Meteoriitide sajus .

Kõigepealt.. nimi sellest, et ma ülepikaaja kuulan Smilersit, kohe mõnuga. Ja just lõppes lugu "Meteoriitide sajus". Ja nüüd see kuradima eriline lugu "Nii Sind ootan" . Oeh, SUPPPPPER! Need mälestused. Nii ilus :) Tuuril ka, ikka elasime tõsiselt välja ennast, kui see lugu tuli..vähemalt mina küll. "Saadan öö su juurde, ilma sinuta kõle on see.. saadan suudlused sulle, see on ainus mida teha saan veel.." Nii ilus lugu lihtsalt :) Respect Sal-Sallerile selle loo eest ;)

Täna pool lõunat istusin emaga köögis, st. tema istus ja mina toimetasin.. küpsetasin. Ja me rääkisime, paljuu! Niisama ja siis tuli jutuks mis vahe on noorelt sünnitamisel ja vanemalt. Ja meie jutuajamise tulemusena siis jõudsime selgusele, et noorelt sünnitamine on parem, sest vanematel endal on laste mõistmisega kergem ja lastel on tegelikult parem, kui on nooremad vanemad, sest nooremate suhtumine on teine. Teine asi on see, et noor inimene saab palju rutem selle mõistuse ja täiskasvanulik oleku, kui saab lapse. Sest see on siiski topelt-vastutus. Sinu kaelas on veel ka teine elu, kelle eest sa vastutad. Keegi pisike ja õrn, kellest sõltub sinu elu. (NII NUNNU!)
Aga vanemalt (~35-40) on pluss see, et siis on enamasti inimestel juba kujunenud kindle elukoht, oma pesa mis on sisse seatud ja kus on parajalt ruumi. Teine asi on kindel sissetulek, mis tagab lapsele ka parema elu materjaalselt. Ühesõnaga on vanematel sünnitajatel (vs. paaril) enamasti paremad võimalused lapsele pakkuda. Vanemalt sünnitades on jällegi suuremad riskid.
Ja muidu veel sellekohta sain aru, miks nii hullult rõhutatakse just tütarlaste ja naiste puhul kõhulihaseid juba sellepärast, et sünnitamisel on kõhulihaste kasutamisel suur osa, sest sünnitamine iseenesest on väga raske ja kui pole ka kõhulihaseid mille abil pressida, on ju topeltraske. Eks sellepärast juba põhikooli algusest saati hakatakse kõvasti treenima kasvõi koolis tütarlaste kehalise tunnis kõhulihaseid, et tulevastel emadel lihtsam oleks.
Ja täna ma jõudsin veel ka mingid dokumentaali moodi filmi vaadata ETV´st. Lootest oli see. Väga detailselt, millal areneb haistmine, millal maitsmine ja kõik muu. Alates sellest millal tulevad lootele varbad ja millal ripsmed. Tohutult huvitav oli. Räägiti üldse kõigest, rasedusest. See tundub nii imeline. :)

Õhtul läksin veel Katale bussi vastu Pajusti poole. Rääkisime ja jalutasime nagu vanasti. Ja siis läksime Kata juurde. Istusime ja rääkisime, meenutasime. Nii hea oli. Nii eriline! Meil on ikka nii palju ühiseid mälestusi, mida aegajalt meenutada. Talv 2006 on igavesti meenutamist väärt. Me nüüd polnud ammu enam rääkinud oma mälestustest, aga täna taas ja tõesti väga supper oli. Ja meilt ei saa keegi neid mälestusi mitte iialgi võtta! See oli parim talv siiani üldse! :* Ja me meenutame seda veel ka vanaduspõlves lapselastele rääkides. Olen selles peaaegu kindel.

Shalalalaaa, eile tegin vägasuurest igavusest pilte.. Mõned panen siia ka! :D (Muide ma üritasin kunsti teha , vs. dp pilte :D või midaiganes ühesõnaga.. ja tegelikult ei suut ma mõnel isegi oma pead peale saada, seega.. :D )







Armastusega,

teie Kiiiiiiiiisu ;)

Armastus.

Armastus on nagu lill, mis areneb pisikesest seemnest taimeks, kasvatab õiepunga ja avaneb. Kui teda piisavalt kasta ja soojendada, kasvab ta kirjeldamatult kauniks ja võrratult lõhnavaks õieks, mis iialgi ei närtsi. Nagu ka need lilled, mis kasvavad paradiisis, sest armastus on ju samuti pärit paradiisist - kohast, kus kõik on igavene ning mitte miski ei närtsi eal. Kohast, kust on pärit Tõeline Armastus.
Terve elu sa otsid teda..
tahad kohata inimest, kes võtaks sind just sellisena, nagu sa oled. Ta ei püüa sind muuta vaid arvestab sinu plusside ja miinustega. Ta on alati sinu kõrval, kui tahaksid oma rõõme jagada..
..ja alati olemas, et raskel hetkel sulle toeks olla. Ta pole mitte kunagi sinu suhtes ükskõikne ega vala oma viha sinu peal välja. Kui tahad kellelegi oma suure saladuse avaldada, siis lähed esmalt Tema juurde, sest tead et võid teda usaldada täielikult. Ta on vaikselt, kui sul on valus, sest ta oskab sinu valu jagada. Tema jaoks on sinu valu sama hea, kui Tema enda valu. Ta annab oma parima, et sul oleks hea. Sa tead, et võid talle alati helistada- kas või kell 3 öösel. Ta on alati nõus sind kuulama, kui kiire Tal ka parasjagu poleks. Sina oled Tema jaoks palju tähtsam, KÕIGE TÄHTSAM! Tunned Temast sageli puudust. Sa mõtled temast iga tund, iga minut, iga sekund..
Õhtul magama minnes on Tema sul viimasena mõtteis..
..hommikul ärgates on Tema esimene, kes sul mõttesse tuleb. Tema puudutused on soojad ja armastust täis. Temaga koos olles tunned end täielikult kaitstuna. Ta ei lase kellelgi sulle haiget teha. Ta annaks oma elu selle eest, et sul kõik korras oleks. Sina oled tema elumõte. Tema maailm!

ilus, kas pole ? :)


kiisulaura.

Reeglid on paika pandud, et kõik oleksid õnnelikumad, tervemad.. et meie ühiskond ja ümbrus oleks puhas, terve, rahulik, hea jnejnejne. Ja ma mõistan seda. Praegu on väga moeks saanud ütlus(just noorte seas):"Reeglid on selleks, et neid rikkuda!" Ma ei arva, et see ongi päris nii. Kui me kõik hakkaks selle järgi käituma, hävineks kogu see elu üsna pea ja siis poleks neid reegleid ja seadusi ju üldse vaja! Aga samas on reegleid, mida peab rikkuma, paraku. Sest meil kõigil on endi sees ka reeglid, mis on paika pannud meie enda süda. Ja vahel on see, mida süda õigeks peab, palju olulisem, kui see mida sulle iga päev korrutatakse. Sest süda juhib meid meie teel.. annab märku, mis on õige ja mis vale, avab või sulgeb end, kui peab nii õigeks. Paljud me surume alla endi oma tunnete, emotsioonide ja kõigega mis tähendab, et me valetame endale ja enamasti lõppeb see siiski sellega, et peame mingil hetkel tegema nagu süda ütles meile algul. Reeglite järgi meie seest. Oluline on usaldada ennast, sest kui me ise ei usalda oma südant, seda mis meie sees ütleb, mis on õige ja tõeline, kes on õige ja tõeline ja mida on õigem teha ja mida tegemata jätta, siis me pole õnnelikud. Vahel tundub vale ja valus käituda selle hääle järgi, kuid me ise maksame selle eest, kui surume selle alla, valetame endile.
Vahel ma mõtlen, et saaks ma ise juhtida kõike tegevust oma sees, oleks vahel palju lihtsam. Aga OLEKS ja VAHEL, nii et tuleb leppida sellega, et nii on see kord paika pandud ja nii see jääb. Tehnika võib areneda pilvedeni ja kosmosesse või maa alla oma saavutustega, aga inimesed jäävad. Inimesed oma tunnete, emotsioonide, iseloomu ja kõigega. Ja ainukesed olendid, kes keelduvad olemast need, kes nad on, ongi (paraku) inimesed. Meil kõigil oma sees ideaal, kas vähemal või rohkemal määral või mingi hääl alateadvuses, mis oleme ise sisestanud ja me elame selle järgi.. mis tähendab, et me pole need kelleks meid loodi, me pole need inimesed. Kuid ka see on miski, mida enam ei saa muuta. Ju nii siis peab olema, ju nii ongi siis õige!