Laura..

Ma vaatasin vaikides kaugusse. Väljas oli juba kottpime. Tänav tühi ja liikumas ei olnud ühtki inimhinge.. peale minu. Hakkasin rahulikult kõndima, kuhugi suunda, teadmata kuhu. Ja mind ei huvitanudki suund. Mitte miski! Enam polnudki millelgi tähtsust. Kõndisin, pea täis mõtteid ja proovisin võimalikult rahulik olla, peale kõike mis oli juhtunud. Järsku tundsin kätt oma õlal. „Kuhu sa lähed?“ küsis hääl minu taga ja ma keerasin ümber, see oli tema, tema, kelle nimel seda kõike teinud olin.“On sel vahet?“ üritasin võimalikult ükskõikselt küsida. Tema alati säravad silmad tundusid tol ööl nii selged, nii sünged ja tõsised. See polnud tema enam. Kõik oli muutnud.. totaalselt! Olin andnud endast kõik, et teda vaid õnnelikuna näha. Ta väitis pisarsilmil põlvili, et mina olen tema õnn. See, kelle pärast ta võib maailma lõppu joosta või taevast kuu ja tähed tuua. Ma uskusin ja tahtsin uskuda. Seda oli ilus uskuda. Kõik oligi nii hästi, kuni ma väsisin. Väsisin ootamast, väsisin võitlemast, väsisin lootmast, väsisin USKUMAST. „Sa oled õnnelik, minutagi. Sa ei vaja mind, et olla õnnelik. Mine sinna, kust sa tulid ja ela nagu kõik oli varem,“ ütlesin, lootes et ta jätab mind üksi ja läheb tagasi, aga seda ta ei teinud. „Ma ei ole sinuta õnnelik. Ma ei vääri sind, aga ma vajan sind. Ära mine..palun!“karjus ta väriseval häälel veel mulle järgi. Aga mind ei huvitanud see enam. See polnud midagi, millesse ma oleks pidanud uskuma.. MITTE ENAM. See valu tema silmades, need mõtted olnust, need mälestused ja kõik see mõttetus mis minu sees tol ööl oli pani mind lõpuks sammu kiirendama ja jooksma. Ma karjusin, nutsin ja jooksin. Jooksin teadmatusse, pimedusse. Uskusin, et põgenen selle tunde eest, jooksen kiiresti ja ta jääb minust maha, et see tunne jääb maha, kaugele ja ma unustan selle. Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda valusam hakkas. Ma ei suutnud temaga enam nii olla, aga temata ma ei tahtnud enam elada. Need mõtted, et ma ei saa teda kunagi ainult endale, tegid haiget. Olin jõudnud joostes kaugele, randa. Rand oli pime, meri kohises ja liiv lendles õrnalt tuules. Ma läksin ligemale, istusin liivale ja nutsin end tühjaks. Ma olin seal üksi ja just seda mul vaja oligi. Siis läksin veele veel lähemale ja lähemale kõndides aina sügavamale. Põhja ma ei näinud ja see ei huvitanudki mind. Ma kõndisin ja vesi hakkas peani jõudma ja mu peanupp hakkas aina enam vee alla kaduma, kuni oli kadunud. Hea oli tunda, et see valus tunne saab lõpu, lõpuks ometi.