..ja ma arvan, et täna ei olegi rohkem vaja midagi lisada! :)

Ilusa päeva rõõmsaks lõpetuseks..

"On nii hea, kui tead, et keegi jäägitult Sind armastab.." (Terminaator "Tõusuvesi")

Tänane päev on olnud väga mõnus. Väga palju mõtteid, emotsioone ja muud mõnusat. Toredate inimestega kohtumisele, jutustamisele hubases kohvikus, pikale (peaaegu igapäevasele) telefonikõnele sweetiega ja muidu igati mõnusale päevale oli nagu kirss tordi peal mõnulemine saunas ja mullivannis!

Mu tulevik hakkab iga päevaga aina selgemaks saama. Mida ma tahan ja kuidas seda saavutada saan. Ja see on pagana hea tunne, tõest on! Ega muutused pole mitte kellegi jaoks kerged või mis? Ka kokkuvõttes (ehk siis tulevikus) positiivsed muutused nõuavad meilt tohutut enesekindlust, sihikindlust ja julgust.. ning muidugi tohutult palju aega, et enda sisse vaadata ja iseendaga täiesti aus olla. Jube hea ja lihtne on ju kogu aeg teha kõike selle järgi, mida teised teevad, mis teiste meelest on hea, mis teiste meelest on kasulik ja lahe ning muudkui muretseda, kas teised ka nii arvavad nagu mina, aga kui palju raskem on olla täiesti aus ja siiras iseeneda, arvestada iseenda tahtmist ja võib-olla isegi nende igasuguste teiste meelehärmiks teha risti vastupidi oma õnne nimel. Ja tegelikult on ju kindlad inimesed, kelle arvamus on PÄRISELT tähtis ja kelle puhul tead, et nemad ütlevad kõike ainult seepärast, et meid armastavad..jäägitult. Jah, nende inimeste arvamus on mulle tähtis, aga kõige iroonilisem ongi see, et NEED inimesed ei avaldagi sedasi oma arvamust, sest see mis on minu õnn ja rahulolu = ka nende rahulolu ja heameel. :) Ja kui nad oma arvamust avaldavad ei ole see iialgi kuidagimoodi halvustav, vaid igati mõistlik ja väga mõistev ning saan aru, et igas soovituses on peidus väga hea soov ning abi. Neid inimesi on väga vähe, kellele tahan täpselt oma tuleviku plaanidest praegu rääkida. Et oleks vähem oletusi, arvamusi, eeldamisi. Aga jah, nagu juba ütlesin. Täna olen täiesti reaalseid võimalusi juba suutnud välja mõelda ja see valmistab ainult rõõmu. Koos oma mõne väga kalli ja veelgi kallima inimese abiga saan sellel ilusal kevadpäeval, mil ma lõpuks kolima hakkan, oma hunniku vara paigutatud ja suveks juba kuskile mujale, et sügisel täiesti uute tuultega lähemal või kaugemal jätkata/alustada/edasi minna või mis iganes moodi seda ka nimetada veel.

Igatahes olen tohutult põnevil ning tean, et kõik mis ootab ees, on ainult hea ja viib mind lähemale minu täieliku rahuloluni! :) Ja nagu oma blogi alustasin: ON NII HEA, KUI TEAD, ET KEEGI JÄÄGITULT SIND ARMASTAB! :) Ja neid inimesei PEAB hoidma endaga ja enda lähedal. Neid POSITIIVSEID inimesi, kes hoolivad, armastavad, hoiavad ja on valmis tegema teoks ka Sinu kõige pöörasemad ideed.. 

Ei võida see, kellel on surres kogunenud rohkem FEIMI ja "sõpru", vaid see, kellel on surres vähe, aga KÕIGE suurepärasem(ad) inimene/inimesed lähedal!
[ABSOLUUTSELT POLE PLAANIS VEEL KUSKILE MINNA, see lause jääb lõppu lihtsalt ilmestamaks pisut mu tänast postitust ja peamist ideed! ;)]

PS! Ja nüüd "Tõusuvee" lainele, sest ausalt- see on supermõnus!:)

Viimastest kuudest natuke ilusaid (ja lõbusaid) hetki..

KODU

"Kui kord jõuan ma
koju, kus tunda saan
seda, mis ammu meelest läind.. "

Kodus. Ma ei väsi vist kordamast, et hea võib olla väga paljudes kohtades, aga seda tunnet, mis on kodus.. selles kohas, kus ma olen õppinud kõndima, selgeks saanud tähed ja numbrid, esimest korda päriselt kukkunud ja haiget saanud, kõige toredamaid lastemänge mänginud ja oma esimesed sõbrad leidnud- seda tunnet ei ole mitte kuskil mujal maailma paigas. Nostalgia siira rõõmu ja turvatundega segunedes tekitab mingi kirjeldamatu heaolutunde. Siin aeg lihtsalt läheb.. väga kiirelt. Ilmselt suuresti seetõttu, et ma tõesti naudin kodus olemist, kuid saan aina vähem selles nii tavalises, aga samas kõige erilisemas kohas käia. See on muidugi loomulik. Ühel päeval sirutame kõik oma tiivad ja lendame turvalisest pesast välja laia maailma. Kummaline. Kui ma olin 15-aastane, siis oli raske mõelda, et nii kaua peab veel seda imelist ülikoolielu ja päris ise majandamist ootama. Päris oma elu.. Aga nüüd, kui kõik uksed on valla, saan olla kus tahan ja kellega, siis kui tahan ja teha ise oma otsuseid, võttes täielikult ise vastutuse, on just kodu see koht, kuhu hing ikka ja jälle tagasi ihkab. Jah, on muidugi tore olla iseenda peremees ja valitseda täielikult oma maailma üle, teha valikuid ja oma elust tõeline seiklus, kuid 15-aastaselt ei kujuta absoluutselt ette, mis tähendab ka 100%-line vastutus. Täpselt nii palju, kui on vabadust ja võimalusi, on ka vastutust ja tagajärgi, millega peab samamoodi täiesti ise ja üksi hakkama saama!
Ühest küljest naudin vabadust minna ja tulla, kui vaid süda ihkab, teisalt on hetki kui tahaks, et keegi teeks minu eest neid otsuseid. Ütleks, mis on õige ja mis vale, kuhu peaks minema ja kuhu mitte, kellele peaks andma võimaluse ja kellele selja keerama. Mõnikord tahaks tõepoolest aega pisut nihutada minevikku või tulevikku, et näha, mis minu otsused kaasa toovad..siis minna tagasi olevikku ja proovida asju muuta. Jah, ühest küljest oleks elu igav ega pakuks ka seda adrenaliini ja põnevust, teisalt oleks võimalik niimõnegi otsusega esimesel korral täppi panna. Just nii nagu tahaks, võiks ja peaks.
.. ja tagasi tulles kodu jutu juurde.. kodu on see koht, kus ma unustan kõik selle. Üheks, kaheks, kolmeks, neljaks päevaks. Sest üle 3-4 päeva tavaliselt kodus olla ei olegi enam aega. Kodus ununeb kõik. Kõik need otsused ja valikud, mis pidevalt tegema peab . Mure selle pärast, mis mind ees ootab ja mis oleks kõige õigem.


PS! Juhhu, leidsin uuesti üles koha, kus oli seadistus vale, mis tegi võimatuks juttu liigendada. Nüüd ei ole kõik enam tobedalt üksteise otsas!

Laura