Kõigel on algus ja lõpp

Täna on selleks aastaks päris viimane õhtu siin Lottemaal. Õigemini viimane õhtu motellis ja päeval olin viimast päeva rollis. Väääga emotsionaalne oli kogu see päev. Väga teistmoodi. Nii palju kallistusi oma armsate teiste loomadega ja etendus oli ka hoopis teistmoodi. Ja päris lõpus, kui kummardasime ja plaksutama hakati, siis enam ei suutnud. Kõik need kurbuse-ja rõõmupisarad lihtsalt purskasid minust välja nii, kui lava taha saime. Korraga kurbus, et see nii vahva vahetus on finišisse jõudnud ja neljapäeva hommikul ärkan eadmisega, et ei mingeid liulaskmisi, lõbusaid jutuajamisi lastega, naljatamist teiste Lottemaa elanikega, õnnestunud etendusi ja lõbusaid äpardusi laval enam sel aastal. Teiselt poolt jällegi nii suurest rõõmust, et kõik niiii hästi läks ja on võimalus koju oma armsate juurde minna ja teha nüüd kõike seda, mis enne minekut pooleli jäi või mis oleks kindlasti vaja ära teha veel enne septembrit. Seega jah.. kõik need emotsioonid läbisegi lihtsalt tulid sel hetkel. Aga kõik olid nii armsad. Muudkui ütlesid, et tahavad mind kallistada ja ütlesid, kui armas ma olen. See oli nii vahva. Isegi näitlejate nö otsene ülemus tuli ja ütles, et oi armsakene, juba järgmisel aastal uuesti ja kallistas. Selleks, et seda etendusejärgset emotsiooni kirjeldada, mis meil sel hetkel seal ruumis toimus, on ikka tõesti veel leiutamata sõnu tarvis. Ausalt. Ja nii, kui olin rahunenud, tuli uue vahetuse tüdruk, kes sama rolli tegema hakkab ja ütles, et olen endiselt tema lemmik selles etenduses ja selles rollis. Ja kohe järgnes talle teine tüdruk, kes leidis, et olen väga hästi auutnud oma tegelaskuju olemust edasi anda ja teda kehastada. Ja siis hakkasin ma muidugi uuesti nutma. See oli jällegi nii armas lihtsalt. Aga ülimalt suured kallistused, tänud ja paid selle kõige hea eest, mida te olete toetuseks öelnud ja kõige selle tagasiside eest, mis on mind aidanud ja julgustanud. Meie armsal Hanal on algusest peale õigus olnud. Me oleme loonud tiimi, kellega võib iga kell sõtta minna. Soojad, andekad ja lihtsalt superägedad inimesed. :) Ja just seepärast ma tahaks veelkord ka teid kõiki julgustada suurelt unistama ja unustama hirmud või tabud, mis meid takistavad üht või teist väljakutset vastu võtmast. Lihtsalt mõtle alati sellele, kui palju sa võid võita, kui mõne esialgu hirmutava võimaluse vastu võtad. Ja kui vähe tegelikult on kaotada! Hirmule ei tohi oma elus liialt ruumi jätta, et ta ei saaks meilt võtta imelisi võimalusi kogeda midagi uut ja toredat. :)

Aga pai ja kalli mu armsale Lottemaa rahvale & tere kallis kodu!


L.

"Kas Sa oled PÄRIS?"

See on üks tore küsimus, mida siin Lottemaal saab ikka niimõnigi kord kuulda. Ja mida selle peale vastata? Nagu olen.. ja nagu ei ole ka. Ma ju olen selle inimese ees täpselt selline nagu multikas.. õige riietus ja olemus. Ja samas on ka see tegelane ju üleüldse vaid kellegi fantaasia vili, mis on mitmete inimeste abiga reaalsesse ellu toodud. Ja selle maski taga on ju alati keegi, kes vaid mängib. Paneb sellesse kostüümi elu. On natuke nagu tema ise seal taga.. ja samas ka hoopis keegi teine. Aga teater ju ongi üks mäng. Kellegi teise mängimine. Sel hetkel seal nende inimeste jaoks oled PÄRIS just see tegelane, keda näed ja pärast oled täiesti PÄRIS nende jaoks, kellega siis koos oled. Päris Sina ise. Ometi on ju ikka nii palju illusioone. Ja nii palju inimesi, keda ei kohta me teatrilaval, vaid PÄRISELUS, aga nad ei ole mitte kunagi PÄRIS. Me isegi ei tea, millal nad ongi päriselt nemad ise. Või millised nad siis üleüldse on?! Ühel hetkel arvame, et tunneme neid ja siis teevad nad midagi, mida me neist poleks oodata osanud. On see siis päriselt?
Lihtne on kõiges ja kõigis kahelda. Palju raskem lasta end mänguga kaasa minna ja uskuda. Usaldada seda, mida näed ja tõrjuda kõike ilusat rikkuvaid mõtteid sellest, kas see kõik ikka on päris. Elus on niigi vähe lusti ja mängu, mis meid kaasa haarab ja annab võimaluse kõik muu unustada sel hetkel. Neil vähestel hetkedel võiks ju unustada oma kõhklused ja ebakindluse ja rõõmsaid hetki nautida. Kõik, millesse me usume, ongi PÄRIS. :)


L.

Naerata ja sa muudad kellegi päeva ilusamaks..

Jah, just nii ongi. Inimestel on ikka lihtne öelda halvasti või olla mossis, aga kipume unustama, kui palju head on naeratuse taga. Olles siin Lottemaal olen tabanud veel eriti hästi ära selle, kui vähe on vaja, et kellegi päev saaks uue ja rõõmsama tähenduse. Naeratada maski all on küll mõttetu, küll aga saab seda teha oma töökaaslastele, et neil oleks indu lõpuni rõõmsal meelel vastu pidada ja lapsi õnnelikuks teha. Lastele püüan aga olla nii vahetu, kui ma suudan. Mõne lapse väikesed rosinasilmad löövad rõõmust ja tänutundest tuld lihtsalt väikese pai või kallistuse peale. On seda siis raske teha? Ja rõõmuga on ikka nii, et see nakkab. Pane pall veerema, tee keegi rõõmsaks ja õnnelikuks ja sedasama saad ka ise.
Ja kui nüüd see Lottemaa väikeste laste kilked kõrvale jätta, siis teeb minu päevi rõõmsamaks hoopis keegi muu, kui koerapreili, kassipoeg või jänesepoeg.
 Keegi, kes on nagu kaamera, mida nähes sa naeratad, sest tead, et kohe sind jäädvustatakse sellesse. Elu koosnebki ju hetkedest, millest mõnda kordaks aina uuesti ja uuesti, mõnda ei tahaka aga kunagi enam tagasi. Kui neid hetki, kui saad südamest naerda, olla rõõmus ja tunda end väga hästi, on palju rohkem, kui neid negatiivseid hetki, siis ongi inimene õnnelik. Ja praegu ma olengi päriselt õnnelik. Neil hetkedel, mil ma leian end mõtlemast just tema peale, tunnen ma, kuidas rõõmuvärin käib üle keha. Ma tunnen end turvaliselt ka siis, kui ta ei saa parasjagu minuga olla, sest ta on alati olemas. Minu jaoks olemas. Ja see ongi ehk kõige tähtsam?
Igatahes.. Ma ei tea, kuidas Sa seda teed, aga Sinu kõrval on kõik teise tähendusega. Uni on magusam ja hommik päikselisem. Kirjeldamatu, mida Sa minus tekitad. Aga see on i m e l i n e.

Ja kõik teie, armsad sõbrad ja toetajad, võtke suvesr viimast, sest see hakkab taaskord vaikselt lõpu poole lähenema, et teha kuldsele sügisele ruumi. Aga sügises on alati midagi maagilist ja pikad pimedad õhtud, kui saab siseruumides palju lõbusat korda saata, seega pole põhjust kurvastamiseks. :)