Ebausk.

Lõpetasin just August Kitzbergi "Libahundi". Minu meelest oli suht hea raamat. Mulle meeldis raamatu mõte. See, et inimse hammas hakkab ikka teise inimese peale. Eriti meeldis mulle üks Tiina repliik, kus ta seletas, et ehk ongi parem olla loom-hunt, sest hunt murrab vaid näljas ja iialgi ei murra teist hunti, aga inimese hammas hakkab ikka teise inimese peale. Seda on raske seletada, aga mõte oli tegelikult hea ja see tegigi selle lühikese(veidi alla 60 lk.)raamatu heaks. Ja see, kui vanaema tunnistas ja uskus inimses siirat tõde, alles, kui inimene ise oli surnud. Kuidagi lõpp tegi kurvaks. Lisa osa, kus oli kirjaniku (veidi kirja pandud variandist erinev)teine variant lõpust, oli ka hea. Ehk siis mõlemad lõpud olid head. Teine osa(lõpuosa), lõppes sellega, et Tiina(keda libahundiks peeti)tänas Margust, et too Tiinalt elu võttis, sest tema elul polnud mõtet. Talle polnud jäänud ainsamatki inimhinge, kes hoidis tema poole veel ja sellises olukorras oli surm, see teine maailm isegi lihtsam.
Samas lugedes seda raamatut mõtesin ise ka ebausule. Sellele kui palju uskusid inimesed varem, kauges minevikus ja kui palju nüüd. Tänapäeva inimene ei usu enam paljut, mida uskus inimene kunagi. Ühest otsast on see hea, kui näiteks tuua "Libahunti", teisest küljest aga halb, sest inimestes pole seda usku ka headesse asjadesse enam niipalju. Minu arvates ei olegi tähtis see, kas miski vahel on tõepärane ja kas selle tõeks minemine on reaalne, vaid lihtsalt millegi hea ja ilusa uskumine. Ma ei mõtle seejuures nt. seda, et must kass läheb üle tee ja järelikult juhtub midagi vms. Üks tobe näide on soovimine, kui tunnid ja minutid ühtivad(nt. 13.13), aga mina tihtipeale usun seda(mitte ei usu, aga soovin ikkagi), sest on ju tore soovida ja uskuda, et ehk lähebki täide ja kui miski ei muutugi, siis ei võta sellele uskumine meilt tükki ega midagi ka halvemaks ei muutu ja samas ei ole see ka kellegi suhtes halb uskumus. 13. ja reede on ebausk, millesse ma tegelikult ka väga ei usu, samas ei ole selle ebausu vastu mul ka midagi, sest on ju tore terve päev mõelda kas juhtub nüüd siis mingi äpardus, või mitte ja kui juhtub siis on ju hea seda selle kuupäeva ja nädalapäeva kaela ajada ja samas kui midagi ei juhtu, siis lihtsalt mõelda, et ju ma olin see vähene maailmas, kes pääses elusalt. :D
Ja tegelikult ma usun, et meil kõigil on oma pisike ebausk, millest ehk me teistele kunagi ei räägigi, aga millesse me kinnisilmi usume.. öelgu teised mida tahes! (:


Mia Cara.

Laupäev, 29. september 2007.

Ma pole nüüd juba väga kaua lihtsalt endast rääkinud. Mul pole ei aega, tahtmist ega viitsimist olnud, kui ma nüüd ausalt ütlen. Või noh, tegelikult tahtmist on ja ükspäev ma täitsa juba kirjutasingi, aga siis jäi see pooleli..ma ei mäletagi mille tõttu. Igastahes, oli kuidas oli, nüüd, laupäeva hommikul, septembri eelviimasel hommikul ma kirjutan. Vahepeal on siis kool täies hoos alanud ja ma olen praeguseks juba taas selle rütmi sisse saanud. Hommikul kuue aeg või peale seda äratus 5x nädalas (kui on tunniplaani tunnid ja tavalised koolipäevad). Kaheksast vastavalt päevale poole kahe-poole neljani koolis ja siis koju. Teisipäeviti näitekasse ja paar-kolm korda nädalas ujuma vms. Kuigi nüüd hakkab bodyaeroobika uuesti, siis tahaks hullult sinna minna jälle :) . Aga ma ei tea.. see on teisipäev ja neljapäev mingi 20.15-21.00 , aga teisipäeviti on näitekas 19.00-21.00, niiet teisipäev ehk ma ei saagi vist siis :( . Pole hullu , hea kui see üks kordki nädalas saab :P.
Näitekas on hea taas käia. Need inimesed on toredad, etüüde on tore teha(kui mõtteid muidugi jätkub) ja laupäeviti liikumist (kuigi nüüd ingega saame seda vähe teha..kahjuks). Ja üldse, toretore !
Varsti, minul on umbes 19- päeva pärast ja neletil kuskil 16- päeva pärast, on meil sünnipäev. Me tahame koos pidada. Aga praegu on see nii segaseks läinud, et ei teagi millal, KELLEGA ja kus. Sellesmõttes kellega, et keda kutsuda ja keda mitte. On siiski külalisi, kelle kutsumise kohapealt lähevad meie soovid lahku, seega mõtelsin, et kutsuks siis nii, et tema mingid, keda ta tahab ja ma ei tea või ei taha ja mina siis mingid keda tema ei tea või ei taha ja ongi korras. Ja ülejäänud siis need meie ühised tuttavad vms. Aga ma ausalt ei teagi nüüd. Eks seda paistab, kas me siis peame või ei ja kellega ja kus. Aega veel ikka natuke ju on ka. Kuigi kui peaksime, siis kuskil 13. oktoober umbes. Vot!
Praegu kell kohe-kohe 9 saamas, 11 hakkab näitekas. Lähen vist 10´se bussiga ma arvan ja siis koju saan täna õhtuhämaruses, kuskil 10-11 ma arvan. Peale näitekat pole mõtet vahepeal koju tulla, sest pean siis üsna kohe taas linna sõitma, pool neli teatri juurest hakkame Tallinna poole sõitma "Kajakale". Ühesõnaga ees ootab päris pikk ja üsna kultuurne päev vast. :) Ja ma lähengi nüüd siis pesema ja sättima. Meeleolukat laupäeva!

Ahjaa , ILUSAT SÜGIST Teile! :)


lAuRa.

Ma vaatasin vaikides kaugusse. Väljas oli juba kottpime. Tänav tühi ja liikumas ei olnud ühtki inimhinge.. peale minu. Hakkasin rahulikult kõndima, kuhugi suunda, teadmata kuhu. Ja mind ei huvitanudki suund. Mitte miski! Enam polnudki millelgi tähtsust. Kõndisin, pea täis mõtteid ja proovisin võimalikult rahulik olla, peale kõike mis oli juhtunud. Järsku tundsin kätt oma õlal. „Kuhu sa lähed?“ küsis hääl minu taga ja ma keerasin ümber, see oli tema, tema, kelle nimel seda kõike teinud olin.“On sel vahet?“ üritasin võimalikult ükskõikselt küsida. Tema alati säravad silmad tundusid tol ööl nii selged, nii sünged ja tõsised. See polnud tema enam. Kõik oli muutnud.. totaalselt! Olin andnud endast kõik, et teda vaid õnnelikuna näha. Ta väitis pisarsilmil põlvili, et mina olen tema õnn. See, kelle pärast ta võib maailma lõppu joosta või taevast kuu ja tähed tuua. Ma uskusin ja tahtsin uskuda. Seda oli ilus uskuda. Kõik oligi nii hästi, kuni ma väsisin. Väsisin ootamast, väsisin võitlemast, väsisin lootmast, väsisin USKUMAST. „Sa oled õnnelik, minutagi. Sa ei vaja mind, et olla õnnelik. Mine sinna, kust sa tulid ja ela nagu kõik oli varem,“ ütlesin, lootes et ta jätab mind üksi ja läheb tagasi, aga seda ta ei teinud. „Ma ei ole sinuta õnnelik. Ma ei vääri sind, aga ma vajan sind. Ära mine..palun!“karjus ta väriseval häälel veel mulle järgi. Aga mind ei huvitanud see enam. See polnud midagi, millesse ma oleks pidanud uskuma.. MITTE ENAM. See valu tema silmades, need mõtted olnust, need mälestused ja kõik see mõttetus mis minu sees tol ööl oli pani mind lõpuks sammu kiirendama ja jooksma. Ma karjusin, nutsin ja jooksin. Jooksin teadmatusse, pimedusse. Uskusin, et põgenen selle tunde eest, jooksen kiiresti ja ta jääb minust maha, et see tunne jääb maha, kaugele ja ma unustan selle. Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda valusam hakkas. Ma ei suutnud temaga enam nii olla, aga temata ma ei tahtnud enam elada. Need mõtted, et ma ei saa teda kunagi ainult endale, tegid haiget. Olin jõudnud joostes kaugele, randa. Rand oli pime, meri kohises ja liiv lendles õrnalt tuules. Ma läksin ligemale, istusin liivale ja nutsin end tühjaks. Ma olin seal üksi ja just seda mul vaja oligi. Siis läksin veele veel lähemale ja lähemale kõndides aina sügavamale. Põhja ma ei näinud ja see ei huvitanudki mind. Ma kõndisin ja vesi hakkas peani jõudma ja mu peanupp hakkas aina enam vee alla kaduma, kuni oli kadunud. Hea oli tunda, et see valus tunne saab lõpu, lõpuks ometi.