Saad seda, mida teistele annad..

Miski pani mind sellele mõtlema, kui õelad võivad inimesed olla! Nii tavaline on tormata pea ees kedagi milleski süüdistama. Enne mõtlemata või kaalumata hetkekski: "Kas ma teen õigesti, kas ta on seda väärt?" Või et "Äkki peaksin enne küsima, kas ta on ikka süüdi, kui ründan?" Aga ei. Kõige pealt rünnatakse ja siis mõeldakse tagajärgedele ja kõigele muule! Ja see teeb teeb samal ajal kurvaks ja vihaseks korraga. Milleks?
Samas mõtlen selliste inimeste peale alati nii, et see, mida nad teistele pakuvad ja kuidas teistesse suhtuvad, seda saavad ka vastu. Karma ei jää kunagi võlgu! Mida annad, seda saad. Omakohus on kõige jaburam asi üldse. Kõik tuleb omal ajal ja kunagi omad vitsad ikka peksavad. Sellest ei pääse.

Igatahes, nii palju siis sellest.

Inimesed.. palun.. hoidke, armastage, hoolige rohkem ja vihake, õelutsege ja sõimelge vähem! Sest tõesti MIDA ANNAD TEISTELE, SEDA SAAD VASTU!! :)


L.

Blindness

Mõistsin täna, kui abitud ja saamatud meie, inimesed, oleme, kui elektrit ei ole. Lihtsalt ühel hetkel kadus mul (ja vist kogu meie majas) elekter. Polnud valgust, arvuti aku hakkas tühjaks saama, telefoni aku samuti, telerit ei näe ja üldse on täielik tühjus ja pimedus. Küünlavalgel raamatut lugeda ei ole ka kuigi mugav ja hea. Milline abitus! Ja sealjuures on lausa uskumatu mõelda, et kunagi ammu-ammu nii oligi. Ei olnudki elektrit, moodsaid arvuteid ja nutitelefone. Ei olnud ETV’d ega Fox Life’i. Mitte midagi polnud! Ja inimesed said hakkama, paremini kui meie praegu. Milline taandareng.. kui asjale nii läheneda. Kui palju me sõltume ASJADEST, kõikidest neist välja mõeldud tehnikaimedest. Kui vähe leiame me aina enam aega inimestega kokku saada, neid kallistada ja nendega üldse näost-näkku suhelda. Internet ja mobiiltelefon on asendanud väga suures osas igasuguse otsese (ja muidugi kordi siirama) suhtluse. Kunagi pole piisavalt aega, tahtmist või viitsimist. Ja nii jäävad inimesed üksteisest nii kaugele ja nii kaugeks.. võõraks. Soojuse, siiruse ja üksteise kuulamise ning reaalselt olemas olemise asemel on meil tehnika, mis asendab (väga väga paljude jaoks) piisavalt kõiksugu suhtlemisvajadused. Ja see on muidugi üsna kurb!
Ma arvan, et meil kõigil oleks vaja paari PIMEDAT päeva. Kohe päris pimedat, et uuesti tõeline nägemine üles leida ja hakata südamega ka nägema, seda mis on oluline!
http://en.wikipedia.org/wiki/Blindness_(novel)
http://www.imdb.com/title/tt0861689/
Soovitan nii raamatut kui ka filmi! (Eelnevatelt linkidelt saab näha)



Aga jah.. ootamatult on jälle pühapäev kätte jõudnud!! Kahjuks! Seega algamas on uus ja piisavalt sisukas ja raske nädal.. seega ..
Ilusat ja edukat nädalat ( ning uue nädalavahetuse kiiret saabumist)! :)


L.

Jee, palju õnne õde - 25!! Juhhu :)

Eilne päev oli ebameeldiv. . täitsa kohe mitmes mõttes. Ma tegelikult ja päriselt ka ei jõua ära oodata enam, millal inglise keel II lõppeb!!! See on minu jaoks lihtsalt nii raske ja nii ebameeldiv. Samas..jah.. kõik mis ei tapa, teeb tugevaks! Ja ka kõik ebameeldiv ühel päeval möödub..alati! No ja siis oli lepinguõigus.. juba natuke parem, kui üks (mitte kuigi oluline faktor) välja jätta. Aga see selleks. See lühike koolinädal nüüd läbi. Ja 4 päeva puhkamist!!

Täna sai siis puhkamisega algust tehtud. Ja täna on üks ütlemata rõõmus päev olnud. Praegu kogu rahvas juba magab, aga ma mõtlesin, et jagan teiega toredaid muljeid.
Kõige pealt tegin poole ööni eile kingitust oma maailma parimale õele. Ja ta on väga rahul - mis oligi ju minu eesmärk :) Läks asja ette! Ehk siis nv Tartus..jah. Teele ja Olev käisid siin..nendega oli nii tore. Siis naabrinaine Heli ja ema tulid ka siia. Nii palju nalja, rõõmu, head toitu ja vahvaid kinke (talle). Nohh.... ja siis nagu kirss tordi peal - helistab Kaidi mulle ..alustab kavalalt juttu "Noh, kas sa mulle 50 senti saad kohe praegu anda?!" Ma mõtlesin, et misasja, ta pole ise Tartuski ja 50 sendi pärast helistab? :O AGAAAA....Ta ükspäev niimuuseas võttis osa Uuno raadio mingist loosist..kus loositi 2 edasi-tagasi lennupiletit Inglismaale, iga päev loositi mitu finalisti..no ja Kaidi esmaspäeval siis teatas, et näe ta sai ka finaali. Noh, ma mõtlesin, et tore jah, aga seal a'la 100 inimest, et ei ole eriti suurt võimalust võita... AGGGGGAAAAAA...ma tegelikult ka ei kujuta ette, mis õnn seda tüdrukut saadab... JUST TEMA VÕITISKI!!! :) Ja kelle kaasa võtab???? Minuuuu :) Ma lihtsalt ei suutnud uskuda seda kõike. Kui tore! Tõeline õnn otse sülle!:) Saab Mari-Liisile külla minna ja kõike muud teha ja lennupiletid, mis oleks selle reisi kõige kallim osa olnud (ilmsel??!). Igatahes, nii tore. Ja aitäh, Kaidi! Welcome England :)

Vot nii tore päev on täna olnud!
Loodetavasti on homme ka niisugune vahva päev. Igatahes on plaan minna paraadi vaatama ja üks korralik trenn teha Auras! Tegus tõotab päev kindlasti tulla.

PS! Kirjutasin seekord jah, tegemisi ja muud taolist..luban, et järgmises postituses kirjutan jälle mõtetest, mis on tekkinud ja mille peale viimasel ajal palju mõelnud olen.. Sest mõtlemata ju ei saa, või mis?!



Aga.. sweet dreams! Ja palju õnne, Eesti Vabariik!




L.

Ma olen alates kell 7st õhtul kuni praeguseni (ehk siis kell on praegu 11) üritanud, nagu päriselt, siiralt ja tegelikult ka üritanud inglise keele kodutööd (mingit teksti) lugeda. Ja ma lihtsalt ei suuda! Esiteks ei jaksa, teiseks ei viitsi ja kolmandaks on mõtted kogu aeg mujal. Üks rida teksti - kolm minutit omi mõtteid ja nii ongi. Kokkuvõttes ei saanud ma ikka tekstile pihta.. ma ei taha mõelda ka seega homsele inglise keelele. Ehk õnnestub esimese loengu pauside ajal natukenegi sotti saada. Ja kui ei.. SIIS EI!

See nädalavahetus on olnud ulmeliselt tore. Reede sõpradega.. kui palju nalja, naeru, rõõmu ja seiklust (nagu alati!)! Ja nüüd homse hommikuni on Kaidi ka siis siin, Viljandis minuga :) Meil on väga tore olnud ja kahju on, et homne nii megahüper kiirusel peab saabuma. Aga kõik vahva saab alati kiirelt läbi. Lohutab (pisut) see, et järgnev nädal on lühike- vaid kolm päeva. Ja siis suund Tartusse! :) Vähemalt neljapäev ja reede vist küll.. eks siis näis, kus mu laupäev ja pühapäev veedetud saavad. Kas mu uues ja armsas Viljandi kodus või Tartus või.. äkki isegi Rakveres?!

Ja üldiselt on mul üks suur soov ka- et suvi kiiremini tuleks või et ma kuskilt (ma küll ei kujuta ette kust?!) võidaksin reisi.. kaugele kaugele kaugele päikese kätte, palmi alla :) Jah, vot nii! Tohutu soojuse, päikese ja valguse vajadus on!!! Ja kindel plaan on suvel mitut natuke suuremat ja ka pisut väiksemat sündmust (vältides teadlikult sõna ÜRITUS, mida Kaisa issi ja ühtlasi meie üks õppejõududest kasutada ei soovita), päikese käes iga vaba moment olla (või siis peaaegu iga), sõpradega aega veeta ja seda kohe nii väga palju, kui vähegi võimalik.. ja muidugi tööle saada!
Hoeh.. plaanid on paigas - tule Sina, SUVI, ka nüüd natuke rutem :) :)

Aga et suvi kiiremini tuleks.. üritan oma aja võimalikult kvaliteetselt ja mõnusalt "täis" sisustada.. tegutsedes teadagi aeg lendab!




... ja nüüd katse vol 2 - welcome English!






Positiivseid mõtteid ja tegusat peagi algavat nädalat, armsad!






L.

Minu tänane päev! Teki all, päike paistab toredalt tuppa ja salvrätikud on asendamatud abimehed.. ->









Kohe ei teagi, millest alustada.
Võib-olla siis halvemast, et parem lõppu jääks.
Kõige ebameeldivam on see, et ma olen haige. Eile lihtsalt tundsin loengus, kuidas külmavärinad üle keha käisid iga väikese aja tagant ja ebameeldiv nohu ründas. Öösel ei tulnud enam magamisest suurt midagi välja, lisandus veelgi ebameeldivam palavik ka ja nii ma siis koju jäingi. Ravima.

Meil siin toredad kursaõed-vennad avastasid ühe blogi. 15-aastase tütarlapse blogi. Tundus jutu järgi, et keegi Tartu tüdruk. See jutt tekitas lihtsalt hämmingut, sest ma tunnen, et mina temavanuselt kindlasti nii ei kirjutanud. Vähemalt ma siiralt loodan, et mitte. Ma ei hakka siinkohal kohti tema blogist kopeerima, kuid see, missugust elu üks noor tüdruk elab ja kuidas tema vanemad seda vaid pealt vaatavad, on hämmastav. Ja veelgi hämmastavam on see, et kogu tema elu on kajastatud ka internetiavarustes. Tema hullumeelne "peolooma" ja "suhteinimese" elu. Muidugi halvas mõttes ning jah, jutumärkides, sest kõik on piiridest ja arukusest vääääääga kaugel väljas! Nii tema eneseväljendusviisilt kui ka selles mõttes, et kõik mida kirjutab (eeldatavasti) ongi tema elu. Ja kui tema elu on niisugune, siis ma ei tahaks kohe isegi ette kujutada, milline on see noor neiu 25-aastaselt näiteks. Teisiti ei oska ma seda kõike nimetada. Aga see on kole. Siht tundub kohe väga paigast ära olema. Hämming!

Ja siis midagi veel, millest ma juba ammu kirjutada tahtsin. Kahepalgelisus ja inimeste ebasiirus, soov olla nagu teised ja valmidus selle nimel kõike tegema. Millegipärast näen niisugust nähtust aina enam. Inimesi, kes teevad seda, mis on teatud kommuunis lahe või lähevad kuhugi, sest teised lähevad ja oleks NÕME minemata jätta. Jaburus! Ma vihkan (kui mitte kõige rohkem, siis ikka väga väga palju) seda, kui inimesed naeravad kellegi naljade üle, et olla "osake" kellegi kommuunist, kuigi ise ei saa ehk naljast arugi. Või seda, kui demostreeritakse mingeid tobedaid omadusi ja oma kangust, et teiste kiidusõnu võita. Kui inimene ongi suur demostreerija ja "kõva tegija", siis hea küll. Olgu. Aga paraku näen väga palju selliseid inimesi, kes tegelikult pole pooltki nii "lahedad", kui nad ennast teistele näidata tahavad. Ja mis on selle asja mõte? Mina ei saa aru. Tõesti ei saa. Mis vahet sel on, mida keegi teine arvab? Miks peab selle nimel nii võlts ja tobe välja nägema. Ma tõesti üritan ise igas olukorras võimalikult siiraks ja iseendaks jääda. Olla selline nagu olen ja meeldida neile, kes austavad mind sellisena. Teistele ärgu meeldigugi. Polegi oluline. Kokkuvõttes ei saa ega peagi kõigile meeldima. Peaasi, et oled sina-ise ja oled siiras, sellisena nagu oled. See on tunduvalt hinnatum (minu jaoks), kui see tohutu mängimine. Loodan, et saabub aeg, kui need inimesed saavad ise ka nö täiskasvanuks ja aru, kui jabur see on. Tõesti loodan. Nende endi pärast! :)

Ja siis nagu lubasin, lõppu midagi toredat ja positiivset ka - homme õhtul tulevad mu NII ARMSAD sõbrad Vilksu (uude korterisse) külla. Plaane on jalaga segada, aga kõige rohkem ootan lihtsalt seda, et koos olla, naerda ja rääkida. Ja siis tuleb ka kõik muu tore sinna otsa. Noh.. ja muidugi, et tervis homseks juba parem oleks..või siis lausa väga hea :) Ootame homse ära ja loodame parimat!


Jõudke ilusti kohale, sõbrad. Juba ootan teid!! :)







PS! Aitäh, Relle.. tead isegi, mille kõige eest! :) Ja kahju, et Sina homme tulla ei saa. Aga omad kokkulepped viime peagi siiski ellu.. seega on kõik väga hästi ja peagi näeme!!



L.

Believe in your dreams and they may come true..

New beginning.. in some way.

No tere II semester ja Männa -> love you!!!
Okei.. jah, inglise keel 2, mis täna nö avapaugu sai, ei ole mu lemmik. Ei ole ka midagi hullu, aga noh..raske on. Piisavalt, et märtsi lõppu ehk eksamit (loe: kursuse lõppu) oodata! Aga kõik mis ei tapa, teeb teadagi tugevaks! Ja just täpselt sellise mõttega ma nüüd edaspidi üritan oma elu seada. Ükskõik mis vallas siis.
Kui miski tundub ületamatu, siis ongi see ületamiseks. Kui on raske, siis on see, et midagi õppida - saada tugevamaks. Mina usun küll, et miski ei juhtu põhjuseta. Jah, ma usun saatusesse. Sellesse, et kui mingid inimesed viiakse kokku (seda igas mõttes), siis põhjusega ja kui mingid inimesed ei saa mitte kunagi kokku, siis ka seda vaid põhjusel, et keegi kuskil juhib meid nö õige tee poole. Mõnikord tundub see ebaloogiline, ebaõiglane ja arusaamatu. Tahaks võtta ise ohjad ja pooljõuga kõike oma elus toimuvat juhtida. Tegelikult on tõde aga see, et mida vähem ise üritad jäigalt asju paigast liigutada, seda vähem nad liiguvad. Kõik juhtubki siis, kui sa seda oodata ei oska. Juhuslikult. Kõige olulisemad sündmused elus tulevad siis, kui on õige hetk ja aeg ja kui me ei oska oodata. Kõige olulisemad ja suuremat rolli kandvad inimesed samuti. Meie roll on selle kõige juures jääda ISEENDAKS ja ENDASSE USKUDA. Kõigeks muu on oma aeg ja koht. Ainult on miski, mida ei saa jätta juhuse hooleks- unistuste täitumine. See on (minu silmis) ainus, mille nimel peab ise vaeva nägema. Mäed ei liigu iseenesest paigast ja oma unistuste nimel peab tööd tegema, vaeva nägema. Kuni meil on unistus ja suur soov, tahe ja võimalus - seni on kõik võimalik. Ja küll teel sinnapoole tuleb ka kõik muu hea ja tore! :)



BELIEVE IN YOUR DREAMS AND THEY MAY COME TRUE..

ma uskusin..ja üks pisitilluväike unistus sai teoks! Super!





L.

PS! MA UNUSTASIN- Aitäh kõigile teile, mu armsad lugejad, kes te läbi aastate olete end siit lugemast leidnud või kes te alles hiljuti mu blogi avastanud olete. Kõigepealt iseendale, aga siis järgmisena kohe TEILE ma ju kirjutan! :)

Kuula.. mis vaikusesse jäi.

"Sa kuula neid lihtsaid hetki vaid.. Sa kuula..südamel on hääl.."

Ma olen üle pika aja nii mõtteid täis. Mitte, et muidu oleks, aga mu viimased sissekanded on (vähemalt minu enda tunnetuse põhjal) olnud pigem pealiskaudsed. Mida teinud olen, kuidas tunnen end, mis meeldib ja mis ei meeldi.. emotsioonid.
Nüüd aga on kuidagi kogunenud nii palju sellist, mida tahaks öelda ja millest kirjutada.. rohkem.
Ma olen viimasel ajal tohutult imetlenud inimesi, kellele on vähe antud ja nad selle imevähesega väga palju suurt korda suudavad saata. Mees, kes aitab igal kevadel vähekindlustatud koolilõpetajaid, muretsedes neile lõpuriided (mis pole mitte odav lõbu) ja ratastoole inimestele, kes neid vajavad. Seda vastuteeneid ootamata. Ja naine, kes on ise pime, on viis aastat niimoodi last kasvatanud.. nurisemata, virisemata, vingumata. Ma lihtsalt imetlen.. jah.. IMETLEN inimesi, kes suudavad raskustele vaatamata pea püsti hoida, näha ilusaid pisiasju meie ümber, tunda rõõmu tärkavast päevast, soojadest päikesekiirtest, mis põske paitavad. Olla õnnelik vaid seepärast, et elu on sees, toit on laual ja peavari on olemas. Vot see on kadestamisväärne! Kui me midagi kadestama peaksime, siis positiivsete ja osavate inimeste loomust. Asjadel pole selle kõige kõrval mitte mingisugust väärtust. Mitte vähimatki.
Kui ma praegu kuldkala peaksin püüdma ja temalt midagi paluda saaksin, siis ma paluksin rohkem vaprust, tugevust ja rohkem oskust näha igas halvas midagi head. Pikeas perspektiivis suudan seda muidugi alati..jah. Aga oleks imetore lasta mõni negatiivne "asi" (kuidas ma vihkan seda sõna ASI..ja kui raske on sellest ometi kõrvale põigata kirjutades!!!!!) lihtsalt endast mööda, mitte endast läbi. Või lastes endast läbi, näha kohe olukorra teist poolt- päikselisemat poolt. Sest teadagi on igal asjal ka päikselisem pool. Mõnikord polegi nii raske seda kohe näha, tajuda ja tunda.. teinekord aga pea võimatu. See teeb aga iseenda jaoks olemise keeruliseks.

Üldse tunnen, et praegu on natuke enesekaotamise aeg. Enesekaotamise ja eneseleidmise. Taas-ja uuestiavastamise aeg. Perspektiiv on pisut paigast nihkunud. Mõnikord leian end otsimas midagi, mida ei ole. Või otsin midagi, mida ma ei peaks otsima. Üleüldse ei peaks midagi otsima. "Kui tahad midagi leida, hakka otsima midagi muud ja leiad, mida tahtsid." Jah.. ja nii vist ongi. Pealegi on tunne, et keskendud aegajalt millelegi, millele üldse ei peaks. Peaks kogu energia, aja ja kõik muud ressursid hoopis mujale paigutama. Nagu Jaagup Kreemi ja Rosanna Lintsi uues loos "Tuli aknas".."Siin pimeduses ekselda ei taha enam ma.." Eks ma tegelikult olengi loobunud otsimast. . ja kaotanud usu leidmaks. Mitte päris, aga ma vihkan lootmist. Lootus on üks kõike tänamatumaid ja tobedamaid ..tundmusi. Üldjuhul ei vii kuigi kaugele. Sellegipoolest suhteliselt vältimatu. Me teeme seda endale teadvustades või teadvustamata paratamatult siiski.. ja pidevalt.

Mis mul siis veel südamele ja mõtetesse uitama on jäänud..
Olen viimasel ajal palju palju igasuguste väga erinevate inimeste blogisid lugenud. Üks igati mõnus ajaviide. On blogijaid, kelle sissekandeid lugedes olen enda jaoks niimõndagi saanud ja avastanud.. ja neid, kust ma ei saanud (välja arvatud muige) suurt mitte midagi. Milles ma ei leidnud mitte midagi, mis mind lugema peaks tõmbama. Jah, võib-olla tõesti ongi nii, et kuidas kellelegi. Minu jaoks on oluline inimese idee, mida ta oma sissekannetes välja toob. Kirg, mille ta sellesse paneb (siinkohal tuleb meelde üks mu enda nö elumoto, mille ma väga hea sõnastusega hiljuti leidsin).. "Do things with passion or not at all."
Ma ise üritan vähemalt küll kõike teha pühendumuse ning kirega. Kõike mis mulle meeldib ja mida ma armastan. (Muuseas lisasin selle väikse pildina ka oma blogi paremasse tulpa..mulle ja teile silme ette, et see pidevalt meelde tuletaks..kui oluline on keskenduda ja pühenduda kõigele olulisele) Alati ei tule see küll nii hästi välja, kui ma tahaksin. Aga üritamine on ju juba isegi pool võitu. Või mis?! ;)
Aga jutu kokkuvõtteks ma ütleks, et jah, leidsin väga sõnaosavaid inimesi, kelle juttudes oli tõepoolest imehäid mõtteid. Mõni neist kirjutas küll ka lihtsalt nö tühjast-tähjast.. aga hea kirjutaja puhul on teinekord ka seda väga huvitav lugeda. Hea sõnastus, huvitav lähenemine. Põnev! Tuult tiibadesse kõikidele blogijatele! :)

Niipalju siis sellest praegu. Tuli pisut (või isegi päris) sünge postitus..vist. Mõtteid on veel palju.. aga see tuli niigi pikk. Jääb midagi ka järgnevateks sissekanneteks :) Ja muidugi - elu on tegelikult ju kahtlemata ilus ja igatahes ka elamist väärt!


Nautige, mis teil on ja hoidke üksteist!
Küll varsti see suur külm ka jälle möödas on.. kevad pole ju ka enam mägede taga!


Päikest, soojust, sära!


L.