Täna on selleks aastaks päris viimane õhtu siin Lottemaal. Õigemini viimane õhtu motellis ja päeval olin viimast päeva rollis. Väääga emotsionaalne oli kogu see päev. Väga teistmoodi. Nii palju kallistusi oma armsate teiste loomadega ja etendus oli ka hoopis teistmoodi. Ja päris lõpus, kui kummardasime ja plaksutama hakati, siis enam ei suutnud. Kõik need kurbuse-ja rõõmupisarad lihtsalt purskasid minust välja nii, kui lava taha saime. Korraga kurbus, et see nii vahva vahetus on finišisse jõudnud ja neljapäeva hommikul ärkan eadmisega, et ei mingeid liulaskmisi, lõbusaid jutuajamisi lastega, naljatamist teiste Lottemaa elanikega, õnnestunud etendusi ja lõbusaid äpardusi laval enam sel aastal. Teiselt poolt jällegi nii suurest rõõmust, et kõik niiii hästi läks ja on võimalus koju oma armsate juurde minna ja teha nüüd kõike seda, mis enne minekut pooleli jäi või mis oleks kindlasti vaja ära teha veel enne septembrit. Seega jah.. kõik need emotsioonid läbisegi lihtsalt tulid sel hetkel. Aga kõik olid nii armsad. Muudkui ütlesid, et tahavad mind kallistada ja ütlesid, kui armas ma olen. See oli nii vahva. Isegi näitlejate nö otsene ülemus tuli ja ütles, et oi armsakene, juba järgmisel aastal uuesti ja kallistas. Selleks, et seda etendusejärgset emotsiooni kirjeldada, mis meil sel hetkel seal ruumis toimus, on ikka tõesti veel leiutamata sõnu tarvis. Ausalt. Ja nii, kui olin rahunenud, tuli uue vahetuse tüdruk, kes sama rolli tegema hakkab ja ütles, et olen endiselt tema lemmik selles etenduses ja selles rollis. Ja kohe järgnes talle teine tüdruk, kes leidis, et olen väga hästi auutnud oma tegelaskuju olemust edasi anda ja teda kehastada. Ja siis hakkasin ma muidugi uuesti nutma. See oli jällegi nii armas lihtsalt. Aga ülimalt suured kallistused, tänud ja paid selle kõige hea eest, mida te olete toetuseks öelnud ja kõige selle tagasiside eest, mis on mind aidanud ja julgustanud. Meie armsal Hanal on algusest peale õigus olnud. Me oleme loonud tiimi, kellega võib iga kell sõtta minna. Soojad, andekad ja lihtsalt superägedad inimesed. :) Ja just seepärast ma tahaks veelkord ka teid kõiki julgustada suurelt unistama ja unustama hirmud või tabud, mis meid takistavad üht või teist väljakutset vastu võtmast. Lihtsalt mõtle alati sellele, kui palju sa võid võita, kui mõne esialgu hirmutava võimaluse vastu võtad. Ja kui vähe tegelikult on kaotada! Hirmule ei tohi oma elus liialt ruumi jätta, et ta ei saaks meilt võtta imelisi võimalusi kogeda midagi uut ja toredat. :)
Aga pai ja kalli mu armsale Lottemaa rahvale & tere kallis kodu!
L.
No comments:
Post a Comment