn on õnnetuse puudumine.
*Õnn on kui liiv mis pudeneb peost kui sa ei oska seda kinni hoida.


Minu jaoks on õnn tunne. Eriline tunne, mida tekitavad hetked, mis panevad tundma, et ma elan. Et minu ümber on inimesed keda ma armastan, et mind armastatakse. Samuti ka saavutus, hetkeline heaolu ja rõõm. Õnn on miski, mida me ei saa katsuda, mida me ei näe, aga mida tunneme endi sees ja millesse ei tohiks iial usku kaotada!

mõtted.jpg

Tagasi kodus. Nii hea ja samas veidi kurb. Tore oli :). TARTU, Võru, Põlva, Viljandi, Otepää, Rõuge, Palamuse - kohad kus me põhiliselt olime. Grill, puhkus, päike, saun, järved, seiklused, mõtted ja kõik muu :).Viimasel õhtul Viljandi juures "Valma" puhkekeskuses tuli see tohutu kurbus, hirm ja kõik peale. Need mõned päevad siiski aitasid mul järele mõelda kõige üle, olla teises keskkonnas ja puhata. Kusagil mujal tundub pealtnäha rohi alati rohelisem, aga mingi aja pärast hakkab süda hüüdma seda, kus on sinu juured ja tahtma sinna tagasi. Oma kõige kallimate juurde ja siia paika! Kõik tundus nii häasti, nii hea, nii supper. Ja siis ma tulin jälle oma roosa pilve pealt alla. Nii ei saa ju olla. Kõik on nii valesti! Kõik on muutunud! Ma nagu võitleks millegi olematu eest, millegi mis ei saa iialgi minu omaks, aga ma hoian seda usku, seda lootust. Lootus sureb ju viimasena. Vahel ärkan öösel üles ja küsin endalt "Miks?", miks on kõik nii seatud, et mulle on antud kõik, et olla õnnelik, aga justkui aeg-ajalt ja minult võetakse seda õnne nagu videolaenutusest videoid. Päev-paar keegi ei laenuta ja olemas ja siis tuleb lihtsalt täitsa vabalt keegi ja võtab paariks päevaks omale koju selle, minult ära. Ja vahel ei viitsi tagasi tuua ja maksab kasvõi hiljem, aga ei too. Aga ehk pole ma siis nii tugev, et seda õnne avasüli oodata?Ma isegi imestan, et kõik nii on läinud ja et ma olen nii tugev ja kannatlik olnud. "Kaua võib?" küsin endalt vahel ikka veel, aga ei saa vastust. Vahel tundub, et nüüd on kõik, kuid siis möödub tund, päev, kuu .. ja kõik on endine! Ja seda ongi raske mõista, see on hämmastav. Aga nii on! "It ends tonight" peaks ehk ütlema, aga ma ei saa seda öelda, sest vähesed asjad siin ilmas muutuvad üleöö.
Lugesin vahepeal läbi "Kirjaklambritest vöö". Raamat räägib tüdrukust, kellel pole tema enda arvates elul mitte mingit mõtet. Ta on täiesti tavaline ja see häirib teda tõsiselt. Täielik pessimist. Siis tahab olla õnnelik ja hakkab jooma ja ringi laaberdama ning erinevate meestega/poistega magama, arvates et just nii on õige ja saab HIV´i. Ta tunneb enne seda esimest korda isegi, et on õnnelik ja kõigel on mõte ja siis variseb kõik kokku. Tema maailm on kildudeks, kuid ta ei räägi sellest kellelegi, sest hoolib liialt teda ümbritsevatest inimestest ja ei taha kellelegi haiget teha. Tüdruk pigem lihtsalt elab kaua saab ja neelab valu endasse. Aeg liigub ja tüdruk on täis valu ja kurbust. Ajapikku saavad ka tema poiss ja sõbrad teada, kuid ta ei taha et keegi liialt muretseks jne. ja tema peast pidevalt läbi käinud miljonid enesetapumõtted saavad teoks. Ta võtab endalt elu. Lihtsalt ühel päeval, ootamatult. Aga temast jäävad maha inimesed, kes teda armastasid.. See paneb tohutult mõtlema, kui tühine ja lühike ja mõttetu elu on/võib olla. Väga mõtlemapanev raamat. Lugege ja mõistate!
Tegelikult ma praegu rohkem siis ei kirjutagi. Lähen panen koti täie riideid pessu , lähen käin ise ka pesus ja lähen magama, sest oma voodi on koht, mis jääb ju igaljuhul parimaks!

Sauna Laura .

Thanks for the memories !

Ma ei teagi miks ma just praegu kirjutama hakkasin. Kell on 22.22- ma soovin midagi! Soovisin nagu alati. Sel hetkel alati ka usun sellesse ja loodan, et see täitub..hiljem läheb muidugi meelest, kuni järgmise korrani, kui jälle soovida võib. Vahet pole!Ilus on ju uskuda, et läheb täide.. kunagi.
Istun siin, arvuti taga, Tartus..Kalevi tänaval. Täna tulin alles, mingi pool viis jõudsin kohale. Nägin oma kõigekõige kallimat õekest ja Intsu. Käisime kinos vaatamas filmi nimega"Kõikvõimas Evan" !
Suht lõbus film oli :). Ja filmil oli mõte, selge point, mis on asja juures tegelikult väga tähtis. Ja "Big Ben´is" käisime ka. Homme shoppama, muidugi meie kahekesi, Ints läheb tööle ja vaevalt et ta väga viitsiks ka, kuigi tema on inimene, kes võib üsna kõike teha(kasvõi teiste pärast), aga tihti just sellepärast saabki nalja. Igastahes Tartus on tegelikult vinge ka siis kui mitte midagi ei tee, sellepärast, et Tartu on lihtsalt niivõrd lahe koht. See õhkkond, see tunne, NIIII HEA! Hing puhkab siin.
Aga mu blogi nimest..
kuulan siin õe playlistist mingeid suvalisi lugusid ja siis tuli "Thanks for the memories" ja kohe tulid endale ka kõik need suurepärased inimsed ja veel suurepärasemad mälestused meelde, mis mul ühe või teise inimesega on. Neid on tohutult ja üks ilusam kui teine. "Meilt võidakse võtta kõik, aga mitte meie mälestusi" !!Ja nii on ja jääb alati. Kuni mul on minu mälu alles, on mul minu/meie mälestused ja need jäävad, neid ei saa keegi minult võtta!MITTE KUNAGI!MITTE MINGI JÕUGA!
Aga ma lähen nüüd igatsema kuhugi teise toa otsa ja koristama või miskit . :) Teinekord jälle pikemalt, ma praegu ei viitsi. Tšau!

Armastusega,
teie Laura .

Goodbye my lover - James Blunt .

Did I disappoint you or let you down?
Should I be feeling guilty or let the judges frown?
'Cause I saw the end before we'd begun,
Yes I saw you were blinded and I knew I had won.
So I took what's mine by eternal right.
Took your soul out into the night.
It may be over but it won't stop there,
I am here for you if you'd only care.
You touched my heart you touched my soul.
You changed my life and all my goals.
And love is blind and that I knew when,
My heart was blinded by you.
I've kissed your lips and held your head.
Shared your dreams and shared your bed.
I know you well, I know your smell.
I've been addicted to you.

Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.

I am a dreamer but when I wake,
You can't break my spirit - it's my dreams you take.
And as you move on, remember me,
Remember us and all we used to be
I've seen you cry, I've seen you smile.
I've watched you sleeping for a while.
I'd be the father of your child.
I'd spend a lifetime with you.
I know your fears and you know mine.
We've had our doubts but now we're fine,
And I love you, I swear that's true.
I cannot live without you.

Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.

And I still hold your hand in mine.
In mine when I'm asleep.
And I will bear my soul in time,
When I'm kneeling at your feet.
Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.
I'm so hollow, baby, I'm so hollow.
I'm so, I'm so, I'm so hollow.



Südamlik!

Ranna laager 2007.

Oeh, kust alustada? Ma üritan siis algusest.
12. juuli - Umbes üks päeval olime siis Ranna´l. Vaatasime ringi ja tutvusime ümbrusega, kõik oli uus ja huvitav. Ainus asi mis hämmastas, oli see, et arvatavast 200 inimsest oli seal kokku umbes 45 noort kooliteatri näitlejat. Algul tundus see ausaltöeldes mage, et meid tõesti nii vähe on. Aga siis kuulsime, et laager on 12´dat korda (kuigi tänukirjadel, mis laagri lõpus saime, oli kirjas, et tegemist oli selle üritusega 11´dat korda) ja vahepeal oli aasta-paar vahele jäänud ja reklaami ei tehutud ning paljud ei olnud asjast kuulnud või lihtsalt oli see neile niivõrd võõras, et seda tahta.
Igaljuhul kutsuti siis ühekaupa kõik trupid lavale, et ka teised näeksid, kes kust linnast ja trupist pärit on ja edasi suundusime me kõik randa(järve äärde). Ja võtsime rivvi ning kogu laagri rahvas jaotati siis gruppidesse. Viide gruppi. Mina sain viiendasse gruppi, koos Maarjaga. Teised meie trupi omad olid teistes gruppides. Õppejõud olid Marilyn Jurman(minule varemast tuntud kui "Ann"), Mairi Jõgi("Kuidas elad..Ann?!´ist), Tolik (Anatoli , perekonnanime ei mäleta, samuti teadsin teda "Ann"´ist), Taavi Lepik, Kristjan, Maarius. Enamik neist siis jah "Kuidas elad..Ann?" - etendusest. Kristjan mitte, sest tema on erinevalt teistest mitte näitleja õppesuuna tudeng (teised Viljandis näitleja õppesuuna II kursuse lõpetanud tudengid), vaid koreograafiat õppiv/õppinud hoopis, aga samas ka teatriga seotud.
Ma kuidagi südames tegelikult tundsin alguses juba, et ma sinna gruppi satun. St. siis Lyyni ja Mairi gruppi. Aga see meeldis mulle samuti kohe algusest peale. Peale seda siis lõunasöök ja sisse elamine. Ning juba oligi kell niikaugel, et esimene tund võis alata. Kõigepealt tutvusime. Meie grupis olid siis Kadi(keda ma filmist "Klass" varem teadsin), Laura, Mariann, mina, Maarja, Hendrik, Jaak, Alo ja Voolik(pärisnimega Maarja). Ehk siis kaks Laurat ja kaks Maarjat ja seetõttu kohe lepiti kokku, et ühele Maarjale öeldakese Voolik ja ühele Laurale (mulle) Lallu. Sest Maarja hüüdnimi oli juba aastaid olnudki Voolik ja minul varasemast ajast Lallu, kuigi praegu enam nii ei hüüta mind(ja polegi vaja:D).Tegime välketüüde ja muud. Õhtul oli veel ka Rannaviidika valimised. Meie grupist tegid seda Voolik(kes on mingi suppertantsja ja üldse üli painduv ja andekas tüdruk) ja Jaak, kes samuti on tantsimisega tegelenud (aga mingi breigi või värgiga). Etsiis meie gruppi esindasid tantsjad. Riietuse tegime looduslikust materjalist ehk siis kasutades puuoksi, puulehti jne. Ja mõtlesime loo välja ja muud. Suht vinge tuli. Ja naerda sai palju. Ning me võitsime. :) No meie koostöö oli seda võitu väärt kaa, niiet igati teenitud võit ma usun. Ja õhtul siis tants ja trall. Mere ääres sain naljaa, aga sellest ma siin lähemalt ei räägi parem. ;D Ja siis me Maarjaga tiirutasime laval igatepidi tantsida ja muud. Ja oligi aeg telki minna ja päev lõppenuks lugeda.
13. juuli- Hommikune äratus kell 9.00 tundus lihtsalt niiõudne. Nii vara peab silmad lahti kangutama ja päeva alustama. Hommikusöök ja tund (muide üks tund kestab 3 tundi seal), tegime diktsiooni ja igasuguseid hääleharjutusi, siis etüüde ja välketüüde ja näitlejate mänge, mis karaktereid arendavad ja muud taolist. Nii vinge oli! Saime palju uut ja huvitavat teada samuti, igati lahe. Lõunasöök ja õhtune tund. Ning lisaks siis õhtul esinejad ja jälle tants ja trall.
14. juuli- Mina endiselt siis tegin igal võimalikul vabal hetkel pilte, et seda kõik jäädvustada ja aastate pärast meenutada. Ning muidugi tunnid ja õhtuses tunnis juba etenduse tegemine. Ma mõistsin kui südamesse mulle see aeg seal laagris läinud ja kui tohutult palju uut ja kogemusi ma saanud olin selleks ajaks. Imeline! Viimane õhtu. Kõik lõbutsesid, nagu said. Saarlased tegid telgis rekordit. :D Ja küünlatseremoonia ehk midagi kirjeldamatult ilusat. "Võtke küünal ja viige see kuhugi. Vaadake leeki ja võtke aega enda jaoks, mõtlemiseks" Kõik oli nii eriline. Kogu järve äärne, järve pealne, telkimisplats, lava jne. oli küünlaid täis. Kõik oli kottpime, ainult need tuhanded tuled su ümber ja sina. Ja need sõnumid mis mu telefonis olid ja tulid. Kõik oli eriline ja nii ilus. Oleksin tahtnud vaid, et mulle kallid inimesed (lisaks nendele, kes seal olid), oleksid olnud minuga. (15. juuli ehk 7)
15.juuli- Hommik, need "läbi kurbuse naeratused" ja need inimesed. See paik, need mälestused, need kogemused, see aeg seal. Kõik oli südames nurgakese leidnud NELJA päevaga. Viimased lihvimised etendusteks ja nii need said alguse. Ma vaatasin enda ümber neid inimesi, neid nägusid, siis mõtlesin ja tundsin, et ma pole iialgi kusagil midagi nii imelist kogeda saanud. Midagi nii loomingulist, selliseid kogemusi. See teatrirahvas on mingist muust puust tehtud, seda on tunda. "Lõpuaktusel" , kui oma tänukirja läksin võtma, hakkasin seal ees nutma, kui Marilyni ja Mairit kallistasin, sest ma ei tahtnud sealt lahkuda, ei tahtnud et see läbi saaks. See oli nagu rõõmupisarad, et midagi nii toredat oli, samas kurbusepisarad, et see läbi pidi saama. Istusime pärast veel palju kauem kui teised grupid, seal maas ja rääkisime. Saime Lyynilt ja Mairilt ka kirjandust näitlejate ja näitlemise ning teatri kohta, mida nad soovitasid meil lugeda. Soovitusi samuti ja ideid. Siis nutsime mõnega veel natuke ja sõime kommi. :D Ning kõik rääkisid välja oma mõtted, kõik oma seest seoses selle grupi ja laagriga. Ja tegime otsuse, et kindlasti kohtume kõik veel, sest nii me seda ei jäta ja vahetasime emaile, et ikka ühenduses olla edaspidi. Sel hetkel, kui seal üles tõusin, mõistsin, et ma lihtsalt ülekõige armastan seda maailma. Teatrit. Näitlemist. Ja kõike mis selle alla kuulub ja mis on tohutult lai maailm, mitte nagu "tavalisele" inimesele ehk pealtnäha paistab. Õhusuudlused ja minek. Viimased pisarad said autos pühitud ja nii me seal platsilt välja sõitsime, jättes selleks aastaks Ranna laagriga 2007 , hüvasti! Järgmise aastani!
Aitähh kõigile õppejõududele, kokkadele, Jõgeva korraldajatele, juhendajatele, näitlejatele, niisama kaasaaitajatele jnejnejne. , kes selle nii vingeks tegid! :)

Lallllllllu.

Mjäu.

Joon teed. Teine, kolmas, viies tass? Ma ei tea. Mingi segamini Coldrex HotRem´i ja mingit virsikuteed. Muidu see Coldrex läheb mul täitsa alla, aga praegu, pool üksteist hommikul ei lähe ta kohe mitte kuidagi, niiiiii hapu või kibe või mida iganes. ;D Igaljuhul, see selleks. Lürbin seda vaikselt edasi, ravin seda vastikut nohu ja loodan, et kurk hullemaks ei lähe ja küll saab hakkama. :) Kuigi homme hakkab Ranna laager. Mingi näitlemisvärk, suht vinge ma usun. Peipsi ääres, kohas mille nimi on Ranna. Neli päeva. Oleks et ilusad ilmad, siis saab vahepeal liiva peale pikali visata ja päevitada, vb. isegi vette, kuigi ma ei tea, kas ma oma tervisega üldse riskida julgen, see niigi kehvake praegu. Loodetavasti saan täna mingit imerohtu, mis üleöö minult selle kõik võtab, see oleks imeline. Tegelikult ma tean seda imerohtu, aga praegu seda siin pole ja ei tule täna ka.
Igaljuhul jah, RANNNAAA LAAAAGRIST siis lähemalt. Lugesin orkutist kommentaare selle kohta. Seal on community "Ranna laager" ja seal suht räägitakse, et kes läinud on, tahavad tagasi. Et mingi suht hea. Enamik vist joovad ka seal(ja mõni oskab vahele jääda:D), aga muidu igapäev mingid gruppides tegevused näitlejatega ja siis viimaseks päevaks valmivad kõigil gruppidel siis etendused. Suht vinge! Vaatasin, et mingi 2004. aastal vist olid juhtideks nt. Hele Kõre, Ain Mäeots jne. , niiet sellised tegelased. Sel aastal pidid vist "Kuidas elad..Ann?" - tegelased olema. Ka päris hea ju. Noored näitlejad.. Täna ma mõtlesin, et tegelikult on teater ja näitlemine mulle nii südamelähedased juba, et praegu küll ei kujutaks ette, et ma kellekski muuks saada tahaksin. Eks aeg näitab ja loomulikult aega on selle kiire asjaga veel, aga lihtsalt.. viimased kolm aastat vähemalt olen vastanud küsimuse peale: "Kelleks sa saada tahad?", alati "NÄITLEJAKS". ;P Sest see tunne laval olla on kirjeldamatu. Mul on nii hästi meeles see esietendus kiisuna. Saal oli rahvast täis, inimesed istusid ja seisid. Žürii oli esireas ja meie laval. Ja see tunne, kui ümber on haudvaikus ja kõik need inimesed, lavastaja, žürii, kaasnäitlejad vaatavad sind ja ootavad sinult maximumi.. see on kuidagi nii.. eriline. See tunne, et sinu võimuses on palju ära teha, et etendus oleks hea. Mulle tohutult meeldib laval olla, see on kuidagi nii vabastav. Saad ise elamuse ja saad seda (parimal juhul) ka publikule pakkuda. Imetore! :) Igaljuhul täna pean asju pakkima ja mõned asjad korda ajama, mis minekuks tarvis. Et see tervis nüüd ainult veel alt ei veaks! Reelika juba räägib, et siis hakkame hullult lantima mingi uusi tutvusi jne. :D Eks seal paistab, mida me teeme ja mida mitte. :)
Igaljuhul ma lähen nüüd.. ja naudin "Thanks for the memories"´t. niiiihhheaaa ! ;P


Teie,
Kiiiiiiiiiiiišu.

07.07.07.

Neleti juures, jälle. Me oleme nii uskumatud ikka. Umbes kuue aeg (vist) hakkasime jalgsi minema. Nagu ikka tegime teepeal juba plaane, mida õhtul teeme. Sauna ja värkisärki. Aga nagu ikka muidugi õhtu selliseks ei kujunenud. Ma ikka imestan, kui loll annab olla. :D Aga vähemalt oli lõbus. Vähemalt minul ja Katal küll. Uskumatu, aga me Kataga kuulasime Nexust , koguaeg aina järjest kahte lugu. :D Teised istusid suurema osa ajast ja vaatasid meid. :D Meie tantsisime ja lollitasime. Hüppasime ja kargasime vahetpidamata. Ja tegime muud lolli ;D. Aga meil oli lihtsalt nii naljakas. Ja meil tuli kõik meelde, need mälestused, kõige paremad! Sest meilt võidakse võtta KÕIK, aga mitte meie MÄLESTUSI ja nii on ja jääb, igaveseks!
Ma kujutan ette, kuidas kõik vaatasid, kui me oma liigutusi tegime. Õhtu lõpuks oligi nagu mingites kohtades juba nagu kindlat liigutused. Või ma ei teagi kuidas neid nimetada. :D Ja me karjusime nagu segased kaasa laulda Nexust. Hullud! Aga peaasi, et lõbus oleks. Ja siis me tuuseldasime veel ringi niisama, kungi mingi aeg öösel me läksime kolmekesi põrandale magama. Paar tundi und ja Katad äratavad üles. Hakkavad keset ööd juustusaia tegema :D. Ja siis ärkasime kõik ja kuulasime Teletupsude helinat . Nii lollid!:D Ketu rääkis igast lolli juttu Neleti õele, kes sai vist naerukrambid. ;D Arvata on, see polnud normaalne jutt :D. Ja meie panime Kataga taas Nexuse peale ja tantsisime. Kuni mingi aeg jälle kõik kerra tõmbasid ennast ja hommikul ärkasid. Ja mu küüs kadus jälle ära, kuna aga küüneliim on kadunud nüüd(Nellu juures kusagil arvatavasti) ja üks küüs tuli ära, olin sunnitud kõik ära võtma. Geelküüned peaks vist paigutama. ;) veidi kindlam värk. Aga eks näeb mis üldse saama hakkab.
Ja reede oli ka niihea. Inimesed, kes minuga siis koos olid, teavad. :)
Noorteka kohapealt tundus, nagu me oleks seal 3 tunni asemel 3 minutit olnud. Nii vähe. Kõik eriline ja nii hea peab ju alati ruttu mööda minema. Kahjuks! Rohkem ma sellest rääkima ei hakka, sest on kõrvu ja silmapaare, mis selle lugemisest väga huvitatud poleks jne. ;)
Ja siis Kata juures. :D Mul kammis nii ära, lihtsalt tõesiselt nagu! Mari-Liis koguaeg oma "Normaalne" , "Mina niisama oma uue autoga. Auto jäi poe juurde." jnejne. :D Me oleks kõik vist naerukrambid saanud. Ja Mammu, kellega ma muudmoodi ei oskaksi. Tomatike mul noh! Ja see film. :D "Hostel" poolõudus-poolporno. :D "Mina tahan pornot vaadata, aga öelge, kui ma vaadata ei tohi" ;D. Hahhaa :D Ja üldse selline jutt käis et naera ribadeks. KLATŠŠŠŠ! Einoh, nii peabki. Peaasi et nalja saab!
Ja üldse, eelnevatest päevadest pole mõtet rääkima hakatagi. "jäätis" ja "apelsinimahl" :D "Jäätisest" sai täitsa kõrini.. juba, praeguseks, vist!:D

"suhu võtan sinu raagus sõnad suust" ehk vasakulemõtlejad 123.



Armastusega,
Laura.