Real feeling - FREEDOM.

Ma olen 16. Mõeldes tagasi nüüd niiumbes 10 aastat, kui ma olin 6, väike tragi kooliks valmistuv tirts. Minu silme ees oli suur kool, see tundus suur osa maailmast. Minu jaoks ei olnud veel siis ju tähendust millelgi muul. Mul olid vanemad, õde ja paar lasteaia paremat sõbrannat, kellega koos nukumänge teha. Ma ei vajanudki muud. Kui ma siis mõtlesin sellele, et kunagi olen mina ka nii suur tüdruk, nagu noor naine juba, siis tundus see sajandite taga ja pigem võimatu. Mõtlesin, et vaevalt, et mina kunagi nii vanaks saan, sest siis tundus see vanus ikka jubevana küll. Naljakas, kas pole? Aga ma olin ju õnnelik. Õnnelik väike tüdruk, kellele oli kõik olemas, mida ta vajas õnneks, väikese tüdruku õnnelikuks eluks. Kooli minnes hakkas aeg ruttu minema. Esimeses klassis oli ikka juba boss tunne. Siiski koolilaps ja sai ülevalt alla lasteaiajõmmidele vaadata, samas jäi suu lahti, kui koolipeal mõni gümnaasiumi-, või põhikoolilõpetaja vastu tuli, sest neid võis ainult imetlusega ja alt üles vaadata. Ja nii see kooliaeg läks. Nädalast-nädalasse. Väike tirts hakkas kasvama.. kuni nukumängud visati nurka ja elu muutus, lapseiga justkui surus end ise jõuga taha, minevikku. Maailmal oli korraga nii suur tähendus. Ma hakkasin enda ümber avastama pisiasju. Maailm ei olnud enam suur koolimaja ja kodus nukumängu nurgake. Maailm oli korraga nii tohutu suur, et lausa hirmus oli sellele mõelda. Ja ümber minu polnud ühel hetkel enam vaid vanemad, kes enne tundusid maailmavalitsejad ja tundus, et peale nende pole ju kedagi vajagi, vaid sõbrad koolist. Enda jaoks olin siis juba suur, siiski niiumbes viiendik juba. Edasi muutus kool juba teisejärgulisemaks. Tuli see nö. "puberteer"- mässuaeg. Aeg hakata sellele suurele ja hirmsale maailmale vastu. Mul möödus see sellesmõttes ka mässumeelselt, et elasin seda välja tõsiselt rokkides, olles kirglik fänn. Aga kuidagi sujuvalt läks see üle natuke rohkem kui aastaga. Pärast seda aega oli mingi aeg justkui see eneseleidmise aeg, kuni olin kindel, et ei vaja sellist mässamist enam. Mu peas hakkasid hoopis teistmoodi mõtted käima. Mu ümber olid sõbrad, kellega koos oli hea. Tulid sünnipäevad, peod, kõik! Tekkisid igasugused huvitavad tuttavad ja seltskonnad. Sõpru ja tuttavaid oli tõesti meeletult(ja tänu sellele on siiani). Maailm tundus korraga veel eriti tähendusrikas. Enda sees avastasin tõelise armastuse, siira sõpruse ja kõik muu. Mu sees oli nii palju, et isegi iga päev seda välja kirjutades kuhugi, ajaks need erinevad mõtted, emotsioonid ja tunded üle ääre. Tundsin tõelist vabadust. Tunnet, et sa võid teha kõike, vaid ise vastutades. Tundsin, et muud ei vajagi. Vaid neid hetki. Neid emotsioone ja tundeid. Kõik muu kaotas neil hetkedel tähenduse. Aga kõik oli parimas korras. Avastasin tõelise "feelingu", tõelise vabadusetunde, millest praegu ma ei loobukski enam. Sellest tundest, et oled selles suures maailmas keegi ja teed seda, mida süda ütleb, mida hing ihkab ja õigeks peab. Real feeling- freedom!











kiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiisu .

Vahel vajame aega olla iseendaga. Aega mõelda, kes me oleme, kus ja milleks. Sellistel hetkedel tahame vastuseid kõigile meie küsimustele. Istume kesk tähistaevast maha. Vaatame taevasse ja näeme seal ennast, ennast inimestega, keda vajame, keda armastame. Näeme seal kõiki meie unistusi ja meie soove. Tahaks hüpata neile järele, nad alla tuua, et nad täituks. Üksi olles tekivad mõtted, mis muidu iial meie maailma ei pressi. Mõtted olnule. "Oleksin ma saanud midagi teistmoodi teha?" ja kõik muud sellised küsimused, millele vastuseid pole. Vahel jõuab üksi olles ka väga keerulised olukorrad lihtsaks mõelda, leiab lahenduse ka kõige võimatumale. Ja vahel üksi olles on ainus tunne igatsus. Siis annaks kõik, et seda mitte tunda, samas saame seeläbi paljugi ennast tundma õppida, oma soove ja seda, mida ihkab meie süda. Iseendaga olles loeb vaid see hetk ja kõik mida tahame, vajame, mõtleme, soovime, millest unistame, millest loobuda tahame-kõigel on üksi olles tihti veel suurem tähendus. Kahjuks aga inimestel ei ole aega enam iseendagagi maha istuda. Mis maha istumisest, rääkimisest, aja pühendamisest kellelelgi teisele siis rääkida saab, kui me ei leia minutitki iseenda kuulamiseks. Kuulamiseks, mida me tegelikult tahame, mitte, mida me iga päev end tahtma sunnime. Hetk endaga võib vahel maksta kõvasti rohkem, kui miski muu, sest iga päev kogunevad meisse miljonid mõtted- tähtsad ja vähemtähtsad, aga kui me ei leia aega eristamiseks mõtteid, millest rohkem mõtlema peaks ja mõtteid, millele vähem tähelepanu pöörama peaks, siis lõpuks nad jooksevadki kokku. Ja siis tahakski ära, kaugele, igaveseks, kus poleks neid miljoneid mõtteid ja probleeme, mis piinavad ja mõistuse viivad.








L.

Aeg.

Aeg läheb kiiresti. Alles jooksime me oma küla tüdrukute ja poistega ümber maja ja mängisime peitust jne. , käisime mööda küla pisikeste tegelastega jalutamas ja olime ise nii õhinal, mängisime üksteise juures kooli ja nukudega. Ootamatult sai lasteaed läbi ja oli aeg kooli minna. Siis tuli juba suure tüdruku tunne, ikkagi esimene klass, mitte lasteaed. Lapsepõlv ja mängud jätkusid, aga aasta-aastalt hakkasid vähenema ajapuuduse tõttu, lapsepõlveõpradega erinevate teede leidmise tõttu ja üldse ka seetõttu, et lihtsalt me ise kasvasime neist mängudest välja. Tuli puberteet. Ma ütleks, et minu raskem puberteet jäi seitsmendasse klassi kuskil, sellest ajast hakkas peas kõik teistmoodi kuidagi ka käima ja päev-päevalt kõik muutuma. Tulid igasugused muud seltskonnad, tutvusring laienes, ma olin järsku hoopis teine inimene ja tegelikult on paljupalju mälestusi tänu sellele, millest ma praegu ei loobuks mingi hinna eest. Nüüd viimase kahe või pooleteise aasta jooksul on üldse palju muutunud ja tegelikult mu mõttemaailm samamoodi, laiemaks, teistsugusemaks, aga mulle meeldib see, teatud kinnisideed ja lapselikud suhtumised olen jätnud seljataha. On praegu ka veel erinevaid kinnistunud mõtteid ja arvamusi, mis vb ei ole nii, nagu neid arvan ja väidan olema, aga samas usun, et enamikest olen suutnud välja kasvada. Ja olen kogenud erinevaid emotsioone, olukordi ja üldse palju sellist, mis on mulle ka mu enda hingele ja üleüldse palju juurde andnud. Ja üldse, ma ei kahetse midagi, mida teinud olen, sest iga pisiasi on mind vorminud ja mulle palju andnud! Kogemused maksavad rohkem, kui inimesed seda vahel tunnistavad! Ja nüüd siis põhikooli lõpuklass. Veel kaks veerandit ja natuke peale (eksamiperiood ja lõpetamine) ja ongi läbi. Ja nüüd viimased päevad on mul ikka väga tõsine mõte minna Tartusse. Alustada seal mingismõttes nullist. Uus elu, uued inimesed, uus kool, uus tase, uued peod - KÕIK UUS. Kevadel lähen katsetele ja siis paistab kas ma sinna kuhugi üleüldse sisse saan, aga ma siiralt loodan. Siia jääks muidugi palju maha, aga ma hakkaks ju siiski siin edaspidi ka käima ja samas peab üks hetk ju nagunii elus edasi liikuma ja uuendusi tegema. Ja ma nagunii ei tahaks jääda elama siia kuhugi ja mida varem iseseisvalt enda harjutada elama ja hakkama saama, seda parem endale. Ma tean, et hakkan meeletult kindlasti alguses igatsema kõiki ja kõike, mis maha jääb, aga samas ei saa ka end siduda mingi kohaga nii tugevasti, sest nii ei saa iial näha mis toimub mujal ja uusi kogemusi. Ja nagu ma enne ütlesin: Kogemused maksavad!
Igaljuhul pidu, pisaraid & verd ,
tšau.






Laura .

Titanic.

Minu jaoks klassika. Lugu, mis on juba kümme aastat ja pealegi vana, aga minu südant liigutab ikka ja jälle. Mul on valus vaadata seda. Kõigest film, kas pole? On. Aga minu jaoks liigutav.
Minu jaoks kaugelt kaarega midagi muud, kui lihtsalt armastuslugu. Ja ma usun sellistesse lugudesse. Tõesti, ma usun.
See tohutult kurb, samas nii imeline lugu peidab endas niipaljut, silmale nähtamatut, südamele tunnetavat.
Kaks inimest. Erinevad ühiskonnaklassid. Nii erinevad, samas nii ühtemoodi inimesed.
Minu meelest on see lugu, mis ehk veel kõige paremini peegeldab inimeste seas levinud ütlust "keelatud vili on ikka kõige magusam." Inimestele keelatakse üksteist leidmast. Olemast vabad, õnnelikud. Keelatakse tegemast seda, mis neid õnnelikuks teeb, seal, sel hetkel, just siis.
Aga just see veel enam paneb tegema asju, mida nad ei tohiks. Ei tohiks kellegi teise arvates.
Armastus on vaba. Ta on taevalaotuses, ta ei talu tõkkeid, tal on vaja lennata, vabalt.
Jälgida seda sädet, neid pilke ja aina enam lähedust, kahe inimese vahel, kellest üks on vaba ja teine tahab seda olla, on nii võimas. Ehk vale sõna, aga ehk iseloomustab seda kõige paremini.
Aina enam tõuseb see kirg, iha ka esiplaanile. Inimesed mõistavad üksteist, neil on ühine maailmapilt, nad hakkavad üksteises nägema neid pisiasju, milles tunnevad ära ennast ja aina enam tundma, et just selle inimeseta enam ei saa. Tekib see tõmme, iha. Peagi enam pole pääsu. Kas koos või üldse mitte! Kõik muu maailmas kaotab tähenduse, sest mõtetes on vaid see lend, koos, laotuses. Mõnest üksteisele pühendatud hetkest saab tunne, mida Rose & Jack vajavad tundmiseks veel kaua ja koos.
Ja laev. Kindlasti üks suur tegur, miks kogu see lugu aasta-aasta järel nii võimas tundub, on see laev- Titanic.
Unistuste laev, täis unistavaid inimesi. Kõik tundub nii võimas ja võimalik just sellel laeval. Kõigi jaoks uppumatu ja üleüldse üleloomulike võimetega laev. Ja siis.. läheb midagi valesti. Kuidas?
Kuidas on see võimalik laeval, mis pidi olema ju kui suur unistus ja uppumatu. Kuidas saab minna midagi valesti? Aga läheb.
Enamasti ei suuda mina enam filmi peale kohta, kus on jäämäest teatatud, vaadatagi, sest mul lihtsalt on valus seda vaadata. Olgugi vaid film. Ma ei suuda vaadata Jack´i vastikut piinamist, neid nutuseid lapsi ja üleüldse kõike mis sellele järgneb. Ja loomulikult lõpp. Kui isegi juhtub, et kannatan muidu välja, siis lõpp on see koht, kus nii või naa ma juba nutan. Imelik? Võimalik, aga kogu see sügav mõte, see kõik on justkui mingismõttes just lõppu koondunud ja ma lihtsalt ei oska teistmoodi.
Nagu ma ütlesin, on see lugu minu jaoks klassika. Tõeline meistriteos. Minu jaoks hoopis teistmoodi armastuslugu. Eriline!
Ja muidugi, "My heart will go(es) on" - kirss tordi peal. Niisamagi superilus ja kurb lugu, kuid TITANICUS lihtsalt hämmastav. Hämmastav-kõik mida öelda suudan!

Lugesin eile ka laevast. Kohutav. Nüüd juba 96 aastat möödas. See vast tõesti oli unistuste laev, mis leidis üsna ruttu oma lõppu ja kohutava. Vaadates arvu, palju reisijaid peal oli ja palju pääses on see tõesti jube. Aga ilus mõelda, et midagi nii võimast kunagi oli ja samas, milline katastroof oli.

****
"Oma esireisil sõitis ta vastu jäämäge pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23.40 laeva aja järgi ning vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 2.20 laeva aja järgi. Uppus üle 1500 inimese."

"14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täesti vaikne, taevas täesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu jäämäehoiatust ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 km võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust edasi kaptenisillale. Hiljem samal õhtul hoiatas ka Mesaba suurte jäämägede eest, kuid ka seekord ei jõudnud see teade sillale.

Kell 23.40 märkasid vaatlejad jäämäge. Nad andsid esimesele ohvitserile Murdochile jäämäest otsekohe teada. Murdoch pööras laeva vasakule ja andis tagurpidikäigu, ent see ei aidanud ning laeva parem külg riivas jäämäge. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud osast pääses kuude vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Anti käsk inimesed päästepaatidesse toimetada. Saadeti ka hädaabisõnum.

Titanicu päästepaat

Titanic kandis 16 päästepaati, mis mahutasid 986 inimest. Lisaks sellele oli neil ka neli abipäästepaati:A, B, C, D, mis kokku mahutasid 192 inimest. Sellest oli selgelt vähe, kuid Titanicul oli isegi rohkem päästepaate kui tolle aja nõuded käskisid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi inimesi ning esimesse paati, kuhu tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Vastupidiselt levinud arvamusele olid vaid mõned teist ja kolmandat klassi eraldavad väravad lukus, kuid suuremad perekonnad kolmandast klassist keeldusid üksteisest lahkumast ja tõenäoline ei olnud ka, et stjuuardid oleksid neid alla otsima ja välja aitama tulnud.

Laev saatis CQD hädaabisignaali välja. Paljud laevad vastasid sellele, ent keegi polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel. Ta oleks jõudnud Titanicuni 4 tunniga. Päästmisel kasutati "naised ja lapsed enne" põhimõtet, kuid alguses reisijad kahtlesid ohus ega tahtnud minna pealtnäha kindlalt laevalt haprasse paati. Sellepärast olidki esimesed vettelastud paadid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13.

Kell 2.00 oli vesi juba C-dekini jõudnud. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba veepinnast välja. Laev vajus, nina ees. See põhjustas laeva pooleks minemise 3. ja 4. korstna vahelt. Laeva esimene pool oli juba täielikult uppunud, tagumine osa aga jäi paariks minutiks vertikaalselt ulpima. Kell 2.20 vajus ka see põhja.

Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest

Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, kuna vee temperatuur oli -0,56°C.

Osa päästepaatidest läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujääjat, kellest 3 surid pärast. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid.

Pärast kahe tunni möödumist Titanicu uppumisest saabus RMS Carpathia. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. "Carpathial" järgnes lühike hukkunute mälestamine. Carpathia jõudis New Yorki 18. aprillil. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi 328 laipa.

Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, kuidas nii täiuslik laev võis uppuda niivõrd suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning aina ootasid uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, kuna paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme."

http://youtube.com/watch?v=8wTlureUMP8


Ärge lugege, kui ei viitsi, aga siis sügavalt teie enda asi, tegemist on tegelikult väga huvitava jutuga. Ja mitte filmist, vaid sellest, mis oli tegelikult!





Armastusega,
KIISU.