Kui tahad kedagi usaldada, siis usalda iseend!

Eks inimesed kasvavadki kogemuste najal. Koged midagi, võtad riski, saad põletada ja õpid sellest. Järgmine kord enam nii ei tee. Iga korraga koged aina uusi ja üllatavamaid olukordi ja lõpuks.. tead ja tunned kõiki inimtüüpe?! Pigem vist siiski mitte, aga vähemalt tüüpilised käitumismallid saavad selgeks ja iseenda häält on kergem kuulata, sest peamine probleem vist ongi tavaliselt just see, et mõistus ja süda ei tee koostööd. Tead küll, mis on õige, aga süda ei taha sellega kaasa minna või vastupidi. Niisugune see elu on. Mõne asja hind on kõrgem ja pead rohkem nägema-kogema-mõistma.. aga on ka olukordi, eesmärke, soove, unistusi, mis tulevad meie juurde rutem ega nõua pikka kogemusterikast tööd. Kindel on aga see, et kõik, mis tuleb, tuleb siis kui on vaja. Siis, kui oleme selleks päriselt valmis. Ja arusaamatuid situatsioone tuleb meie teele just seepärast, et arvame end teadvat, mida teeme ja miks just antud viisil käitume, aga tegelikult ei tea. Eksime ja saame kõrvetada.
Samuti kipume pidevalt usaldama liiga lihtsalt. Nii, kui keegi tundub usaldusväärne ja siiras, laseme emotsioonidel end kanda ja usaldame oma emotsioonid ja mõtted kellegi valdusse. Inimesed on lihtsalt niivõrd head näitlejad. Sa ei tea mitte kunagi, mil keegi pealtnäha väga siiras ja hea inimene võib osutuda hoopis täiesti mõttetuks reeturiks või siis lihtsalt tühjaks inimeseks, kes ka ise ei tea, kus on ja milleks on ja ammugi ei oska olla usaldusväärseks sõbraks/tuttavaks/lähedaseks kellelegi teisele. Ebakindlaid ja end võõra maskiga ehtivaid inimesi on nii palju ja neid ei tohi enda lähedale meis ebakindlust kasvatama lasta. Ometi juhtub seda mõnikord. Siis on see inimene ise justkui kannataja ja meie kohus olekski teda aidata. Võib-olla otsibki ta meist abi oma ebakindlusega võitlemisel. Ja siis tuleb otsustada, kas me tahame olla see "suur abistaja" või mitte. Ja mõnikord ei taha. Ja tavaliselt ei tohigi olla. Inimesed tunnevad täpselt ära need, kes tahavad, oskavad ja saavad aidata. Ja kasutavad seda oskuslikult ära. Manipuleerimisoskus on teinekord üks väga kasulik oskus. Aga kui seda kurjasti ära kasutada, siis võib kindel olla (tugevate inimeste puhul), et seda saab kasutada ühe inimese peal vaid korra ja mitte kunagi enam. Vot nii!
Ja nagu pildilgi kirjas: Iga eduka naise taga on tema-ise! Üldse iga inimese taga. Iseenda enesekindlus, julgus välja öelda oma soove ja oskus nendeni sirge seljaga ja sihikindlalt liikuda ongi need omadused, mis viivad meid edu ja eesmärkideni. Mitte keegi teine. Tuleb hoida sihti silme ees ja paraku just nii ongi, et iga inimene on ise enda õnne sepp.
Ja mina olen iseenda õnne sepp ning tean praegu kindlamalt kui kunagi varem, kuhu ma liigun ja mida pean tegema, et saavutada oma eesmärgid. Ja mind ei saa mitte keegi peatada.


Vot sellised mõtted siis täna.

PS! Ootan väga- väga- väga- väga- väga LUND! Palun keegi tooge see ilus ja pehme ja valge lumevaip pühapäeval siia õuele. Esimene advent lumega oleks suurepärane üllatus hommikul ärgates!!! :)

Olge mõnusad ja olge teie ise! :)



L.

Olen viimasel ajal Nickelbacki lainel. Nii hea on. Vahepeal tunnen, et ei taha ega jaksa neid kuulata, aga siis avastan jälle kõik need vanad ja head lood ja lihtsalt naudin. Nautige teie ka! :)

Lisa suhkrut parajalt, see teeb elu magusaks!

Jah, peab tunnistama, et tegelikult on kodutööde-kontrolltööde-grupitööde-esitluste koorem nii suur, et peaksin AINULT ja AINULT õppima praegu, aga ma tundsin moraalset kohustust iseenda ees, et kirjutada. Ja vajadust ka.
Elu keeb ja kihiseb, mõnikord üle poti serva ja teinekord ulatub vaevu servani. Praegu ongi tunne, et ühel päeval keeb kogu supp üle ääre ja ma ei suuda kuidagi panna sellele piiri ja teisel päeval ei ulatu äärenigi. Ja mõnes mõttes pole see muidugi hea, sest inimene vajab ikka stabiilsust ellu. Samas paneb see tundma end elavana. Kui mitte midagi ei toimu, siis tekib jälle stabiilsus, mis rusub ja väsitab. Ellu on vürtsi vaja ja teinekord tuleb kõigi ja kõige kiuste see vastu võtta. Olgu see kasvõi üks hetk elust, ikkagi annab see tunde, et oled elus.. et progress toimub ja et elus on väga palju ilusaid hetki. Mõnikord ongi vaid viivuks, aga teinekord piisab sellestki, et uskuda (headesse) üllatustesse.
Tõsi, mõnel päeval tahaks rohkem selgust, aga samas tunnen, et olen juba iseenda õppetundidest õppinud ja minus on võrreldes sellega, mis oli mõned aastad tagasi, palju rohkem kannatust ja rahu. Ja seepärast võtan rahulikult, olen avatud ja püüan kõigest heast võtta viimaks. Ja lasta asjadel toimuda või toimumata jätta, kui nad juhtuma ei pea! :)
Jõuludeni on (võib öelda), et täpselt 1 KUU ja tegelikult kooli nüüd juba isegi õige pisut vähem kui 1 KUU, aga end kokku võtta on iga päevaga aina raskem, sest mida lähemale kõik see liigub, seda enam liiguvad mõtted mujale. Mu armsad tulevad sealt kaugelt koju ja kõik see rahu ja ilu ja koosolemisetunne..nii pere kui ka sõpradega..just seda tahaks. Ja puhata niisama. Kool on küll tõesti VÄGA tore ja ma tõesti naudin seda, mida ma õpin, aga mida rohkem tekib neid muid mõtteid ja ootusi, seda raskem on keskenduda ja lihtsam mõtetel lendu minna. Aga nii vähe veel, tuleb end kokku võtta ja I semestrile ilus punkt panna. Olen tegelikult enda üle väga uhke, sest üldiselt olen asja ikka väga tõsiselt võtnud, pingutanud ja proovinud kõigest max kasu saada ja tahaks kõike seda ikka lõpuni väga hästi teha! Sest nagu öeldakse.. "Tee tööd ja näe vaeva.. küll tuleb siis ka ilus tulevik".. ;)
Aga nüüd vaim valmis ja lõpuspurt alaku. Juba kuu aja pärast.. JUBA KUU AJA PÄRAST..


Kuhjaga kõike ilusat ja head teile!
Ärge andke alla!! :)

L.

Hästi ja veel paremini..

Ma olen nüüd pea kaheks kuuks oma armsa blogi hooletusse jätnud. Vahepeal on ühest küljest juhtunud nii palju ja samas ka mitte midagi. Viimased päevad on olnud uskumatud, väga mitmes mõttes. Imetoredad ja väga teistmoodi minu jaoks.
Peamiselt olen käinud koolis ja endiselt pean tõdema, et ma olen jõudnud imelisse kohta. Ma armastan Tartut, armastan kooli ja oma eriala. Ka on mul väga vahva kursus ja täna ütles ka üks õppejõud, et õppejõududel on omavahel meist juttu olnud ja väga paljud on kiitnud, et küll see selle aasta uus kursus on tore ja paljutõotav. Ja seda on muidugi suurepärane tunne kuulda! Kõik see kinnitab vaid aina enam, et olen õiges kohas. Lõpuks olen siin, kus on minu koht. Me teeme nii palju toredat, et peaaegu kõik üllatuvad, kui sellest räägin. Ja olen rahul! Nii rahul.
Ma olen praegu nii emotsioonidest tulvil ja nii hämmingus. Ma olen võtnud enda jaoks vastu viimasel ajal väga olulisi otsuseid ja põhimõtteid ja need on väga ruttu töötama hakanud. Veider, kui kaua võtab teinekord aega, et midagi mõista. Ja kui ruttu saabuvad (head) tulemused ja kõik muu hea, kui sa oled ikkagi iseenda vastu aus ja viimaks teed ja mõtled täpselt nii nagu tegelikult peaks. Ja mis kõige tähtsam: iseendale valetamata! Ma ole hämmingus.. ja samas rõõmus ka. Aga elame-näeme. Ära hõiska enne õhtut nagu öeldakse! :)
Mida vähem sa oskad oodata, seda rohkem sa saad. Ja mida vähem sa millegi peale mõtled, seda paremad on üllatused.
Aga sellest kunagi hiljem..


Palju ilusaid hetki!

L.