Seisan ja ootan..

"Seisan ja ootan viimases jaamas, algab kõik uus või on ümber saamas.."

Viimane postitus oli lühike. Olin alles Saaremaalt tagasi jõudnud ja emotsioonidest tulvil. Jah, muidugi arvan ma endiselt, et tegemist oli ühe imelise puhkusega, aga nüüd jälle tagasi reaalsesse ellu. Reaalsesse, aga mitte rutiinsesse, sest ees on ootamas palju uut..kui mitte öelda, et kõik, mis nüüd ees ootab, ongi uus.
Tegelikult olen enda üle tõesti uhke. Muutused ei ole mitte kunagi kerged, aga vahel lihtsalt väga vajalikud. Seadsin eesmärgi ega kaotanud seda silmist ja üsna pea läheb kõik täpselt nii nagu vaja, nii nagu ma seda ette kujutasin ja lootsin. Mis on eesmärkide täitumise puhul kõige parem? Kui üks täitub, saab ju kohe järgmist püüdma hakata. Igatahes olen eelkõige iseendale hea näide sellest, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik. Kõige rumalam on oma pea liiva alla peita ja teha nägu, et kõik on hästi. Julge hundi rind ei ole haavleid täis nagu nannipunnidel on kombeks öelda. Ja kui ka on haavleid täis, siis asja eest. Iseenda õnne ja rahulolu nimel. Kui inimene ei hooli enam unistuste täitumisest, eesmärkide seadmisest ja iseenda õnnest, siis ei hooli ta mitte millestki. Kahjuks on selliseid inimesi üsna palju. Nad teavad, et see mida nad teevad, ei vii neid ilmselt mitte kuhugi, aga paremat ka ei taha loota..ei julge suurelt unistada, sest hirm kukkuda on suurem. Aga kes ei kuku mitte kunagi, ei saa ka õnnelik olla. Kui sa ei tea, mis tähendab pettuda, teha vigu ja valesid otsuseid, siis ei ole võimalik ka teada, mis tähendab õnnestumine. Ja sügisel langetatud suur ja tähtis otsus oli ilmselt väga õige otsus. Praegu olen rahul ja loodan, et nii see ka jääb. Olen muidugi suure jäämäe jalamil alles, kuid pea püsti ja enesekindlust kaotamata proovin ikka edasi liikuda. Vähemalt tundub, et asjad hakkavad laabuma nii nagu vaja. Igatahes tundub, et olen hakanud mõistma, mida tahan ja miks.
Aga nii palju siis sellest..

Üldiselt olen endiselt kevadeootuses või peaks ütlema suveootuses? Igatahes nende soojade õhtute ootuses. Ja sooja päikese ootuses, mis hõlmade vahelt sisse poeb ja mõnusalt soojendab. Usun, et see pole enam kaugel. Kui öökülmad ära jäävad, hakkab see lumi sulama ja varsti ongi kõik juba ilus kevadine.
Lisaks mu suurtele tulevikumuutustele on kevadel ja suvel ka palju toredat oma vaba ajaga plaanis teha. Mõned väiksemad ja suuremad sõitmised siin-seal. Eks kõik on suured ettevõtmised, aga kõik on suure tahtmise juures võimalik nagu ma ka juba enne mainisin.

Täna on jälle imeilus päikseline päev. Peagi hakkan tööle minema. Tänane päev ja üldse kogu see nädal on väga tegus ja ilmselt annab mulle ka palju vastuseid. Ootab üks väga teguderohke ja loodetavasti ilus nädal ees! :)


Sära silmadesse ja rohkem enesekindlust! Ärge kartke muutusi ja kukkumist, sest kõik see kujundab meist just need edukad inimesed, kes me kord olla tahaksime. Ja muidugi viib lähemale sellele unistatud suurele rahulolule. :)

Elu on imeline..


L.

Ohh.. muinasjutt!

Ülimalt õnnelikult olen Saaremaalt tagasi. Grand Rose Spaa oli imeline! Tõesti ideaalne puhkus. Ja muidugi jõudis tagasi sõitmine ebaõiglaselt ruttu kätte nagu heade asjadega ikka on. Lisaksin ka mõne toreda pildi meie mõnusast lõõgastumisest, aga pildid ei ole veel minuni jõudnud.
Aga nüüd jälle oma (praegu väga vahva) igapäevaelu juurde tagasi.
Mu elus on praegu nii põnev muutuste aeg. Motivatsiooni on palju ja usun, et kõik mu pingutused hakkavad üsna pea ka soovitud vilja kandma.
Kolimine hakkab jõudma nüüd väga lähedale ja on tõesti reaalne..lõpuks! :)
Kõik on sujunud plaanipäraselt ja loodan, et ka nii jätkub, sest siis elan umbes kuu aja pärast juba Tartus ja kõik läheb just nii nagu olen ette kujutanud ja lootnud.
Unistage suurelt ja soovid täituvad! Tõesti.. olen nüüd selle ise järgi proovinud ja täpselt nii ongi. Kui oskad unistada, siis ühel päeval need soovid ka täituvad. Seda muidugi sihikindluse ja järjepidevusega. Peab endasse uskuma, vaeva nägema ja teadma täpselt, mida tahame.
Jah.. olen praegu pisut väsinud ja seepärast palju rohkem ei kirjuta. Eks uuesti, kui kõik on juba veelgi kindlamaks saanud.
Igatahes on elu ilus ja unistused TÕESTI täituvadki (vahel)! :)


L.

Veider. Näen viimasel ajal iga päev (ja kui juhtun päevas kaks korda magama, siis näen ka kaks korda) unes kummalisi unenägusid. Unenägusid, millele ei oska mitte mingisugust seletust leida, aga mis mulle absoluutselt ei meeldi. Väga minevikuhõngulised unenäod, aga minevik on viimane, millele ma tahan mõelda ja mõtlen üleüldse. Pigem viimasel ajal mõtlen isegi liiga palju tulevikule ja sellele mis tuleb. Olevikus on raske elada, aga minevikus ei ela ma seega ammugi. Ja ometi väga veidrad unenäod. Tulgu siis keegi veel ütlema, et unenäod tulevad sellest, mille peale me päeval või enne magamaminekut mõtleme. See lihtsalt pole võimalik!

Kas meid kujundab pigem meie minevik ehk kõik see, mida oleme tundnud, kogenud, läbi teinud ja proovinud või pigem meie tulevikuootused ja lootused ehk kõik see, mille nimel liigume..teekond sinna?
Ühest küljest peaks meisse iga sündmus, mida kogeme, jätma jälje, meid muutma ja millessegi uskuma panema või hoopis usu kaotama. Meid kasvatama. Samas on võib-olla just minevik see, mis meid pidurdab ja paigal seisma sunnib. Sel juhul kujundab meid ju hoopis kõik see, mida me igas uues päevas näha tahame. Meie võime unistada, loota ja teod, mida unistuste täitumiseks teeme. Ja samas eks iga mööduv päev ongi juba minevik, millest me kas õppisime või siis mitte. Jah, kõlab pisut segaselt, aga taban end mõnikord (eriti pärast neid veidraid unenägusid) mõtetelt, miks mind ümbritseb minevik? Iga päev on justkui uus..ka inimesed mu ümber ajaga muutuvad, aga mingid hetked jäävad.. ajaga peaks ju ununema kõik. Ja kui mitte ununema, siis see taju kaduma. Mälestused ju tuhmuvad? Aga miks on siis ikkagi nii, et mõni tunne ei lähe mitte kunagi meelest ära? Ühest küljest on see hea, sest ilusad mälestused, hetked ja sündmused on justkui kogu aeg trükisoojad ja neid saab ühel päeval heldimusega ka oma lastele edasi rääkida. Samas on ju iga inimese elus ka need koledad, kurvad ja ebameeldivad sündmused ja hetked, mis võiksid igavesti jääda sinna, kus on nende koht- kaugesse minevikku. Aga ka need mõtted tabavad mõnikord ootamatutel hetkedel ega anna rahu. Jah, need ei tähenda mitte midagi. Nad otseselt ei häiri, ei tee haiget ega liiga, aga nad ei ole ka millekski vajalikud ja tekitavad niigi kiires elutempos, otsuste ja sündmuste vahele pressituna ainult segadust. Ja samas ka ilusate mälestuste ja sündmustega on nii, et võib-olla just peakski ka need mälust tuhmuma?! Uusi toredaid juhtumisi, sündmusi ja seiku tuleb ju pidevalt ja mida vähem mäletada seda, mis oli kunagi tore ja hea, seda lihtsam on keskenduda ka uuele toredale ja heale.
Mida rohkem oleme valmis alustama täiesti uuelt lehelt, seda rohkem on uut energiat ja valmisolekut, sest vanad tõdemused ja uskumused ei jää meie otsuseid mõjutama. Tihti on tundmatusse hüppamine kõige õigem ja väga paljusid uksi avav võimalus, mille võib ära rikkuda hirm. Hirm, mis tuleneb kuskilt minevikuteadmistest või kogetust.

Mõnikord soovin tõesti iseenda pärast, et iga etapi lõppedes saan ukse lõplikult sulgeda. Ärkan järgmisel hommikul ja mu mälust on kõik pühitud. Värske, uus, hea ja valmis kõigeks.
.. ja kust tulevad siis kõik kogemused ja oskused, mis takistavad vanu vigu korrata ning edukamaks saada?

Veider. Kõik need mu nii veidrad unenäod ja minu soovid ka. Aga ilmselt unistan ma mingisugusest vahepealsest olukorrast, ideaalolekust, loomulikust intelligentsist, mis ütleks (ilma minevikku mäletamata ja sellest sõltumata) kõik vastused ette.

See tuli nüüd pisut segane vist?! Aga umbestäpselt nii segaselt mõnikord tekivad ka mõtted ega mitte kuhugi jõua..või unenägu, millest ärgates ei saa kaua aega aru, mida see nüüd tähendama pidi.


Aga üldiselt olen endiselt ülimalt positiivselt meelestatud ja õhinal ootamas kõike, mis tuleb. Ja tulema peab hea, eks?! :) Unistan suurelt, tehke seda teiegi!

Kiiret kevade tulekut!:)

Armastusega..
           L.

Eestlastest ja Eesti laulust..

Nonii.. olen nüüd kena kuu aega toimetanud ja tegutsenud jälle ning pole aega leidnud, et kirjutada. Vahepeal on saanud vanemaks mu armas õde, Eestimaa ja valitud ka üks armas inimene meid Eurovisoonile esindama. 

Esimesest kahest sündmusest ma seekord ei räägikski, küll aga Eesti laulust. Ja ühel kindlal põhjusel. 

Kahju on küll seda öelda, aga ma olen tõesti pettunud, et meie ümber on nii palju õelaid ja kibestunud inimesi. Jah, Birgiti võit oli üllatus ja suuresti seepärast, et sellest kuskil juttu ei olnud. Kuigi mulle see lugu meeldis ammu enne Eesti laulu võistlust juba, ei osanud ka mina arvata, et meid läheb just see lugu esindama. Ma polnud selleks ajaks sellest loost ka enam nii suures vaimustuses, kui loo ilmumise järel. Ma olin lihtsalt selle loo nii läbi ja lõhki ära kuulanud, et võib-olla vaimustusin lugudest, mida kuulnud veel polnud ja samamoodi siirad ja ilusad olid ning muidugi meie ilusas eesti keeles (Liisi Koikson, Kõrsikud jms). Birgiti esitus oli aga võimas ja kui lõpuks olid alles jäänud Grete ja Birgit, tekkis minus suur soov, et võidaks just Birgit. Ja isegi mitte sellepärast, et Grete halvem oleks. Grete lugu oli samamoodi väga hea ja ka tema võit oleks tore olnud. Aga nagu Grete ise ütles: Birgitil on lavakogemust rohkem ja sel hetkel ta vääris seda ehk pisut rohkem. Pealegi on Grete alles nii noor (17) ja jõuab veel käia Eurovisioonil ning ka kõike muud, kuid enne pisut kogemusi saada ja lavanärvi kasvatada. Seega lõpp hea- kõik hea! Läheb see, kes oli sel korral parim ja ma olen siiralt uhke. 

Nii palju siis sellest. Tegelikult siis nüüd kogu selle tralli kurvem pool, mida ma korraks juba mainisin- kibestunud inimesed. Hakkas üks suur nutulaul, et võitma pidi ikka see ja teine ja kolmas, aga jumala eest mitte Birgit. Ja küll ei oska Birgit laulda või on laul mõttetu jne jne jne. Samal ajal, kui võiks ju olla rõõmus või vähemalt lihtsalt toetav. Omasid ju hoitakse või on see mingi vanamoodne komme nüüd juba? Samal ajal, kui võiks soovida õnne ja näidata välja oma toetust, külvatakse kõikvõimalikud kommentaariumid üle solvangute ja sapiste sõnakõlksudega. Ja olen enam kui kindel, et suuresti teevad seda just need inimesed, kellel pole elus ehk nii hästi läinud ja ilmselt laulmisest teavad ka sama palju kui melonite kasvatamisest. Millegipärast on elus juba nii, et need, kes kõige vähem teevad, püüavad ja oskavad, on ikka kõige suuremad teadjad ja kriitikud. Küll on paha see ja küll on paha teine! Kurb on! Ausalt, väga kurb on olla eestlane, kui meie rahvus ongi selline! Või pigem piinlik tunnistada, et neid rumalaid ja õelaid inimesi on nii nii palju. Jah, ka mina ei pidanud Birgitit number 1 valikuks, keda saata Eurovisoonile, aga sel aastal oli minu arvates häid lugusid üldse palju ja see, kui ei võida minu ülim lemmik, ei tähenda kohe, et mul on õigus minna kedagi avalikku kommentaariumisse solvama. Ma ei teeks seda ka siis, kui tunneks, et mul õigus oleks. Samasugune pettumus oleks minus tekkinud ka siis, kui oleks keegi teine võitnud ja selliste kommentaaridega üle külvatud. Inimesed..olge nüüd natukene positiivsemad ja rõõmsamad. Olge avatuma meelega ja toetage teineteist! Ja toetame koos inimest, kes meie eest välja astub. Saage palun kibestumisest üle, see on tõeliselt inetu ja eelkõige rikub teie enda tuju ja meelt, sest niivõrd särav ja andekas ning arukas inimene nagu Birgit kindlasti ei ole sellest heidutatud. Seega, hoidke oma närvirakke tõeliste probleemide pärast muretsemiseks. Birgitil läheb absoluutselt kindlasti suurepäraselt, kui me sellesse usume, talle pöialt hoiame ja tunneme uhkust ning rõõmu kõige selle üle. Sest just uhkust ja rõõmu peaksime tundma! Meie lugu on selge sõnumiga ja selle loo esitaja väga võimekas..seega kõik on võimalik! Mina isiklikult usun, et me võime täiesti vabalt saada ka poolfinaalist edasi ning miks mitte ka finaalis kõrget kohta oodata. Unustage palun see kohutav negatiivsus ära, sest nii ei jõua mitte kuhugi! :)

PS! Kui Winny Puhh oleks võitnud, oleksin ma olnud muidugi pettunud, sest minu arvates ei olnud abosluutselt vaimuka loo ega show'ga tegu, aga ma oleksin sellega leppinud ja siiski Eestile pöialt hoidnud ning lootnud, et meil ikkagi väga hästi läheb! Seega ka kõik Winny Puhhi suured fännid võiksid oma suure kibestumise alla neelata ja hoida pöialt sellele, kes oli sel korral võitja, seega parim- Birgitile! 

Jah, tuli väääga emotsionaalne postitus, aga minus elab siiski lootus, et ühel ilusal päeval, kui huvi pärast kommentaariumis sõnavõtte loen, saan tunda, et elu on ilus ja inimesed on head. Et üksteisest hoolitakse! Ehk see päev ikka tuleb veel?!:)

Seniks aga kõik. Lisan siia ka Birgiti võiduka loo, mida kõik on küll kuulnud, aga äkki need õelutsevad inimesed kuulavad korra veel mõistmaks, et tegu on ikkagi ilusa looga ning on põhjust tunda siiski uhkust!

Ilusat peagi algavat kevadet ja palju palju ilusaid hetki Teie igasse päeva, armsad eestlased mu ümber!

L.