Sind tänan kõige eest!

Jah, Sind, kes sa seda praegu loed. Selle eest, et ikka ja jälle sellele lehele ära eksid. Et Sinus on endiselt huvi minu tegemiste ja minu mõtete vastu.
Ja tegelikult mõtlen ma taas sellele, kui väga tänulik peaks olema. Igaüks meist. Ja kui väga tihti me just tänulikud ei oska olla. See on nii veider, et peab nägema alati halba või seda, et nii palju on neid inimesi, kellel läheb meist halvemini, et  näha, kui õnnelikud me oleme.
Kui ma enda ümber vaatan ja näen neid inimesi, kes on üksi..nii üksi ega pole enda kohta elus leidnud, siis ma mõtlen ikka sellele, kui tänulik ma olen kõigile neile inimestele, kes minu elu nii ilusaks muudavad. Kui õnnelik olen ma, et täiesti juhuslikult sündisin heasse perre, mul on korralikud ja tublid vanemad. Mind on suunatud, aidatud, õpetatud ja õigetel hetkedel keelatud. Mulle on võimaldatud kõik vajalik, et elada täisväärtuslikult, areneda ja oma väikeseid ja suuri unistusi täita. Mul on lastud teha ise oma vigu ja nendest õppida olles kogu see aeg kas kaugemal või lähemal minust, aga ikkagi minuga. Alati minu juures, minu lähedal, minu jaoks olemas.
Ma olen saanud hea hariduse ja mul on võimalus end endiselt pidevalt täiendada ja veelgi õppida-õppida-õppida. Ma olen kasvanud väga toredate inimestega koos üles, kellest niimõnigi on minuga siiani jagamas ilusaid ja valusaid hetki. Koos avastamas, kaotamas end ja uuesti leidmas. Koos kõige rõõmsamatel ja kõige lõbusamatel retkedel ja kogumas mälestusi..koos minuga. Mu elus toimub pidevalt midagi uut ja huvitavat ja ühe eesmärgi täitumisel tekib uus, mille täitumise poole püüelda.
Ja kui ma tahan, siis ei pea ma kunagi päriselt üksi olema. Minu ümber, minu lähedal on alati keegi, kes on olemas ja kellega koos on hea.
Ma tänan teid kõiki, mu armsad, selle KÕIGE eest, mida te minu igasse päeva toote.

KOOL ON KOHE ALGAMAS! Ootan juba põnevusega, loodan, et ka teie, kes te taas/jälle/uuesti (üli)kooli lähete. Ja loodan, et ka teie tunnete, et see mida teete, on õige ning just see, mida ka tegelikult teha tahate!


Tänan teid ja soovin teile kõige vahvaid viimaseid päevi enne (põneva) sügise saabumist!

L.

When you get what you want, but not what you need..

When you try your best, but you don't succeed..
(Coldplay- Fix you)

..siis on aeg midagi muuta!

Suvi on peagi lõppemas. Ja algamas on uus lehekülg. Veider on mõelda, kui kiirelt aeg läheb ja kui palju on mu elu muutunud viimaste aastatega. Igal aastal on juhtunud midagi uut, toonud mu ellu uusi inimesi ja kindlasti ka mind viinud kaugemale mõnest teisest inimesest seetõttu. Aga nii ongi õige ja nii peabki. Need kes on aga aastast aastasse meiega, meie juures, meie kõrval..need on inimesed, kes muutuvad koos meiega, kasvavad koos meiega. Jagavad meie ilusaid hetki ja tunnevad end halvasti, kui meil on valus ja me haiget saame. Ja nad jäävad.

Ometi on kõik muu meie ümber pidevas muutumises. Mis ühel hetkel on raudkindel, on järgmisel hetkel habras ja õhkõrn.. kaob väga lihtsalt meie käest. Seepärast ei tasu mitte kunagi olla milleski kindel. Kõik selles elus on hetkega muutuv, miski pole igavene. Ühel päeval on kõige jaoks aeg lõppeda, et saaks alguse miski uus. Mõni etapp meie elus lõppeb ootamatult ja varem, mõnda rada käime kauem. Aga lõpp on alati. Minu lühikeses elus on juba nii mõnigi uus algus olnud ja samuti rõõmsaid ja mitte nii rõõmsaid lõppe. Mõnikord soovin kogu südamest ainult seda, et oma otsuste vilju näeksin ette. Et teaksin juba kohe, kui midagi otsustan, kas see on väärt otsus, kas see on see, mida ma vajan, mitte see, mida emotsioonide ajendil lihtsalt tahan. Kas sel on pikemas perspektiivis mingi mõte, jõuan ma sellega kuhugi?! Nii palju valesid valikuid ja otsuseid jääks nii tegemata. Nii palju pettumust, vaeva ja närvipinget jääks niimoodi olemata.

Samas ärkan üles järgmisel hommikul ja tean jälle, kui oluline on see, et me ei tea, mida homne päev toob. Kui palju on meie jaoks varuks uut ja põnevat, mis on kuskil saatuses järjekorda pandud, et õigel ajal toimuda ja ilmuda (jah, ma usun, et igal inimesel on saatus ja kõik, mis meiega toimub, toimub alati põhjusega.. või jääb juhtumata ka põhjusega). Kui palju väikseid ja suuri üllatusi ja imeilusaid ootamatuid hetki jääks olemata, kui teaksime iga sammu ette ja samas kui igavaks meie elu võib niimoodi kujuneda.. Ja siis ongi pidev võitlus iseendaga. Kannatamatus oodata ära kõike seda, mis tuleb ja soov saada kõike kohe ja korraga, kuid samas elevus üllatuste ja põnevate uute elu keerdkäikude üle.

Elul on nii palju pakkuda. Veel aasta tagasi poleks ma osanud uneski näha, et elan aasta pärast hoopis teises linnas ja mind ootab hoopis teine teekond ees ja neli aastat tagasi ei kujutanud veel üldse ette, mis tähendab ise end üleval pidada, näha vaeva ja seada reaalseid eesmärke oma kindlama ja õnnelikuma tuleviku heaks.
Nende eesmärkide nimel teha julgeid valikuid ja muutusi ning enda eest ise seista, astudes vajadusel vastu ka kõikidele neile, kes arvavad, et teavad paremini, mis on õige. 

Jah, ma olen nii palju õppinud ja tean, et väga palju on veel õppida. Inimesed, kes meie teele satuvad, õpetavad kõik meile midagi. Tuleb ka negatiivsetest olukordadest meile ebameeldivate inimestega leida üles need terad, mis endaga kaasa võtta, et jälle tugevam ja parem inimene olla.

Ma olen saanud nii palju, mida ma tahan, aga nii vähe, mida ma tegelikult VAJAN. Ja nüüd on aeg liikuda edasi. Teha seda, mida on vaja ja mida on ma tunnen, et tahan teha homme, ülehomme ja igal kolmapäeval järgneva kuuekümne aasta jooksul. Nüüd on aeg olla inimestega, keda ma vajan täna, homme ja kõik järgnevad seitsekümmend aastat, mitte nendega, keda hetke emotsioonide tõttu tahan enda ellu. Neil inimestel on kombeks ka kiiresti kaduda.

Jah, nii palju mõtteid.

Siis kui saad seda, mida tahad, aga mitte seda, mida vajad...

Ma loodan, et sellel maagilisel ja paljukiidetus saatusel on minu jaoks veel palju varuks. Palju seda, mida ma vajan. Sest ju tema juba teab, mida PÄRISELT vaja on! 

L.

"Same old empty feeling in your heart.."

Vahepeal on siis juhtunud see (juhtunust KÕIGE olulisem), et sain kooli sisse. Ja sügisel uuesti esmakursuslane. Teist ja viimast korda (loodetavasti), aga tunnen küll, et mu valik on õige..seekord täiesti õige. Ja Tartu ON minu koht. ON!
Ometi on kahjuks nii palju läinud ikka teistmoodi. Tean, et ma ootan liiga palju, loodan liiga palju ja üleüldse sean ootused pidevalt liiga kõrgele ja siis.. kukun. Aga ausalt.. sel suvel on minu soovidest ja plaanidest alles ainult killud, tolm, praht. Jah, mõni ootus täitus.. ja kõige olulisem eesmärk sai väga edukalt täidetud, mille üle on mul siiralt väga hea meel, aga kui suvi üldjuhul on veidi teistmoodi aastaaeg, rohkem puhkust, mõnulemist, vabaõhu üritusi ja rohkelt koos sõpradega naeru ja ilusaid hetki, siis see suvi on kõiges selles läbi kukkunud.. totaalselt. Kahju öelda, aga nii on. Kui mina tahaksin ja saaksin midagi teha, siis ei saa seda keegi teine või vastupidi ja kui saaks, siis millegipärast ikka EI SAA. Või on veel mingi kolmas, neljas, viies põhjus. Kevadel uskusin ja olin valmis selleks, et suvi möödub Tartus (mis pole üldsegi halb), aga siiralt uskudes, et ka mu sõbrad on siin.. rohkem ja siis annab siin ette võtta nii mõndagi. Jah, miskit oleme me ka teinud ja mis on muidugi kõige olulisem..oleme saanud ka lihtsalt koos olla, aga üldiselt on see suvi olnud pigem üks väga tühi ja mõttetu aeg. Või siis olen mina jällegi nii palju üle mõelnud ja lootnud, mida juhtub ju ka mõnikord.
Aga Tartu on ilus. Siin on mingi rahu ja ma ootan juba VÄGA sügist. Kõik, mis tuleb, on tegelikult jälle uus ja huvitav. Loodan, et kõik sujub ja läheb täpselt nii hästi nagu vaja. Juba praegu tunnen, et mingid "asjad" mu elus on muutunud ja pidevas muutumises.. suuresti ka inimesed, kes mu ümber on. Ja sügis toob kindlasti palju muutusi, mida ma ootan. Kasvõi juba seepärast, et suvi ei ole sel aastal mulle väga palju just pakkunud. Ja iseendaga tasuks mul muidugi ka tööd teha, et mitte pidevalt oodata nii palju. Enda suhtumist saab ju muuta, teiste oma aga mitte.
Kõik on pealtnäha väga hästi ja samas on viimasel ajal pidevalt nii tühi ja veider tunne. " Kas see ongi kõik?" Just selline tunne ongi. Kindlasti parandab seda tunnet ka suuresti sügis, sest suvel on Tartu ka nii tühi ja mu sõbrad, kes siin elavad, ei ole ka siin suvel eriti (kuigi üks oluline lüli läheb sügisest üldse ära :( ) ja sügisel tuleb jälle kogu linnale ja inimestele elu sisse, aga need viimased kolm nädalat tuleb end veel siiski ka kokku võtta.
Ma üritan end lohutada, et oh kui hästi kõik on ja kui tore, aga millegipärast tunnen end ikka pidevalt nii halvasti ja taban end mõtlemast pigem negatiivselt. See on nii halb ja see pole üldse väga mina, aga samas ma tean, et need perioodid aeg-ajalt tulevad ja sinna ei saa midagi parata. Lihtsalt oled, lepid. Aga viimasel ajal on küll täpselt see tunne, et same old empty feeling in my heart.
Ilmselt tekitabki selle tunde just see pooltühi suvine Tartu, minu loomus, mis pole sugugi üksi nokitseja tüüpi ja minu viimasel aja ootuste ja lootuste purunemine ja pettumine (mis on ka suuresti mu enda mõtlemises kinni ja minu ettekujutuses, mis ei ühti ümbruskonna omaga ja reaalsusega), aga et siiski postitus veidi rõõmsamalt lõpetada, tuleb tõdeda, et sügisel on kindlasti palju toredat plaanis (nagu ennist mainisin ka) ja sellesse ma siiralt usun. Sügisene Tartu suure hulga uute põnevate inimeste ja tundengitega ning sellega kaasnevate vahvate üritustega toob elurõõmu ja elevuse kindlasti uuesti südant paitama. Ja seda kohe kindlasti! Tuleb see lihtsalt ära oodata ja see (sel aastal) igav suvi ära saata. :)
Kõik päevad ei ole vennad ja kõik suved ei ole õed. Tuleb uus ja tuleb parem..


Kell on täpselt 00:15. Päev on kenasti õhtusse jõudnud, magama.. ja uuel päeval uute mõtetega kohustusi täitma!

Olge mõnusad ja nautige veel suve, mis loodetavasti on teil vahva olnud! :)

Lisan ka selle suurepärase (ja sügava mõttega) loo, mille sõnad mu blogi pealkirjas on..

L.