Laura..

Minu tänane päev! Teki all, päike paistab toredalt tuppa ja salvrätikud on asendamatud abimehed.. ->









Kohe ei teagi, millest alustada.
Võib-olla siis halvemast, et parem lõppu jääks.
Kõige ebameeldivam on see, et ma olen haige. Eile lihtsalt tundsin loengus, kuidas külmavärinad üle keha käisid iga väikese aja tagant ja ebameeldiv nohu ründas. Öösel ei tulnud enam magamisest suurt midagi välja, lisandus veelgi ebameeldivam palavik ka ja nii ma siis koju jäingi. Ravima.

Meil siin toredad kursaõed-vennad avastasid ühe blogi. 15-aastase tütarlapse blogi. Tundus jutu järgi, et keegi Tartu tüdruk. See jutt tekitas lihtsalt hämmingut, sest ma tunnen, et mina temavanuselt kindlasti nii ei kirjutanud. Vähemalt ma siiralt loodan, et mitte. Ma ei hakka siinkohal kohti tema blogist kopeerima, kuid see, missugust elu üks noor tüdruk elab ja kuidas tema vanemad seda vaid pealt vaatavad, on hämmastav. Ja veelgi hämmastavam on see, et kogu tema elu on kajastatud ka internetiavarustes. Tema hullumeelne "peolooma" ja "suhteinimese" elu. Muidugi halvas mõttes ning jah, jutumärkides, sest kõik on piiridest ja arukusest vääääääga kaugel väljas! Nii tema eneseväljendusviisilt kui ka selles mõttes, et kõik mida kirjutab (eeldatavasti) ongi tema elu. Ja kui tema elu on niisugune, siis ma ei tahaks kohe isegi ette kujutada, milline on see noor neiu 25-aastaselt näiteks. Teisiti ei oska ma seda kõike nimetada. Aga see on kole. Siht tundub kohe väga paigast ära olema. Hämming!

Ja siis midagi veel, millest ma juba ammu kirjutada tahtsin. Kahepalgelisus ja inimeste ebasiirus, soov olla nagu teised ja valmidus selle nimel kõike tegema. Millegipärast näen niisugust nähtust aina enam. Inimesi, kes teevad seda, mis on teatud kommuunis lahe või lähevad kuhugi, sest teised lähevad ja oleks NÕME minemata jätta. Jaburus! Ma vihkan (kui mitte kõige rohkem, siis ikka väga väga palju) seda, kui inimesed naeravad kellegi naljade üle, et olla "osake" kellegi kommuunist, kuigi ise ei saa ehk naljast arugi. Või seda, kui demostreeritakse mingeid tobedaid omadusi ja oma kangust, et teiste kiidusõnu võita. Kui inimene ongi suur demostreerija ja "kõva tegija", siis hea küll. Olgu. Aga paraku näen väga palju selliseid inimesi, kes tegelikult pole pooltki nii "lahedad", kui nad ennast teistele näidata tahavad. Ja mis on selle asja mõte? Mina ei saa aru. Tõesti ei saa. Mis vahet sel on, mida keegi teine arvab? Miks peab selle nimel nii võlts ja tobe välja nägema. Ma tõesti üritan ise igas olukorras võimalikult siiraks ja iseendaks jääda. Olla selline nagu olen ja meeldida neile, kes austavad mind sellisena. Teistele ärgu meeldigugi. Polegi oluline. Kokkuvõttes ei saa ega peagi kõigile meeldima. Peaasi, et oled sina-ise ja oled siiras, sellisena nagu oled. See on tunduvalt hinnatum (minu jaoks), kui see tohutu mängimine. Loodan, et saabub aeg, kui need inimesed saavad ise ka nö täiskasvanuks ja aru, kui jabur see on. Tõesti loodan. Nende endi pärast! :)

Ja siis nagu lubasin, lõppu midagi toredat ja positiivset ka - homme õhtul tulevad mu NII ARMSAD sõbrad Vilksu (uude korterisse) külla. Plaane on jalaga segada, aga kõige rohkem ootan lihtsalt seda, et koos olla, naerda ja rääkida. Ja siis tuleb ka kõik muu tore sinna otsa. Noh.. ja muidugi, et tervis homseks juba parem oleks..või siis lausa väga hea :) Ootame homse ära ja loodame parimat!


Jõudke ilusti kohale, sõbrad. Juba ootan teid!! :)







PS! Aitäh, Relle.. tead isegi, mille kõige eest! :) Ja kahju, et Sina homme tulla ei saa. Aga omad kokkulepped viime peagi siiski ellu.. seega on kõik väga hästi ja peagi näeme!!



L.