KODU

"Kui kord jõuan ma
koju, kus tunda saan
seda, mis ammu meelest läind.. "

Kodus. Ma ei väsi vist kordamast, et hea võib olla väga paljudes kohtades, aga seda tunnet, mis on kodus.. selles kohas, kus ma olen õppinud kõndima, selgeks saanud tähed ja numbrid, esimest korda päriselt kukkunud ja haiget saanud, kõige toredamaid lastemänge mänginud ja oma esimesed sõbrad leidnud- seda tunnet ei ole mitte kuskil mujal maailma paigas. Nostalgia siira rõõmu ja turvatundega segunedes tekitab mingi kirjeldamatu heaolutunde. Siin aeg lihtsalt läheb.. väga kiirelt. Ilmselt suuresti seetõttu, et ma tõesti naudin kodus olemist, kuid saan aina vähem selles nii tavalises, aga samas kõige erilisemas kohas käia. See on muidugi loomulik. Ühel päeval sirutame kõik oma tiivad ja lendame turvalisest pesast välja laia maailma. Kummaline. Kui ma olin 15-aastane, siis oli raske mõelda, et nii kaua peab veel seda imelist ülikoolielu ja päris ise majandamist ootama. Päris oma elu.. Aga nüüd, kui kõik uksed on valla, saan olla kus tahan ja kellega, siis kui tahan ja teha ise oma otsuseid, võttes täielikult ise vastutuse, on just kodu see koht, kuhu hing ikka ja jälle tagasi ihkab. Jah, on muidugi tore olla iseenda peremees ja valitseda täielikult oma maailma üle, teha valikuid ja oma elust tõeline seiklus, kuid 15-aastaselt ei kujuta absoluutselt ette, mis tähendab ka 100%-line vastutus. Täpselt nii palju, kui on vabadust ja võimalusi, on ka vastutust ja tagajärgi, millega peab samamoodi täiesti ise ja üksi hakkama saama!
Ühest küljest naudin vabadust minna ja tulla, kui vaid süda ihkab, teisalt on hetki kui tahaks, et keegi teeks minu eest neid otsuseid. Ütleks, mis on õige ja mis vale, kuhu peaks minema ja kuhu mitte, kellele peaks andma võimaluse ja kellele selja keerama. Mõnikord tahaks tõepoolest aega pisut nihutada minevikku või tulevikku, et näha, mis minu otsused kaasa toovad..siis minna tagasi olevikku ja proovida asju muuta. Jah, ühest küljest oleks elu igav ega pakuks ka seda adrenaliini ja põnevust, teisalt oleks võimalik niimõnegi otsusega esimesel korral täppi panna. Just nii nagu tahaks, võiks ja peaks.
.. ja tagasi tulles kodu jutu juurde.. kodu on see koht, kus ma unustan kõik selle. Üheks, kaheks, kolmeks, neljaks päevaks. Sest üle 3-4 päeva tavaliselt kodus olla ei olegi enam aega. Kodus ununeb kõik. Kõik need otsused ja valikud, mis pidevalt tegema peab . Mure selle pärast, mis mind ees ootab ja mis oleks kõige õigem.


PS! Juhhu, leidsin uuesti üles koha, kus oli seadistus vale, mis tegi võimatuks juttu liigendada. Nüüd ei ole kõik enam tobedalt üksteise otsas!

Laura