Kes ma õieti Sinu jaoks olen? Olen ma naeratus Sinu silmades?

..sest elus pole kunagi liiga palju ilusaid hetki, koosolemise väe võimsat tunnet ja südantsoojendavat muusikat! Üks punt sõpru, kes panevad (enda jaoks olulise inimese) naeratama! Vaadake ja nautige.. imeline lugu ja armsad inimesed koos..

Pea meeles head, las halb läheb oma teed..

"Sa kogu elu oma laulu lood, kord kaotuse, kord võidu koju tood."

Päevad pole vennad, iga päev pakub midagi uut. Ja tihti sugugi mitte seda, mida me tahaksime, see-eest üllatab mõni päev aga meid parimal võimalikul viisil.
Ma nüüd puhkan.  Tunne on praegu hea. Täna on olnud nii positiivne päev. Alustades vanaema juures käimisest, kes lihtsalt on nii eriline inimene. Nii vapper, nii suure südamega, nii soe, nii eriline! Ta on mulle nii palju õpetanud, minu väärtuste kujunemisele kaasa aidanud. Minu suurim eeskuju. Ma ei ole tema suust veel mitte kunagi kuulnud " Ma ei jaksa, ma ei suuda, ma ei taha". Ja ma imetlen seda! Kõige tugevam, kõige positiivsem inimene. Täna vaatasin tema. Igas tema näojoones, aja maalitud kortsus on oma lugu peidus. Tema elus nähtud vaev ja teod. Ma ei kujuta ette, kuidas saab ühe inimese südamesse nii palju soojust ja armastust mahtuda, aga tema südamesse saab! Ma püüan väga sinna poole, et olla pooltki nii hea inimene, sest see on parim mida iseendale ja teistele pakkud saab - soojust ja hoolivust, vähem virisemist ja rohkem töökust. Loodan, et tema kallistused muudavad meie päevi veel palju-palju-palju-palju aastaid ilusamaks! :)
Ja siis sain teada veel, et naistepäeva paiku tuleb üks S U U R E P Ä R A N E kontsert! Ma nägin seda kuulutust ja piletilevi reklaami ning max 10 minuti pärast olid piletid ostetud. Sinna võiksin minna kasvõi üksi. Eesti LEGEND ja minu üks praegune lemmik ühel laval. Vaatepilt ja mis kõige tähtsam- muusika, mida iga päev ei näe. Seega ei olnud vaja kaua mõelda. Sinna lihtsalt PEAB minema. Ja muidugi tegi see mu uskumatult õnnelikuks. Selline elamus! Ja elamused maksavad.. mida aeg edasi, seda rohkem. Elamus on see, mis jääb meelde, annab mingi emotsiooni ja millel on hindamatu väärtus. Ükski asi ei asenda elamust. Tõelist elamust ja selles olen juba eos kindel, et antud kontsert on HINDAMATU ELAMUS!

Ühesõnaga.. pidage meeles head ja halb läheb oma teed (nagu Birgit ja Ott laulavad.. jajajaaa..otsige see youtubest üles ;))..

Loodan, et ees ootab vaid hea.. nii mind kui ka teid!

L.

"Life always offers you a second chance. It’s called tomorrow…"

Kas pole mitte nii!? Täna on imeilus. Päike sillerdab taevas, kõik lumivalged hanged säravad ja sätendavad. Aeg minna õue seda nautima ja endasse üks korralik kogus positiivseid mõtteid ja rõõmu ning lusti süstida. Üldiselt on nüüd eksamid tehtud, tulemused käes ja võib rahul olla. Üks eksam läks õige pisut halvemini, kui ootasin, aga siiski üllatavalt hästi arvestades seda, kui raske see oli. Seega võib esimese semestri edukalt lõppenuks lugeda! Nüüd kavatsen lugeda-lugeda-lugeda, kaua magada, käia lapsi õpetamas ja olla lihtsalt    n i i s a m a, sest võib-olla on see ainus ja viimane aeg sel aastal, kui saan tõesti veel lihtsalt puhata ja olla. Suvi tõotab ju taaskord tulla kiire. Seega üritan praegu võttagi aega iseendale. :) 

Oskus tunda rõõmu pisiasjadest on alus oskamaks väärtustada suuri õnnestumisi! 

 L.

Elu on see, mis juhtub Sinuga siis, kui Sa selleks valmis pole..

Luban, et rohkem sellest ei kirjuta, aga täna teeb see veel haiget ja on meie, minu perekonna, minu sugulaste ainus mõte.. Saatsime oma armsa sugulase viimsele teekonnale. See kõik oli veel kümme korda raskem, rusuvam, õudsem kui oleks osanud ette näha. Ega oskagi. Neid asju ei kujutagi enne ette, kui sa oled seal ja reaalsus sulle vastu pead virutab. Sõna otseses mõttes. Meie armas inimene.. 25-aastane noor inimene on seal.. elutuna, kahvatu ja meiega hüvasti jätmas..päriseks. Ja meie temaga. Arvasin, et mul on hirm surma ja surnud inimese ees. Surma ees ongi, sellesse peabki iga terve inimene (au)kartusega suhtuma. Aga surnud inimese ees.. kogu hirm kadus. Tundsin, et ka mina pean tegema selle viimase pai. Tänuks selle eest, et ta oli. Et meil kõigil oli võimalik teda tunda, tema kõrval elada, temalt paljugi õppida. Ja hüvastijätuks, sest ta on läinud, päriselt läinud ja teda meist keegi enam kunagi kallistada, paitada või lihtsalt tervitada ei saa. Nüüd ongi päriselt kõik. Enne tänast see ei jõudnud päriselt kohale, see tundus nii ebareaalne. Noor inimene, alati olnud ja kuidas ühel hetkel pole. Aga ei, vot nii ongi. Kõik lihtsalt juhtubki. Aga nüüd temaga hüvasti jäetud, ära saadetud. Soovin südamest, et ta leidis rahu. Et seal kuskil maa ja taeva vahel, kus on tema hing.. on ka rahu! Keegi sureb ja keegi sünnib iga päev.. sest nii see elu käibki.

Täna tuli lõpuks ka lumi maha. Ilus, valge, pehme. See on vist mingi märk.. täna on selline unustamatu päev. Eks lumigi ootas vist midagi.. et üks teekond viia lõpule ja siis tulla. Nii ilus on, kohe tekkis tahtmine suusatada, kelgutada, lumeingleid teha. Sellesmõttes on Eesti imeline paik. 4 aastaaega pakuvad meile palju vaheldust ja rõõmu, igas aastaajas on midagi toredat. Talvised toas teejoomised kamina juures või sooja teki all ja õues vahvad tegevused, kevadine lume sulamine ja vee vulin, lillede tärkamine, esimene soe päike.. sügisene uue alguse tunne, värvilised lehed ja soe tuba, kust välja vaadates näed mõnusat vihmasadu maad katmas.. ja suvi.. nii soe, õhtused grillimised ja mõnus vees sulistamine. Igas aastaajas on midagi imelist! Seepärast tuleb nüüd (olgugi, et tuli veidi liiga hilja) seda lundki nautida. See on vaid aastast mõnel üksikul kuul.

Eksamid on õnneks nüüd tehtud (loodetavasti, sest aritmeetika oli NIII NÕME JA RASKE) ja saab natuke puhata. Kavatsen ujuda ja raamatuid lugeda. Magada, magada, magada ja eks vahepeal käin ka oma õpetajaoskusi praktiseerimas ühe väikese poisi ( ja nüüd ka tüdruku) juures.. pisut taskuraha ja hulganisti kogemust!

Jah, elu pakub meile suhkrut, aga et me sellega liiga ära ei harjuks, sekka ka pipart ja soola.. ja teinekord rohkem, kui oodata oskame. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Ja kuniks me teineteist hoiame, hoolime ja teinteise kuulamise jaoks ning koosolemise jaoks piisavalt aega leiame.. seni suudame kõik piprased ja soolased löögid vastu pidada ja jälle ise suhkrut lisada. Sest nagu ühes toredas lauluski "..on ju alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks"..  Ja kui silmad lahti hoida ja meel valla..siis suhkrutükke on elus kuhjaga! :)

Saadan teile palju hingerahu, soojust südamesse! :) Möllake mõnuga lumes, kel võimalus ja kel mitte (lume puudumise tõttu kuskil kaugel maal)..teie nautige kõiki neid muid suhkrutükke, mis teil on! :)


PS! Lugu, mille lisasin, oli üks täna kõlanud lugusid.. TEMAle väga väga meeldiv lugu, mis teda täna ka ära saatis. Aga ka muidu superhea lugu. VÄGA ilus. Kuulake ja nautige! Coldplay on tasemel! :)



Armastusega,
L.

Kõigel on algus ja lõpp.. alati!

Kohustuslik aasta alguse "Titanic" vaadatud. Meel aga nagu arvata ongi, pisut nukker. Aga eks sellele on kõik sündmused tugevalt kaasa aidanud, mis viimastel päevadel toimunud. Kindlasti mitte lihtsalt üks film. On tulnud ette väga palju. Üldiselt olid ju pühad ja kõik nagu tore ja sai nö oma inimestega koos olla, aga nii palju halba on ka juhtunud. Üks ebameeldiv tüli.. sellel järgnes teade surmast ja siis nüüd täna lahkub TA tagasi kaugele. Palju lahkumisi. Lahkumisi hetkeks (aga tüliga), lahkumisi küll rahulikult, aga igaveseks ja lahkumisi ajutiselt, aga mitte vaid hetkeks.. ikkagi mitmeks kuuks..jälle! Jah, viimane lahkumine muidugi paratamatus, meil kõigil on omad kohustused ja neid peab täitma. Ja viimane lahkumine pole õnneks ka igaveseks.. jääb üle loota, et aeg läheb ruttu ja varsti on jälle see aeg, kui saame koos olla! Ja esimese lahkumise puhul.. inimesed, keda armastad, paraku ikka lähevad vahel tülli, teevad teineteisele haiget.. aga õnneks siiski lepivad ja lahendavad probleeme. Ei jäta oma kõige kallemaid inimesi lihtsalt kuhugi.. Kahjuks aga see kõige raskem ja jäädavam kaotus on surm. Seda ei muuda miski. See teeb haiget, aga sellega peab leppima.
Surm ja sünd on kaks elu kõige tavalisemat ja samas kõige erilisemat osa. Üks piiritu rõõm ja ime, teine täpselt sama piiritu kurbus, tühjus ja valu. Eriti ebaõiglane tundub alati muidugi noore inimese surm. Kahjuks seekord ongi tegu noore inimsega. Inimesega, kes on üks osa minu lapsepõlvest. Ma arvan, et lisaks minule mõtleb nendel päevadel tema seltsis veedetud lapsepõlve peale veel vähemalt 20 inimest, kellega koos kõik meie suved maal vanaema juures olid. Kõik minu tädide ja onude tütred ja pojad. Olen ikka uhkusega rääkinud, kui paljude laste seltsis minu lapsepõlv möödus. Kui palju onude ja tädide lapsi on ja mida kõike me tegime. Ta oli üks meist. Ta oli üks meie kõigi lapsepõlvest. Ja muidugi mitte ainult lapsepõlvest. Ta tegi oma sooja südamega ka nüüd, hiljem alati meele rõõmsaks ja tuju heaks. On inimesi, kelle ellu jättis ta kustumatu jälje. Ta tegi palju ja nägi oma lühikese elu jooksul palju vaeva, et elus oma koht leida. Seda, kas leidis, ma ei tea. Enam ei tea seda keegi, aga kindel on see, et oma koha väga paljude inimeste südamesse ta leidis. Elu on vahel ebaõiglane ja neil päevil on meie ümber palju kurbust, küsimusi ja teadmatust. Aga nendel hetkedel ma olen eriti tänulik, et meid on palju. Et neil, kel täna on kõige kõige raskem.. minu kõige kõige kõige kallimal vanaemal ja armsal tädil, on ümber palju inimesi, kellele toetuda. Me kõik jääme teda mäletama, kui hea südamega noormeest, kui vahvat mängukaaslast lapsepõlvest ja hoolivat ning abivalmis noort meest hilisemast ajast ning poega, nõbu, venda, lapselast, sõpra jne jne jne. Elul on meiega omad plaanid ja neid plaane alati ette ei tea. Mõned meeldivad meile, teistega ei taha aga kuidagi leppida. Ma loodan, et TEMA on kuskil seal, kuhu ta poleks pidanud nii vara minema, leidnud üles nurga, kus on rahu, õnn ja vaikus. Ja kas meie (ja muidugi eriti tema kõige lähedasem perekond) seda tahame või mitte.. elu läheb ikka edasi. Päike tõuseb ja loojub. Hommik saabub ikkagi ja igal õhtul läheb pimedaks.
 Ja meie elame edasi ja elul on meie kõigi jaoks varuks veel palju!

Seekord lõpetaksingi sellega. Eks kõigest muust kirjutan juba peagi lähemalt. Kindlasti on juhtunud ka palju head, olnud ilusaid hetki ja meeldejäävaid südmusi, kuid tundsin, et seekord tahan kirjutada just sellest praegu.

Igatahes soovin teile kõigile ainult rõõmsaid üllatusi ja armastust täis 2014. aastat! Et vaid hea jõuaks meie kõigini ja süda oleks ikka soe!


Armastusega,
L.