Laupäev. Kui tore, võimis?! :)

Oma blogi esilehele sisendes märkasin tähelepanekut, et olen sellesse blogiss juba 125 sissekannet teinud. Või siiski, kas just JUBA, sest see blogi on juba varsti 6 aastat olnud ka. Uskumatu! Mida kõike ühe inimese elus 6 aastaga juhtub... nii palju meeldejäävat, imeilusat, kurba, traagilist, õpetlikku.. nii palju kõike! Vahel ma loen neid aastaid tagasi tehtud sissekandeid. Ühest küljest justkui sama inimene, teisalt aga hoopis keegi teine. Nii palju õppinud iseenda tegudest,sõnadest. Teisiti ju ei saakski, eksole?!

Mõte jooksis kokku.

Lähen proovin ta lahti harutada.

Ja nii on..

Üks ilus õhtu Hannahi lainel.. jälle. Mida lähemale tuleb see ilus lumine, talvine, rahulik aeg, seda rohkem haarab Hannah endaga. Nii ilus on, nii rahustav ja nii palju mõtteid tekitab..

Selline muusika paneb mind alati kirjutama, inspireerib.

Nii naljakas. Mu elu on praegu punktis, kus ma ei tea enam ise ka, kas ma olen õnnelik või mitte. Ühest küljest nagu olen.. kõik on imetore. Mu lähedased on imelised. Mu sõbrad. Mu perekond. Ma tunnen end hästi, ma tunnen, kuidas minust hoolitakse ja tean, et nii ongi hea. Ja ma olen rahul siin, kus ma olen. Ma tean, et see on minu võimalus.

Teisalt aga on midagi puudu. Justkui oleks midagi puudu. Samas.. inimeste jaoks on alati midagi puudu. Kunagi pole nii, et kõik oleks täpselt nii nagu me tahame. Jah, ega tegelikult ei peagi olema. Nagu armas õppejõud P.Aus meile täna ütles:"Mõnikord on vaja näha täielikku langust ja miski peab meid šokeerima, et muutuda.. paremaks muutuda." Ma ei arva, et mu elus praegu mingi langus oleks, aga ma tunnen, et on miski, mis võiks olla teistmoodi.

Samas ma tean ise ka, et mul ei ole rahulolematuseks mitte mingisugust põhjust. Ma tean, et kõik mis minuga on, on praegu väga hästi. Ma olen olnud tükk aega väga madalseisus ja see aeg on nüüd läbi.. juba tükk aega möödas. Mul on ilus elu, ma tean, et tegelikult on! Mõnikord mõtlen kõigile neile, kes mu südames mind soojendavad ja neid on nii palju. Uskumatult palju. Siis tean, et oleks alatu veel midagi nõuda, veel midagi igatseda. Aga ometi ma teen seda vahel.

Elu on nii uskumatu ja veendun sellega iga päev aina enam. Igal hommikul, kui silmad lahti teen, tean, et on jälle uus ja üllatustest tulvil päev. Kui iga päev oleks õnnelik, ilus ja vaid imeilusaid üllatusi täis, siis ei tunneks ma ühel päeval neid rõõmsaid päevi enam ära. Seepärast(isegi kui nendel tühjadel, kummalistel ja kurbadel hetkedel ma seda uskuda ei taha) olen ma ülimalt tänulik, et keegi kuskil on asjad nii seadnud, et iga päikselise perioodi vahele jääb mõni vihmane päev, mis annaks põhjust ilusast päikesest mõelda, loota, unistada, pingutada. Sest ainult unistadest, suurelt unistades ..ja pingutades on võimalik nautida neid nii imelisi päevi ja nad kestma panna.

Täna on see päev, kui mul on nii palju öelda. Nii palju südamel. Osakest sellest jagasin nüüd teiega.

Ma kuulan Hannahi "Unistustemaad" ja nii kahju on, et sel aastal ei ole võimalik jõulutunnet, rahu ja ilusaid mõtteid oma talvemuinasjuttu tuua Hannahi abiga. Kuid ma kavatsen eelmisel aastal soetatud imelist plaati sel talvel väga palju kuulata! Hingele pai! :)

Muuseas, lugege Merit Raju "Hingele pai". Hoidke end ja lugege, kuidas iseendasse uskuda elu imeliseks muuta. See on lihtsam, kui võiks arvata!

Imeilusaid unenägusid ja leidke oma unistustemaa!

L.

Ootuses..

Nüüd on jälle 1,5 kuud möödas mu viimasest postitusest. Nii kiire on olnud. Kuigi ma vihkan seda väljendit, sest meil kõigil on sama palju aega ja tegelikult on kõigeks piisavalt aega. Siinjuures on alati üks nuhtlus- kutsugem teda laiskuseks, kes ka hirmsasti pärsib produktiivset ajakasutust.

Igatahes on see nädal pisut lihtsam ja leidsin aega, et veidi kirjutada.

Olen nüüd viljandis peaaegu 3 kuud elanud. Ma ei ole kõigega rahul, aga ma olen üldpildis kooli ja selle imelise linnaga kindlasti rahul. Ja muidugi erialaga. See maailm, mis ühtäkki avanes, on veel pisut võõras, kuid väga põnev. Võimalusi on nii palju. Ainult võta ja haara kinni. Mul on ideid olnud, aga ma hetkel võtan pisut rahulikumalt, siiski ..kui tuleb huviäratav pakkumine, kavatsen kindlasti kampa lüüa. Kavatsen saada võimalikult palju kogemusi, et tulevikus teha seda, mis meeldib, võimalikult hästi, professionaalselt.

Juba natuke rohkem kui kuu aja pärast on jälle jõulud. Aeg läheb nii kiirelt. Alles oli see, kui piparkooke tegime ja kapsas potis mulises. Nüüd varsti on see aeg jälle käes. Aga kui mulle üldse mingi püha väga korda läheb, siis jõulud. Kui ma väike olin, tekitas elevust muidugi kinkide avamine. Ja mitte, et see nüüd ei tekitaks, aga nüüd on see väike kild sellest ajast ja pigem tühine. Siiski on tore näha, et inimesed on üksteise heameele nimel vaeva näinud ja üritanud väikeste žestidega näidata, kui kallid üksteisele ollakse. Sellest tunduvalt olulisem on aga võimalus vähemalt korra aastas olla kogu perega koos. Ühtsustunne. See jõuluõhtu tunne, kui tuba on täis mandariini ja piparkoogi hõngu, küünlad põlevad ja sa näed, kui väga kõik proovivad selle päeva üksteise jaoks teha ilusaks. Hoolida, hoida, armastada. Kas sellest saabki miski veel olulisem olla? Vist isegi mitte. Vähemalt minu jaoks.

Nendel jõuludel on mul ka väike üllatuse idee. :) Aga sellest siis, kui see tehtud on. Muidu pole see ju enam üllatus, või mis?!

Aga praegu vist midagi olulist rohkem ei oskagi välja tuua. Lisan ühe meistriteose (pildina) ka siia, mille ma sünnipäevaks sain. Ma siiski ei jõua ära imestada, kuidas mõnele on neid andeid sedasi jagatud ja teisele mitte. Mina oskan joonistada inimest vaid kriipsujuku taolise olendi näol. Aga väga tore, et ma olen niivõrd andekatest inimestest ümbritsetud.

Igatahes

Ööd :)

L.