..

Vahepeal pole kaua kirjutanud. Nojah, niipalju on juhtunud ju.
15.12 oli Roelas Angela sünnipäev, parim õhtu mis üldse vähemalt ülepikaaja olnud on. Detailselt pole mõtet seda kirjeldada. Kõigel oli peale seda õhtut korraga kohati nii suur tähendus, samas nüüd.. täna mõistsin, et EI, mitte miski ei loe tegelikult. Ja ma luban, eelkõige endale, et enam ei usu mitte kedagi ega mitte midagi.. liiga palju kõrvetada saanud. JA AUSALT, EI HUVITA MINGID VABANDUSED JA TÕESTUSED ENAM! AUSALT! Üldse, ükskõik ju. Kõik on ühesugused.. sead! Aga jah, sellest pole ju mõtet rääkida.
Tegelikult on kõik nii armas ja tore ja hea! JÕULUUUUUUD ju! Ja see on nii ilus aeg, et seda ei saa mitte millegi sellisega rikkuda. (: Minu kõige kallim õde tuleb koju, homme. Ootan juba niiväga. Meeletult lihtsalt!:P Te ei kujuta ette, kui hea ja kallis ta on. Ta on PARIM!Lihtsalt liiga hea!:)
Ühesõnaga KÕIGE ILUSAMAID JÕULE teile! Ja peale jõule siis kirjutan kindlasti midagi mõtekamat ja pikemat, praegu lihtsalt pea nii pulki täis, et lihtsalt EI OSKA!

Armastusega,
Mia Cara.

armastusega..

Ma mõtlesin täna, et huvitav.. kui paljud inimesed teevad seda, mida nad teevad(st. siis nt. töö mida teevad, või huvid..vms.)..armastusega?!Ja tegelikult on ju nii, et seda on kohe näha.. inimene kes teab mida teeb ja teeb seda siiralt enda seest tulevast soovist, see teeb asja hulga paremini, kui keegi kes sunniviisiliselt teeb. Kui inimene paneb näiteks kogu oma tundemaailma, kogu fantaasia ja emotsioonid tööle.. elab hingega kaasa kui maalib, lülitab maailmast end välja ja teeb seda armastusega, siis tuleb ka tulemus ju selline, mida me kõik hiljem imetleme.. ja siis samas vaatad kõrval olevat maali.. ja vaatad ning vaatad, aga ei näe mitte midagi. Näed tühjust, lihtsalt üht pilt, mis ei tähenda midagi. On küll puu ja lill nagu eelneval aga neis pole seda sügavsut, seda tähendust sees. See on minu arvates kohe näha. Ma ei tea kui paljudeni see mõte jõuab, aga nii see minu arvates on. Või võtame laulmise.. kui inimene teeb seda hingega, laulab tunnetades mida teeb ja mõeldes laulule.. elades kaasa sellele ja fantaseerides end sellesse maailma.. tehes armastusega.. siis me kõik ju saame kohe aru, et inimene naudib mida teeb. Samas kui aga vaatame teist lauljat, kes seisab tikuna mikrofoni taga, vaatab kohusetundlikult otse ja laulab oma laulu ära, selleks vaid häält kasutades, ise olles täielik tühjus.. Siis meil endal ka ju selline kaik ja külm tunne, miski ei saagi kuhugi südameni jõuda, midagi tekitada. Minul vähemalt mitte. See ongi sõnum, mille edastada tahtsin. Ma ise üritan teha kõike(niivähe või palju kui seda on) siiski armastusega, pühendumisega ja siiralt. Valedes supeldes ja kõike alati teha põhimõttega, et "ära viska tänaseid tegemisi homse varna.."ei peaks olema sellisel puhul see õige ütlus. Sest see tähendaks paljalt seda, et tee täna ära.. vahet pole kuidas.. kas hingega või ilma.. kas sul on inspiratsiooni, tuju või suudad oma hinge panna täna sellesse.. lihtsalt tee ära!Nii ei peaks ju olema?!Igaljuhul, inimesed, VÕTKE ASJA SÜDAMEGA!:)
(eelnev jutt oli ilmselt eelkõige loomingu suhtes siis.. samas miks mitte ka kõige suhtes?!;)

Ohjah..
täna oli tore päev.
mingi kaks tundi tegime koolis karaoket(üritasime teha..harjutada vms.)ja siis oli geos Austraalia töö ning inkas töö. Muidu oli normaalne täitsa.
Ja siis õhtupoole..kodus magasin natuke.. siis Kata ja Angela tulid uksetaha.. rääkisime ja käisime saatsime Angela ära bussile Pajustisse Kataga. Tore oli rääkida ja värki, mõnus värske õhu käes jalutada.. ning siis käisin bodyaeroobikas.. See oli hästi vinge ja mõnus.. ikka tundsin pärast et trenni sai tehtud. Selline vahva oli!Soovitan kõigile!Liikumine on tervis.;)
Nüüd siis õpin veel kodaniku tööks veidi..homme Angela (sünnipäeva)pidu Roelas. Vahvaaa!:)


Armastusega,
Laura [Mia Cara.]

Vaiki vaikselt oma särast soojusest, kuulan

Ma istusin oma toas, aknalaual.Vaatasin välja, vaatasin taevast..kaugusse.Kuulasin muusikat.Kuulasin laule nagu nt. "Ära karda mind" , "Armastan sind kaugelt", "Only time", "Püüa üilvi, sa ulatud nendeni.." jne. Ja siis ühtäkki ma taipasin midagi. Miski välgatas pähe. Ma tundsin külmavärinaid ja soojust südames. Mõtlesin siis, et huvitav.. mis see nüüd olla võis. Ei pannud seda tunnet siis tähele. Olin seal edasi.. vaatasin ja nautisin lihtsalt olemist, lihtsalt hetke, sest hea oli olla. Tuli laul, teine ja kolmas.. nii hea oli. Ühel hetkel hakkasid ilmutama mulle mälestused.. ja mitte lihtsalt mälestused, vaid Mälestused ja koosoldud ajad just Nende kõige paremate inimesteg.. nendega kes tähendavad mulle rohkem, kui mu oma elu. See tunne aga oli juba niivõrd võimas, et silmi oli raske lahti hoida ja seda hetke.. ma ei oska kirjeldada. Imelik ju, lihtsalt paljalt mälestused tekitavad sellise tunde. Aga siis olin seal, nüüd juba oma taeva, muusika ja mälestustega. Lihtsalt olin. Ja siis mälestustesse lisandus üks suveöö, kui nii võib öelda. Ja siis ma taipasin, et ei.. kõik pole möödas. Kõik pole kaugeltki mitte möödas, sest miski pole alanudki veel. Startki on veel andmata, aga mina olen omadega juba täiesti sees. Nii ei saa ju.Kui ma midagi soovida võiksin, sooviksin, et minu sees ei süttiks selline leek nii ruttu, et mulle antaks veidi rohkem aega, sest nii lihtsalt ei saa. Siis istusin veidi veel seal, mõistmata päris täpselt, mida ma teen, mis toimub..
"Armastan sind kaugelt, kui ma armastan sind kaugelt, parem armastan sind kaugelt ja nii jääd lähedale sa.."
Kõik näib nii tõeline. Kõik. Ma usun kõike. Ma usun müüte. Ma usun ingleid. Ma usun haldjaid!Usun et kui 23.23 või 11.11 soovida, siis läheb see täide!Ja usun unistustesse!Ma usun kõike, lihtsalt tõesti kõiiikkkkeee!(: Ja tahangi ja usungi, sest selles maailmas on alati hea. Ja ma ei karda kukkumist, sest ma elan selles hetkes.. siin ja praegu, ei mõtle sellele.."et mis siis küll saab.."






































Aga ometi ma petan end..





taas.:(

Heii poisid ja tüdrukud, suured ja väikesed, daamid ja härrad, karvased ja sulelised jne.!

Täna oli üks ütlemata rõõmus päev. Angela sünnipäev näiteks juba oli rõõmus. Täna üle pärispärispäris pika aja tundsin, et me siiski oskame kokku hoida. See oli nii hea tunne! Emotsioone oli palju, rõõmus oli noh. RÕÕÕÕÕÕÕÕMUS!Reedel on siis Angela sünnipäev. Vinni hostelis. VEEL RÕÕMSAM!:) Päriselt ka ju. No on ju?Nii hea.
Eile näitekas oli ka vahva, nagu ikka. Nägime poolt Casanovat ka veel.Rõõmus!
Kõik on rõõmus ja rõõmus ja rõõmus!Ilmselt sellepärast ka, et elasin vahepeal jälle ennast välja ja nüüd selline õnnelik ja hea olla jälle. Sest tegelikult on elu ju ilus ja inimesed on ilusad ja head!INIMESED ON ILUSAD JA HEAD!INIMESED ON ILUSAD JA HEAD!INIMESED ON ILUSAD JA HEAD!
Ma olen nii laisk. Juba mitu nädalat pole kirjutanud(häbihäbi mulle.), aga samas ma TÕESTI pole jõudnud ka. Muudkui käi seal ja seal ja tee seda ja toda jnejne. ja siis vabal hetkel, kui mitte midagi teha pole vaja.. tahaks magada.. puhata, ei viitsi kirjutada. Kuigi sellised head ideed ja mõtted tulevad pidevalt, aga alati kusagil tänaval vms. ja siis hiljem ununeb või pole aega enam. Kuigi mulle kohutavalt meeldib tegelikult ju kirjutada, saab kõik endast välja lasta. Kõik emotsioonid ja mõtted ja tunded ja kui seda siiralt teha ja täpselt nii kuis mõte liigub, siis tuleb(vähemalt üldjuhul.. peaks tulema ju)tulemus ka midagi sellist, mis teistele ka korda läheb.
Tegelikult, ma ikkagi igatsen.. laivi. Mõelda vaid, kui ammu pole käinud juba laividel. Jälle sama asi, EI OLE AEGA! Või siis on mingi selline koht või aeg, mis ei sobi jällegi.Nõme ju..
aga midagi pole teha. Tuleb oodata.. õiget aega, kohta ja võimalust.

Jõulud tulevad..
Ma südamest soovin kõigile lastele ja loomadele sooja kohta kus olla ja vähemalt natuke rõõmu jõuluajal. Sest mitte keegi pole nii halb, et ei vääriks ajal, mil hoitakse kokku ja ollakse koos.. tuntakse rõõmu lihtsalt olemasolust, et meie ümber on sellised inimesed nagu nad on, kõigi oma vigaste ja heade pooltega..natukene armastust ja hoolt, natukene rõõmu ja soojust hinge.KÕIK väärivad seda! Vähemalt jõuludel.. mitte keegi ei tohiks olla üksi. Kõik kodutud loomad ja inimesed ja lapsed.. mitte keegi ei ole seda ära teeninud. Teine teema on inimesed, kel nagunii pole õiget südant, kes tapavad ja tunnevad sellest veel rõõmu- nemad ei vajagi seda, neile piisab niigi sellest "rõõmust" mis nad oma tegevusega saavad. Aga mõelge ise kui nõme see on, et meie kõik istume jõuluõhtul koos kõige kallimatega soojas toas, avame kinke, naerame ja sööme piparkooke.. vaatame koos ühiselt jõulufilme vms. Oleme koos ja oleme õnnelikud. Saame rohkem, kui oleks vajagi.. Aga nemad, kes südamest sooviksid ainult et keegi hooliks neist, et keegi jõuluõhtul koos nendega oleks. AINULT SEDA.. ja nad ise pole milleski süüdi. Ei ole ükski kassipoeg süüdi, et ta suureks kasvades pole enam sama pisike ja nunnu ega ükski kutsikas, et ta aasta aastaga muudkui kasvab. Ja pole ükski laps süüdi, et sünnib narkomaanist emale, kellel on vaja raha vaid narkootikumide jaoks ja laps on ainult tüliks ja üks igavene rahanõudev ASI. Just, asi. Ükski loom ega laps, ega üldse elusolend EI OLE asi. Inimsed võiks sellele mõelda. Kurvaks teeb. Proovigu ise elada kuu aega tänaval, pidevalt külmetades ja iga päev uue murega.. kust saaks natuke süüa ja sooja.. veidikesest rõõmust lihtsalt niisama olla siinjuures muidugi ei räägigi ju.Ja üldse. Ma kirjutaks/räägiks sellest ilmselt lõputult, sest mind sõnaotseses mõttes ajab see nutma mis toimub.. aga siis ma jääkski kirjutama.. seega seekord siis kõik!

Armastust ja soojust teile!
Soojendage külmad südamed üles.. viimane aeg. Jõulud on niiiiiii lähedal juba ju.(:


Teie Laura.

Rahulik algus..

Niisiis.. kõige esimene postitus siia. Kirjutada on palju, tundeid on palju.. mõtteid veelrohkem, aga kuidas kõik sõnadesse panna, et see tuleks täpselt nii välja, nagu peab?! Ma proovin siis..
Eile oli nagu midagi.. midagi millest ma ise ka aru ei saanud, miski nagu pani mind välja elama seda mida olen kaua endas hoidnud. Mitte, et ma tavaliselt hoiaks kõike endas, aga nagu ei mõistagi enne kui ühel hetkel suure käraga see end näitab, et tegelikult ületab asi juba ammu piire.. kaks mulle väga olulist inimest aitasid mind eile, aitasid väga palju!
Ma mõistan tõesti nüüd!Tõesti mõistan!Nagu päriselt.. ma tean nüüd kes on SÕBRAD, mitte "oleme ju sõbrad eks" vaid nagu tõesti ka sõbrad. Neid tõeliseid jäi ühe õhtuga kuidagi eriti väheseks, just neid tõeliseid, mitte neid, kes nimetavad end selle nimega ja vahelduva eduga seda ikka olla ka püüavad. EI! Need pole sõbrad. Milline sõber siis VAHELDUVA EDUGA sinuga on?Ilmselt keegi olend, kes pole oma tunnetes kindel ja tahaks nagu olla ja samas ka mitteolla. Keegi segaduses olevus, kes on alati juures, kui on saada midagi.. seejäral jätab kõik sinnapaika ja teeb näo, et "kas me teame üksteist?" Haiget teeb. Haiget teeb tõde, kõik see tõele näkku vaatamine. Sest minu jaoks surid päris mitmed inimesed minu südamest selle õhtuga. Selle mõistmisega, et nad polegi need, kelleks neid pidasin. Nad on lihtsalt head tuttavad vms.. Mul on lausa kahju. Kuidas nad nii suudavad? Nende südames on miski suur puudujääk. See teeb meeletult kurvaks. Ei saa ju nii lihtsalt, või siis saab? Ükskõik, MINA NII EI SAA!
Aga samas avastasin, et on inimesed kes on sinust kaugel, aga südames lähemal kui keegi kunagi olla saaks..
Ja neid inimesi ma armastan ülekõige, hindan oma elust rohkem, sest see eriline tunne, see aeg mis nad pühendavad.. see on midagi erilist!
Nendega koos ma tunnen, et see on, see on see! See miski, mis peab olema lihtsalt!

Igaljuhul.. Hoidke, neid kes teil on! Neid, kes teil päriselt on, mitte näiliselt!(: