See on üks tore küsimus, mida siin Lottemaal saab ikka niimõnigi kord kuulda. Ja mida selle peale vastata? Nagu olen.. ja nagu ei ole ka. Ma ju olen selle inimese ees täpselt selline nagu multikas.. õige riietus ja olemus. Ja samas on ka see tegelane ju üleüldse vaid kellegi fantaasia vili, mis on mitmete inimeste abiga reaalsesse ellu toodud. Ja selle maski taga on ju alati keegi, kes vaid mängib. Paneb sellesse kostüümi elu. On natuke nagu tema ise seal taga.. ja samas ka hoopis keegi teine. Aga teater ju ongi üks mäng. Kellegi teise mängimine. Sel hetkel seal nende inimeste jaoks oled PÄRIS just see tegelane, keda näed ja pärast oled täiesti PÄRIS nende jaoks, kellega siis koos oled. Päris Sina ise. Ometi on ju ikka nii palju illusioone. Ja nii palju inimesi, keda ei kohta me teatrilaval, vaid PÄRISELUS, aga nad ei ole mitte kunagi PÄRIS. Me isegi ei tea, millal nad ongi päriselt nemad ise. Või millised nad siis üleüldse on?! Ühel hetkel arvame, et tunneme neid ja siis teevad nad midagi, mida me neist poleks oodata osanud. On see siis päriselt?
Lihtne on kõiges ja kõigis kahelda. Palju raskem lasta end mänguga kaasa minna ja uskuda. Usaldada seda, mida näed ja tõrjuda kõike ilusat rikkuvaid mõtteid sellest, kas see kõik ikka on päris. Elus on niigi vähe lusti ja mängu, mis meid kaasa haarab ja annab võimaluse kõik muu unustada sel hetkel. Neil vähestel hetkedel võiks ju unustada oma kõhklused ja ebakindluse ja rõõmsaid hetki nautida. Kõik, millesse me usume, ongi PÄRIS. :)
L.
No comments:
Post a Comment