Kõigepealt siis võlg, mis oleks pidanud juba ammu tasutud olema! Tere tulemast siia ilma meie suguvõsa kõige esimesed kaksikud(praegustel, kuid kinnitamata andmetel)Rasmus ja Lisete(vabandust, kui valesti kirjutasin)!Kõike rõõmsat ja edukat kosumist ja kasvamist teile. Pärleid igaks päevaks! Ja palju õnne emale-isale ka!;)
* * *
Tere! Jälle mina. Ma mainiks siinkohal, et eile õhtul ma tundsin midagi sellist, et vahel on isegi parem teada halba, aga vähemalt midagigi teada, kui üldse mitte midagi teada. See on selline tunne, et ootad ja ootad.. sa ei tea ise ka mida, ootad kedagi. Kedagi kauget ja kallist. Noh, näiteks kedagi sõjast tagasi ja siis iga päev on nagu aasta, raske, samas elad ju elu edasi ja oled õnnelik, kuigi südames kripeldab miski. Ja vaatab iga lühikese aja tagant telefoni, et ehk on seal mingi teada, või sõnum või vastamata kõne, millele tagasi helistada. Kui keegi helistab jooksed südame kloppimise saatel meeletus ärevuses vastama ja kui ekraanilt näed kedagi, kes sulle helistab nagunii koguaeg ja tead, et tahab ilmselt eile laenatud kausi sulle tagasi tuua, siis nagu oled rõõmus ja viisakalt tänad, samas hinge vajub jälle mingi raske kivi. "Mh, jälle ei olnud tema!" Ja taas teed oma igapäeva tegevusi. Kõik ongi ju nii hästi ja sa oledki õnnelik, miski polegi valesti. Aga võib-olla see on enesepetmine? Võib-olla see tegelikult polegi nii lihtne? Ja siis õhtul tahaks minna varem magama, et äkki hommik on uus ja midagi muutub või samas, äkki minna just hilja sest öösel ta helistab sulle? Peas ongi muudkui segadus, kumisevad küsimusd.. "Kas ta on veel elus? Kui kaugel ta on? Kuidas tal läheb? Mäletab ta veel mind?" ja nii edasi.. Ja siis uinudki lõpuks, aga unes näed ikkagi oma sõdurit, kes võib-olla on juba elugi kaotanud ja homme hommikul on see esimene asi, millest kuuled. Aga võib-olla on ta poolel teel koju? Ja võib-olla on veel üks või teine asi, aga sa ei tea. Uus päev jätkub siiski samamoodi ja nii päevast päeva.. vahepeal nutad tühjaks ja särad edasi. Elu ju eks? On küll, olen täiesti nõus, aga samas.. Miks küsimusi alati nii palju on? Miks ei saa lihtsalt ollagi niisama? Võiks ju küll mõelda, et kõik on hästi ja kulgeb oma rada. Kui midagi ka juhtub, on see saatus. Võiks ju? Aga ei saa, süda polegi lihtsalt inimese siseorgan. Sinna on pühitsetud sünniga kaasa(enamikul vähemalt)ka midagi sellist, mis endasse sulle tähtsaid infoallikaid,mälestusi,tundeid ja muud talletab ja midagi ei ole teha. Kes kord sinna sisse lastud, sinna ka jääb(enamasti). Ja siis ongi nii, et ükskõik kui väga sa ka ei püüaks, sellegipoolest kui osa sinust on kusagil mujal, teadmatuses, siis tunneb süda selle ära ja elab sellele kaasa. Me kõik ju tegelikult olemegi nii loodud, et siis mingi aeg lagunebki see ilus süda tükkideks, sest osa sellest on puudu ja see pole tervik ning raske on võidelda, kui sind on murtud. Eksole? Et jah. Lihtsalt, taas siis midagi minus seest, tahtsin teiega seda jagada. Antud sõduri teema oli näide siis.(:
* * *
Vahel ma mõtlen ikka, et aga mis oleks olnud siis teisiti, kui seda poleks olnud või see oleks olnud.. kui ma seda oleksin öelnud või toda ütlemata jätnud. Teda siis kuulanud või kuulamata jätnud. Aga tõesti, mis oleks? Kes seda enam teab. Tehtud, mis tehtud nüüdseks. Siiski on palju küsimusi. Keegi on kunagi hakkanud midagi rääkima, selle aga pooleli jätnud. Ütled, et "Räägi, palun!" aga tema ikka, et "vahet ei ole." ja nii jääbki. Kuid siis hiljem tuleb kõik meelde.. see inimene ja tema hääletoon, tema nägu ja silmad ja kõik. Ja siis mõistad, et "Oeh, ma saan nüüd kõigest aru.." kuid siis juba hilja ehk. Samas ei saa sa kindel olla, kas see on ikka nii nagu arvad, nagu tema kehakeel ütles.. kuid mis enam teha. Kus sa siis vastused võtad? Või siis proovid kellelegi pidevalt midagi olulist öelda, midagi tähtsat. Aga siis ta nagu oskab tähtsal hetkel midagi valesti öelda või teha ja sul jääb ütlemata. Ta lihtsalt näiteks arvab, et sa tegelikult ei oskagi öelda ja ei tee seda ise ka lihtsamaks oma sahmerdamisega ja siis see viimane julgus ka kaob ja tema vahetab teemat. Ja siis ehk hiljem on tüli, et aga miks sa mulle ei rääkinud jne.? Aga kuidas saabki, kui pole kuulajat? Vahel tuleks lihtsalt istuda maha ja olla lihtsalt, oodata kaua vaja. Või julgustada rääkima. Öelda otse, et "Kuula, palun!" Ja uskuge mind, tegelikult inimene ikka kuulab küll. Tuleb seda lihtsalt paluda. "Palun" ju ammu tuntud võlusõna. See aitab alati.(:
Niiet rääkige ja kuulake!
