Täna vaatasin "Kaks takti ette" ja tulin siis siia, blogisse, et kirjutada midagi. Panin winampis muusika käima ja avasin "New Post" siin. Mõtted liikusid täna siis rajal nimega "Anne, või mitte?" Kas andekus on oskus viisi pidada? Või ehk oskus hästi tantsida?
Miks ka mitte? Võimalik, et see on anne, aga minu jaoks mitte ainult. Anne on miski, mis sünnib sinuga koos sinu sees ja mida vahel ehk vaid teised inimsesed kõrvalt nägema hakkavad. Anne pole see, kui sa pead viisi ja suudad kenasti Eesti hümni ära laulda, ilma, et mõni vale noot sisse tuleks. See pole anne, minu jaoks! Sellepärast, et see pole miski mis meid,teisi, vaimustaks. Andekus on tegelikult kuidagi väga suhteline üldse, sest kõigi jaoks tähedab see midagi erinevat. Aga tõeline anne peaks paistma kõigile. Laulmise juures nt. siis hääl, mida kuuldes üle su kere jooksevad külmavärinad ja sa tunned, et seda häält on sul vaja kuulda veel ja veel. Ja samas nt. tantsija, kes suudab panna kogu saalis istuva rahva suud lahti vaatama midagi imelist ja säravat. Sest minu jaoks on anne miski, mis on vähestel, miski mis on kaasasündinud. Saab ju ka öelda niimõnelegi peale väikest etteastet, et see läks tal hästi ja et andekalt lahendatud, aga see on miski hetkeline, mitte see mis on ja jääb, mis teeb selle inimese eriliseks, see miski millega koos ta sündinud on. Sest see, mida me õpime, pole minu jaoks enam see "tõeline" anne, see "tõeline" anne peaks olema siiski inimese sees. Ja samas ei ole päris kindlasti anne vaid oskus midagi suurejoonelist teha, vaid ka oskus lihtsate asjadea inimsetele alatiseks meelde jääda. Näiteks on inimesi, kes suudavad oma oskusega kuulata, oskusega aidata, oskusega lihtsalt millegi lihtsa, kuid tõsiselt südamlikuga hinge minna. Andekad need, kel on antud kätt joonistamiseks, ideid kirjutamiseks jne. , aga ANNE on see siis, kui selles on midagi erilist, vähemalt minu jaoks. Seega ei riputaks mina nii lihtsalt igale teisele külge silti" MUL ON ERILINE ANNE", sest nii enamik inimesi ei oska seda tõelist annet enam üldse hinnata, tekib ju arusaam, et kui ma oskan kriipsujuku asemel korraliku tüdruklapse paberile kriitseldada või terve lehekülje kirjutada kirjavigu tegemata oma suvest, siis olengi ma jubeandekas, aga see pole ju SEE, mis kedagi vaimustaks. Loomulikult me kõik tahame olla andekad, aga kui me kõik ka oleks, poleks maailm nii kirju ja nii vaimustav, või kuidas? Seega laskem olla neil andekad, kes seda tõesti on ja teha ise seda mis meile südamelähedane lihtsalt enda jaoks ja tundkem sellest rõõmu, kuid ärgem riputagem seda kohe "Mul on kohutavalt eriline anne" , virna. Olemegi ju kõik erinevad ja see ongi hea ja see eripära ("inimlik anne", kui nii sobib öelda) on meis kõigis, seda ei tohiks loomulikult alahinnata, samas ka mitte pidada end alati parimaks liiga lihtsalt, sest nii võib ise väga lihtsalt pettuda ja haiget saada. Parem siiski mõista, mis on see anne, mida maailmale näidata ja mis on anne, mis on meil meie endi jaoks, et me ise end hästi tunneksime.
Loodan, et see jutt jõuab teieni, kes te seda lugema satute ja et te sellest õigesti aru saate!(;
Laura.
(ja nüüd "Tantsud tähtedega" hooaja avalööki vaatama :P)
