...

Praegu on ülimalt aktuaalne kooseluseadus. Palju vastaseid ja palju pooldajaid. Mind ajab see teema lihtsalt VÄGA keema. Eile vaatasin Eesti tuntud inimeste videopöördumisi/ arutlemisi sel teemal ja sain nii palju mõtteainet enda jaoks. Seal rääkisin inimesed, kes on ise traditsioonilisest perekonnast ja kel endal on ka praegu traditsiooniline perekond (mees-naine- a'la 2 last). Ja nad on igati kooseluseaduse poolt. Ja mina ka!
Andrus Vaarik räägib seal väga ausalt ja asjalikult, kuidas ta ei saa aru neist inimestest, kes arvavad, et nad teavad, millised on head inimesed ja millised halvad. Kes arvavad end teadvat, mis on õige peremudel ja mis on tõeline armastus. Kes arvavad, et nemad elavad päriselu, tunnevad pärisarmastust, on osake pärisperekonnast. No mida? Mis on pärisperekond või pärisarmastus? Kes saab öelda, et tema teab seda? Et see, mida tema tunneb, see ongi päris ja kellegi teise tunded.. need ei ole??! Nii ei ole ega saa olla. Pole olemas õigeid või valesid armastusi või tundeid. Need emotsioonid ja tunded, mis meie sees on, need ongi ju päris. Täpselt niisugusena nagu nad meie sees on. Mina kui täiesti 100% hetero tunnen jah, vastassugupoole vastu kõike seda eelnevalt kirjeldatut. Mul on vastassoost partner. Nii on see praegu ja nii on see alati. Ja ma tean, mis tunne on armastada ja tean, missugust perekonda ma tahaksin ka tulevikus. Jah, traditsioonilist. Kohe kindlasti! Aga see ei tähenda, et ma arvan, et minu armastamine on ainuõige ja ainult nii on see võimalik. Ei ole. Armastatakse nii erinevat moodi ja armutakse erinevatesse inimestesse. Kui üks inimene leiab, et tema õnn on samast soost inimene, siis lasku käia. Miks peaks see kuidagi mind puudutama, riivama või häirima? Mida rohkem on meie ümber õnnelikke inimesi, seda õnnelikumas ja rahulolevamas ühiskonnas saame me kõik ju elada. Seda rohkem positiivseid muutusi ja rõõmsamat õhkkonda on meie ümber. Ma tõesti ei saa aru, miks on inimesi, keda niiiii väga häirib, mida keegi teine teeb, keda keegi teine armastab, kellega koos elab või kelle kõrval hommikul ärkab?! Minul ei ole näiteks sellist aegagi, et keskenduda nii pühendunult kellegi teise elule ja kellegi teise otsuste vastu võidelda ja märatseda. Las inimesed olla rahus, armastagu ja tehku mis tahavad. Nad ei sega ju meid nö traditsioonilise perekonna austajaid MITTE KUIDAGI. Kui ei meeldi, ei pea vaatama, kuidas kaks samasoolist tänaval käest kinni käivad. Las nad käivad. Kui tõesti häirib, siis saab ju mujale vaadata. Ja üldiselt ei suru nad seda vaatepilti meile ju peale. Nad teevad oma tegusid ja jagavad oma tundeid kuskil mujal, meid sellest välja jättes. Aga inimesed saavad olla siiski õnnelikud.
Miks arvab mõni "geenius", et tema teab, mis on pärisõnn ja see on ainult see õnn, mida tema on endale teadvustanud? Et see on just sellisel kujul nagu tema seda kogeb? See ei ole nii. Õnn väljendub miljonil erineval viisil. Ei ole olemas ühte ja õiget armastust, õnne, rõõmu, tunnet, eluviisi. On palju erinevaid õigeid, mis erinevaid inimesi õnnelikuks teevad. Las siis igaüks valib oma partneriks just selle, kellega tema õnnelik on. Kuni keegi oma eluviisi teistele peale ei suru, siis ei tohiks see ka niimoodi nö meid ehk traditsioonide austajaid häirida. :)
Me elame demokraatilikus ühiskonnas, aga sellise jama peale läheb süda pahaks, ausalt ka! Austame siis ikka iseend ja teisi ja oleme TOLERANTSED. Elame ise ja laseme teistel ka elada! Rohkem armastamist ja hoolimist ning vähem vihkamist poleks üldse paha! :)


Vot nii!

"You can close your eyes to the things you don't want to see, but you can't close your heart to the things you don't want to feel."

Jah, me võime teha näo, et me ei näe. Me võime oma silmad sulgeda ja lasta endast mööda kõik, mis toimub sel hetkel meie ümber, aga tõepoolest - me ei saa sulgeda seda, mis on meie südames ja mida me ei taha tunda. Ei saa petta iseenda tundeid või emotsioone. Isegi kui ei tahaks olla pettunud või pahane, kurb või mures, kui me selle tunde oleme endasse lasknud, ei ole võimalik ennast petta. Ja kui me kellestki väga hoolime, ei ole võimalik vastavalt soovile hoolida rohkem või vähem. See tunne on meie sees ja täpselt nii tugev nagu ta on. Silmade sulgemine ei aita ja oma südant lukku panna ei saa. Ta otsustab tihti ise meie eest, mida või keda ja kui palju ta sinna laseb.
Nii lihtsalt ongi. Kuigi jah, mõnikord on tunne, et tahaks natuke rohkem reguleerida seda, mida ma tunnen. Volüümi maha keerata. Mõnikord on selline tunne, et mõistus saab aru küll, et mingi olukord ei ole väärt ülereageerimist, ei heas ega ka halvas mõttes. Aga ise ei saa justkui mitte midagi teha, käed on seotud lihtsalt nende olukordade ees ja siis ikka tulevad need emotsioonid. Kogu see pettumus või kogu see rõõm ja raske on end talitseda.
Eile rääkisin ühe armsa sõbrannaga. Ma olin segaduses ja mõtlesin jälle liiga palju. Ma olin veidi pettunud.. ja veidi kurb ning ei suutnud üldse mõelda selgelt kõige selle hea peale, mis on minu elus praegu. Ja mis pole mitte kunagi iseenesestmõistetav. Ma olin pettunud ega saanud ise ka aru, mille pärast täpsemalt. Igatahes veidi halvas tujus. Ja siis ta ütles lihtsalt selle õhtu kõige tabavama lause, mis pani mu tobedale mossitamisele piiri ja pani mind kohe mõtlema. Igatahes eilse õhtu kuldsed sõnad: "Ela hetkes, tunne rõõmu kõigest, mis sul on! Ma annaks kõik, et oleks ka kuskil õnnelikus hetkes." Ja kuigi olin kogu õhtu juba ühe ja sama teemaga jauranud, pani see kõik sel hetkel paika. Mu elu on praegu tegelikult nii paigas, kui üldse olla saab. Ma olen õnnelik, minu iga päev algab päikseliselt ka siis, kui tegelikult päike ei paista. Mu ümber on imelised inimesed. Mul on superhästi toimiv suhe, milles on väga palju teineteisega arvestamist, hoolimist ja ilusaid tundeid/emotsioone.
Ja siis ma ikkagi luban omale mossitamist selle pärast, et kõik ei lähe alati  nii nagu MINA TAHAN. Eks pettumine on loomulik tunne ja ilmselt tavaliselt just siis, kui me midagi planeerime ja see ei lähe nii. Minu nädalavahetuse mitmed plaanid läksid seekord teistmoodi ja ma pakkusin endale vabaduse, et tuju alla lasta ja mõelda kohe, et midagi on väga halvasti selle pärast. Aga tegelikult on see lihtsalt üks tobe plaan ja plaanidel on tihti kombeks minna omasoodu, münikord oodatust paremini, teinekord oodatust halvemini. Ja mis siis? Täiesti tühine asi, miks tujul lasta langeda.
Ja tõesti - mulle on öeldud viimase paari-kolme kuu jooksul korduvalt, kui õnnelik ma olen, kuidas mul on vedanud ja kuidas mu silmad säravad. Ja nii ongi. Väga paljud inimesed annaks tõepoolest kõik, et elada selles õnnelikus hetkes. Ja selles ma ju elan. Kavatsen nüüd veelgi enam iga hetke nautida. Tõeliselt nautida ja jätta oma naiselikele jonnimistele, ülemõtlemistele ja põhjendamatutele hirmudele väga vähe ruumi. Neil ei tohiks olla üldse kohta minu (praegu väga õnnelikus) elus. Jah, mõnikord on täiesti talumatult raske näha seda, mis meil on ja seda hinnata. Aga peab!


Olge mõnusad!


L.

Usaldust on raske võita ja kerge kaotada..

Selle teema algatuseks panen ühe tsitaadi, mille on öelnud meie seast lahkunud Lennart Meri. Ja päris hästi on öelnud: "Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali."

Viimastel päevadel on palju teemaks olnud usaldus ja selle puudumine. Ma olen oma lühikese elu jooksul teinud kindlasti juba päris mitmeid kordi selle vea, et olen olnud liiga usaldamatu või liiga kaitsev. Ja see juhtubki üldiselt ju siis, kui sa kellestki väga hoolid ja temast ilma kardad jääda. Õnneks olen õppinud ajapikku tunnetama piire. Seda kui on põhjust kahelda ja seda, kui võib olla rahulik ja usaldada. Täielikult usaldada. Ja tegelikult ongi ju usaldus kõige alus. See alus, millele me hakkame ehitama kõike muud üles. Suhteid sõprade, perega, oma partneriga. Kui see alus on nõrk või ebakindel, siis kõik muu, mida üritame sellele ehitada, laguneb lihtsalt koost. Jah, mõnikord on raske usaldada, olla rahulik ja absoluutselt üldse mitte muretseda, aga eks kõige hea ja ilusa hoidmine ongi raske töö. Nagu teada, siis kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb. Seega peaks ju püsima ka kõik, mille nimel me vaeva näeme. Samas jällegi ei peaks tulema need asjad liiga raskelt ja vaevaliselt, siis ei ole ka õige. Tõeline kunst, või mis?
Aga tulles tagasi usalduse juurde, siis ma näen pidevalt enda ümber, kuidas purunevad inimestevahelised suhted või kui palju tehakse teineteisele haiget lihtsalt sellega, et ei suudeta uskuda. Ja ega mõnikord me ju ei teagi, kas me usaldame põhjusega või peidame pea liiva alla, aga mida muud tegelikult teha on? Üldiselt ju kõik usalduse reetmised tulevad välja nagunii ja kui ei tule, siis ei saa me sinna ikkagi midagi teha. Asjad juhtuvad, kui inimene tahab, siis igatahes. Liiga paaniline armukadedus ja usaldamatus ainult soodustavad seda, et meie usaldust reedetaks, sest kuskil on ka närvidel piir, mida ületades enam ei hoolitagi sellest, mida teine inimene tunneb. See toob tülid ja kõik saavad haiget. Mulle lihtsalt tundub, et kui mingi inimestevaheline liit on piisavalt tugev, siis inimesed ei reeda võidetud usaldust, vaid räägivad asjadest. Räägivad siis, kui need on head ja siis, kui nad teevad midagi, mille üle pole uhked. Aga kui sa kellestki väga hoolid, siis ilmselt teed sa kõik selleks, et tal oleks hea ja et ta peaks milleski kahtlema. Kui asjad nii pole.. siis tuleks ehk kerida aeg tagasi ja mõelda, millest on usaldamatus alguse saanud ja kuidas saaks seda maja edasi ehitada nii, et vundament edasi ei laguneks ja kõik meile kaela ei sajaks. Keeruline teema.

Igatahes on kellegi usaldust, armastust ja hoolimist väga raske võita. Nii, et see oleks tõeline ja päris. Aga ülimalt kerge kaotada. Ja tihti peame siis ikka endale peeglist otsa vaatama ja küsima "Mida me teinud oleme?" Seda nii sel juhul, kui me lihtsalt ei usalda teist inimest järjepidevalt, kahtlustame ja süüdistame pidevalt. Aga seda ka juhul, kui teine inimene on meie usaldust petnud.. või kui oleme seda ise teinud. Aga muidugi, jah, kui on põhjust muretseda, siis pead liiva alla peita ei ole ka mõtet.

Seega parem siiski olla rahulik, usaldada ja nautida kõike head, mida meile antud on, sest halvale keskenduda on alati palju lihtsam.

Nii palju siis sellest.. järgmine kord ilmselt on juba ägedaid uudiseid hoopis jagada, sest parampampaaaaa.. Kaidi tuleb tagasi Eestisse!!! :)

Ole tublid, ärge haigeks jääge ja hoidke neid inimesi, kes teie ümber on. Nad ei ole iseenesestmõistetavad! ;)


L.

Kõigel on algus ja lõpp

Täna on selleks aastaks päris viimane õhtu siin Lottemaal. Õigemini viimane õhtu motellis ja päeval olin viimast päeva rollis. Väääga emotsionaalne oli kogu see päev. Väga teistmoodi. Nii palju kallistusi oma armsate teiste loomadega ja etendus oli ka hoopis teistmoodi. Ja päris lõpus, kui kummardasime ja plaksutama hakati, siis enam ei suutnud. Kõik need kurbuse-ja rõõmupisarad lihtsalt purskasid minust välja nii, kui lava taha saime. Korraga kurbus, et see nii vahva vahetus on finišisse jõudnud ja neljapäeva hommikul ärkan eadmisega, et ei mingeid liulaskmisi, lõbusaid jutuajamisi lastega, naljatamist teiste Lottemaa elanikega, õnnestunud etendusi ja lõbusaid äpardusi laval enam sel aastal. Teiselt poolt jällegi nii suurest rõõmust, et kõik niiii hästi läks ja on võimalus koju oma armsate juurde minna ja teha nüüd kõike seda, mis enne minekut pooleli jäi või mis oleks kindlasti vaja ära teha veel enne septembrit. Seega jah.. kõik need emotsioonid läbisegi lihtsalt tulid sel hetkel. Aga kõik olid nii armsad. Muudkui ütlesid, et tahavad mind kallistada ja ütlesid, kui armas ma olen. See oli nii vahva. Isegi näitlejate nö otsene ülemus tuli ja ütles, et oi armsakene, juba järgmisel aastal uuesti ja kallistas. Selleks, et seda etendusejärgset emotsiooni kirjeldada, mis meil sel hetkel seal ruumis toimus, on ikka tõesti veel leiutamata sõnu tarvis. Ausalt. Ja nii, kui olin rahunenud, tuli uue vahetuse tüdruk, kes sama rolli tegema hakkab ja ütles, et olen endiselt tema lemmik selles etenduses ja selles rollis. Ja kohe järgnes talle teine tüdruk, kes leidis, et olen väga hästi auutnud oma tegelaskuju olemust edasi anda ja teda kehastada. Ja siis hakkasin ma muidugi uuesti nutma. See oli jällegi nii armas lihtsalt. Aga ülimalt suured kallistused, tänud ja paid selle kõige hea eest, mida te olete toetuseks öelnud ja kõige selle tagasiside eest, mis on mind aidanud ja julgustanud. Meie armsal Hanal on algusest peale õigus olnud. Me oleme loonud tiimi, kellega võib iga kell sõtta minna. Soojad, andekad ja lihtsalt superägedad inimesed. :) Ja just seepärast ma tahaks veelkord ka teid kõiki julgustada suurelt unistama ja unustama hirmud või tabud, mis meid takistavad üht või teist väljakutset vastu võtmast. Lihtsalt mõtle alati sellele, kui palju sa võid võita, kui mõne esialgu hirmutava võimaluse vastu võtad. Ja kui vähe tegelikult on kaotada! Hirmule ei tohi oma elus liialt ruumi jätta, et ta ei saaks meilt võtta imelisi võimalusi kogeda midagi uut ja toredat. :)

Aga pai ja kalli mu armsale Lottemaa rahvale & tere kallis kodu!


L.

"Kas Sa oled PÄRIS?"

See on üks tore küsimus, mida siin Lottemaal saab ikka niimõnigi kord kuulda. Ja mida selle peale vastata? Nagu olen.. ja nagu ei ole ka. Ma ju olen selle inimese ees täpselt selline nagu multikas.. õige riietus ja olemus. Ja samas on ka see tegelane ju üleüldse vaid kellegi fantaasia vili, mis on mitmete inimeste abiga reaalsesse ellu toodud. Ja selle maski taga on ju alati keegi, kes vaid mängib. Paneb sellesse kostüümi elu. On natuke nagu tema ise seal taga.. ja samas ka hoopis keegi teine. Aga teater ju ongi üks mäng. Kellegi teise mängimine. Sel hetkel seal nende inimeste jaoks oled PÄRIS just see tegelane, keda näed ja pärast oled täiesti PÄRIS nende jaoks, kellega siis koos oled. Päris Sina ise. Ometi on ju ikka nii palju illusioone. Ja nii palju inimesi, keda ei kohta me teatrilaval, vaid PÄRISELUS, aga nad ei ole mitte kunagi PÄRIS. Me isegi ei tea, millal nad ongi päriselt nemad ise. Või millised nad siis üleüldse on?! Ühel hetkel arvame, et tunneme neid ja siis teevad nad midagi, mida me neist poleks oodata osanud. On see siis päriselt?
Lihtne on kõiges ja kõigis kahelda. Palju raskem lasta end mänguga kaasa minna ja uskuda. Usaldada seda, mida näed ja tõrjuda kõike ilusat rikkuvaid mõtteid sellest, kas see kõik ikka on päris. Elus on niigi vähe lusti ja mängu, mis meid kaasa haarab ja annab võimaluse kõik muu unustada sel hetkel. Neil vähestel hetkedel võiks ju unustada oma kõhklused ja ebakindluse ja rõõmsaid hetki nautida. Kõik, millesse me usume, ongi PÄRIS. :)


L.

Naerata ja sa muudad kellegi päeva ilusamaks..

Jah, just nii ongi. Inimestel on ikka lihtne öelda halvasti või olla mossis, aga kipume unustama, kui palju head on naeratuse taga. Olles siin Lottemaal olen tabanud veel eriti hästi ära selle, kui vähe on vaja, et kellegi päev saaks uue ja rõõmsama tähenduse. Naeratada maski all on küll mõttetu, küll aga saab seda teha oma töökaaslastele, et neil oleks indu lõpuni rõõmsal meelel vastu pidada ja lapsi õnnelikuks teha. Lastele püüan aga olla nii vahetu, kui ma suudan. Mõne lapse väikesed rosinasilmad löövad rõõmust ja tänutundest tuld lihtsalt väikese pai või kallistuse peale. On seda siis raske teha? Ja rõõmuga on ikka nii, et see nakkab. Pane pall veerema, tee keegi rõõmsaks ja õnnelikuks ja sedasama saad ka ise.
Ja kui nüüd see Lottemaa väikeste laste kilked kõrvale jätta, siis teeb minu päevi rõõmsamaks hoopis keegi muu, kui koerapreili, kassipoeg või jänesepoeg.
 Keegi, kes on nagu kaamera, mida nähes sa naeratad, sest tead, et kohe sind jäädvustatakse sellesse. Elu koosnebki ju hetkedest, millest mõnda kordaks aina uuesti ja uuesti, mõnda ei tahaka aga kunagi enam tagasi. Kui neid hetki, kui saad südamest naerda, olla rõõmus ja tunda end väga hästi, on palju rohkem, kui neid negatiivseid hetki, siis ongi inimene õnnelik. Ja praegu ma olengi päriselt õnnelik. Neil hetkedel, mil ma leian end mõtlemast just tema peale, tunnen ma, kuidas rõõmuvärin käib üle keha. Ma tunnen end turvaliselt ka siis, kui ta ei saa parasjagu minuga olla, sest ta on alati olemas. Minu jaoks olemas. Ja see ongi ehk kõige tähtsam?
Igatahes.. Ma ei tea, kuidas Sa seda teed, aga Sinu kõrval on kõik teise tähendusega. Uni on magusam ja hommik päikselisem. Kirjeldamatu, mida Sa minus tekitad. Aga see on i m e l i n e.

Ja kõik teie, armsad sõbrad ja toetajad, võtke suvesr viimast, sest see hakkab taaskord vaikselt lõpu poole lähenema, et teha kuldsele sügisele ruumi. Aga sügises on alati midagi maagilist ja pikad pimedad õhtud, kui saab siseruumides palju lõbusat korda saata, seega pole põhjust kurvastamiseks. :)

Jälle ei ole jõudnud kaua siia. Väga kiire ja pingeline (ja samas ka põnev) aeg on olnud. Eksamid võtsid kogu mai enda alla ja ka juuni alguse. Nüüd on need läbi. Üsna hästi, aga siiski mitte nii hästi, kui lootsin. Eks see ongi see pidev maksimumi taga ajamine, mis teinekord pettumuse valmistab. Aga üldiselt läks kõik siiski hästi. :) Nüüd puhkan. Ja puhata on veider, pole üldse harjunud enam puhkama, kui kogu aeg on vaja kuskil olla, kuhugi jõuda, midagi teha. Aga püüan seda nautida nii palju, kui vähegi oskan, sest selliseid suvesid pole viimastel aastatel enam olnudki, kui on õnnestunud lihtsalt puhata. Puhkuse vahepeale jäävad muidugi Lottemaa proovid-koolitused, Laulupeol Lottemaaga töötamine ja siis muidugi augustis Lottemaal tegutsemine. Aga enne seda tuleb mitu toredat sündmust. Kõigist ma rääkima ei hakka, aga üks vahvamatest üllatustest ja ootamatumatest plaanidest on kindlasti Toulouse'i Kaidile külla sõitmine. Küll vaid umbes neljaks päevaks, kuid hetkel kauemaks ei jõuaks-saaks ja need päevad saavad kindlasti väga tihedalt, meeleolukalt ja põnevalt sisustatud. :) Ei jõua ära oodata!

Jah ühest küljest muidugi painab see mind, et sel suvel vaid korraks juulis ja siis augustis töötan + muidugi koduõpetajaks olemine, aga samas ma arvan, et peab sellest võtma viimast ja nautima. Kuuks-poolteiseks tööd saada (enne Lottemaad) oli lihtsalt üsna võimatu ja eks nõudmised on ka ajaga kasvanud. Igasugust suvalist klienditeenindust nüüd enam isegi mitte suvetööks väga teha ei taha. Ikka kõrgemale, kaugemale ja suuremaid väljakutseid. Ja Lottemaa seda igatahes on! Kindlasti tuleb pingeline tööaeg, kuid samas täiesti asendamatu kogemus ja kindlasti ka väga lustakas, rõõmus ja põnev. Juba need inimesed, kellega koos tööle hakkame, on täis rõõmu ja kõike muud toredat. Saame kõik hästi läbi ja oleme valmis koos lastele pakkuma ühe imetoreda kogemuse sel suvel. Igatahes selle nimel me juba töötame ja vaeva näeme. Seega teie kõik - SEL SUVEL OOTAME TEID LOTTEMAAL! :) Aga veel ärge värvava taha minge, sest avatakse see 25. juulil :)

Ja muidugi on palju head ja ilusat veel toimunud vahepeal. Sellest ma pikemalt (praegu) rääkima ei hakka, aga eks varsti saab toredaid pilte ehk näha.

Nüüd paluks aga ilusaid ilmu, sest suvi ju algas ometi. :) 

Olge mõnusad ja hoidke teineteist, sest armsad inimesed meie ümber on suurim väärtus ja varandus!

L.