Elu on kummaline. Võtab sealt, kus võetud juba piisavalt ja annab sinna, kus niigi piisavalt. Palju tahad, vähe saad.. vähe tahad ja üldse ei saa. Aga kui ma tahan midagi nii nii väga ja ei saa isegi mitte VÄHE. Kui mu unistused ei täitu isegi mitte vähesel määral või vähemalt ei liigu sinna poole.. siis kas peaksin loobuma unistamisest, muutuma ükskõikseks, külmaks, kalgiks ja tühiseks? Või peaksin soovima veel rohkem kõigest väest ja olema lihtsalt kannatlik? Jah.. elu on ilus, iga päev on kingitus ja igas hetkes on midagi, mis paneb meid naerama, aga ometi on ka neid hetki, mis tekitavad küsimusi aina juurde ega anna vastuseid ja vahel on tunne, et neid vastuseid peangi ootama jääma. Õnneks on neid hetki vähe, aga kui need hetked tulevad, on raske mõista..nii raske. Aga tegelikult on täna üks ilus õhtu. Naudin kontserti ja püüan olla maksimaalselt positiivne, sest tegelikult jõuavad elus kaugele ju siiski positiivsed inimesed, või mis?! :)

The only difference between a good day and a bad day is your attitude

Antud mõtte sain oma kursaõe näoraamatust. Ja neid mõtteid, mis on ju tegelikult imselged, on vahepeal ikka hea näha ja endale meelde tuletada, et jah, nii on. Kui juba hommik ei too meile päikest, häid uudiseid ja põnevaid tegevusi,siis on alati võimalus kõik see ise oma päeva tuua. Jah, ei ole nii lihtne, aga on võimalik. Küsimus on vaid selles, kuidas me suhtume. Kas laseme oma hetkelisel halval tujul enda üle kogu päevaks võimust võtta, mõeldes, et ju siis pidi selline päev tulema ja kurvastame kogu südamest, et kõik on "metsa" läinud.. või.. võtame end kokku, naeratame ja ütleme endale, et tuleb ilus päev. Üleüldse olen ma veendunud, et 90% meie edukusest, õnnest ja heaolust on seotud otseselt meie enda suhtumisega. Me kas oleme valmis riskima, muutusi tegema ja sellesse hästi ja positiivselt suhtuma või me ei ole. Me kas tunnistame endale, et oleme hea ja ilus inimene ja armastame end sellisena nagu oleme või me veename end, et oleme koledad, rumalad ja saamatud ning seda ka oleme, sest suhtume asjasse nii. Sest täpselt nii nagu me suhtume endasse, ühte järgnevasse päeva meie elus, teistesse inimestesse, tegevustesse, mis teeme, töösse, mida teeme ja kõigesse muuse.. täpselt selline see ka on! See, millele me keskendume, selle me ka saame. Ütle vaid, et sa ei saa hakkama millegagi ja sa ei saagi. Veena end, et suudad, oled võimekas ja tubli ning üsna pea läheb kõik oodatud teed pidi. :) Seega.. positiivset suhtumist :) PS! ja endiselt ei ole ma murdnud seda saladust, miks kogu tekst üksteise otsa läheb.. mingi nupp, mis selle muudab, on veel leidmata :D L.

Kui kuidagi ei saa, saab kuidagi alati!

Taustaks võite panna enne lugema hakkamist selle :http://www.youtube.com/watch?v=Xn676-fLq7I

Ma olen viimasel ajal hakanud taipama, et kui miski ei lähe nii nagu me ootame, et see läheks, on see hea. Sest kõik, mis läheb plaanipäraselt ei anna meile peale hetkelise heaolu mitte midagi. Mitte et viimane ebaoluline oleks, aga ma ise tunnen, et just praegu olen oma elus etapis, kus tahan ise inimesena areneda, täieneda, õppida. Õppida iseenda tehtud otsustest. Kõik meie teel on millekski hea ja viimaks olen hakanud aru saama, kui oluline on igast halvast kogemusest õppida. Õppida ja võtta sellest välja enda jaoks midagi kasulikku. Hea on imetore, halb aga teeb meist targema, arukama, parema inimese. Meie elus tuleb tihti ette otsuseid, olukordi, hetki, päevi, kuid ja aastaid, mis on rasked, kurnavad ja tekitavad tunde, et enam ei jaksa. Jõudu pole ega tule. Ka minu lühikese elu jooksul on juba olnud sel ajahetkel minu jaoks raskeid olukordi, millest väljatulemine tundub kunst omaette. Kunst, mida ma ei valda. Need on aga olukorrad, mis tegelikult ei ole isegi väärt niisugust enesetunnet. Alla tahaks anda siis, kui asi seda üldse väärt pole. Kui meid aga pannakse silmitsi seisma tõeliste katsumustega, saame neist üle. Kui meil on vaja leida tõesti endas üles see arukas, julge ja tugev inimene, siis me ka selle leiame. See on kummaline, aga meie endi sees on justkui veel üks MINA, kes hoiab ja kogub energiat, mida kasutada siis, kui väline maailm meile enam rõõmu, jõudu ja abi ei suuda pakkuda. Kummaline, aga kuskilt tuleb jõud, mis aitab säilitada „kainet“ mõistust, kui seda kõige rohkem vajame. Ja tihti on see olukord, kui vajame seda kellegi teise jaoks. Aitamaks kedagi teist, peab olema ise tugev, sest murdunud juured ei saa latva hoida. JAA- aastast olen ma vist juba rääkinud ja kui pole siis tahan sellest just praegu veel rääkida. See on täie hooga käima läinud. Eesmärk on öelda „JAA“ kõigele uuele, intrigeerivale, põnevale ja kõigele, mis võib olla uus võimalus, hea elamus või muudmoodi lahe. See tähendab, et kõigele, mille puhul ei ole põhjendatud põhjust öelda „EI“, ütleme „JAA“. Septembris tehtud kokkulepe Kaidiga toimib (ilmselt mõlemapoolselt) edukalt ja usun, et 2013. Aasta septembris on kogemustepagas tunduvalt suurem. Sealhulgas ei pea me silmas kõiksugu lapsikusi ja jaburusi. Kõik siiski mõistlikuse piires. See on lihtsalt võimalus kasutada meile antud aega kvaliteetselt ja unustada igasugu vabandused, mis on tihti kerged tulema. Me elame vaid korra ja mõtleme väga harva selle peale, miks me midagi kardame või pelgame. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuni me ei ohusta iseenda ega ka kellegi teise tervist ja heaolu, on peaaegu kõik võimalik ja põhjendamatu öelda „EI“. JAA-aasta puhul olen veel tundma hakanud, et see on lisaks kõigele muule väljakutse ka seepärast, et „JAA“ ütlemine peab olema siiski ka kõigele reaalsele, mis ei tekita hiljem mingisuguseid süümepiinu ega muid ebameeldivaid tagajärgi. On aga nii palju veel kõike, mida ma ei ole näinud, teinud, proovinud ja kus ma ei ole käinud. Kõiki riske on võimatu ette näha, aga JAA-aasta annab võimaluse kombata piire, näha pisut ette ja leida endas üles see realist, kes ma kipun väga harva olema. Ehk siis taaskord õppida iseend ja oma võimeid tundma. Areneda, muutuda paremaks, targemaks ja julgemaks inimeseks. Sest arenemisruumi on alati ja kõigil! :) Ja kokkuvõtteks.. kui te arvate, et ma ise ei saanud aru, kui üldiselt ma selle kõik kirjutasin, siis võin kinnitada, et tean. Mitmel või mitmekümnel põhjusel aga seekord konkreetsemaks minna saa, taha ega või. Seega.. loodan vaid, et just üleüldises mõttes saite teiegi pisut enda sisse piiluda ja veidi mõtlemisainet. PS! Ja kui see postitus tundus nüüd kõike muud kui positiivne, siis tegelikult on minu sõnum lihtne- see on hämmastav, kui imeline võib meie elu olla, kui laseme end kõigel hämmastavalt heal kaasa haarata! (see tekst võib olla pisut nö üksteise otsas, sest viimasel ajal blogspot ei aktsepteeri liigendamist-osadeks jaotamist enam) L.

2+1=21

Jah.. nüüd siis kasiinosse.. .. või siiski mitte! :D Ongi see meeleolukas, adrenaliinirikas ja üllatusi täis nädalavahetus läbi. Siinkohal suur kummardus, veel suurem ja soojem kallistus ja kõik muu imehea Teile sinna erinevatesse Eesti nurkadesse, kes te mu õhtu meeleolukaks ja vägevaks tegite. 21 on väärikalt vastu võetud ja mul on nii hea meel, et mul olete TEIE! :) Mailisele kiiret taastumist ja küll me veel 20 aasta pärast ka seda kõike meenutame.. ja siis juba väga suure muigega ilmselt! ;) Ja suur pai teistele armsatele ka, kes meeles pidasid ja mu nädalasse palju päikest tõid. Olete suurepärased! Üldiselt hakkan ma seda väikest pesa, kus ma end sisse seadnud (kes teab, kui kauaks veel, aga siiski) olen. Kodutunne on, tõeline kodutunne! Täna üks neist mõnusatest päevadest, kui sain magada täpselt nii kaua kui aga tahtsin, vaadata oma uut lemmiksarja ja lihtsalt olla. Päike piilub mu armsa kollase ruloo vahelt tuppa ja teeb tuju veelgi paremaks. Pean taaskord tõdema, et õnneks ja rahuloluks on nii vähe vaja.. tõesti! Vaba päev, päike, hea muusika ja mõnus olemine on garanteeritud! Ja üldiselt proovin nüüd elada vaid üks päev korraga. See on garantii edukamale homsele! Pai! L.

http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/5-asja-mida-inimesed-enne-surma-kahetsevad/ Suurepärane! :) Juba praegu saan öelda, et olen üsna palju selleks teinud, et mina selliseid asju enne surma ei kahetseks!!

Muutuste aeg

Viimased päevad on olnud hullumeelsed. Ma olen suutnud lühikese ajaga teha väga olulisi ja julgeid otsuseid. Otsuseid, mis ilmselt muudavad minu jaoks nüüdsest palju. Aga ma olen rahul. Hetkel olen väga väga rahul. Vajasin aega, seda sain..õigemini tekitasin endale. Saan teha vahepeal kõike, mida pole jõudnud ja mõelda, mõelda, mõelda. Teha otsuse, millega (eeldatavasti) väga rahul olen. Leidsin lihtsalt, et aitab iseendale valetamisest. Kõige hullem, mida me teha saame, on iseendale valetada. Ja just seda olin ma mitu mitu kuud teinud.. üritanud iseennast ja karjuvat sisetunnet petta. Ei õnnestunud..ja võluväel sain tagasi rahu, hingerahu. Mis edasi? Ma ei tea. Elan nüüd tõesti vaid päev korraga. Proovin iga päev teha midagi kasulikku, midagi head, midagi mõnusat ja seda kõike ainult iseenda jaoks. Ja mis kõige olulisem: olla jäägitult aus iseendaga! Kõige olulisem on aga see, et olen mõistnud, kui oluline on uskuda sellesse, mida teeme. Me peame tundma, et sel on mingi tähtsus, kasu..see on hea ja sellega jõuame kuhugi. Ükskõik, millest ka jutt poleks. Mõistsin, et teen midagi, millesse mul pole absoluutselt usku. Seega pean vähemalt ajutiselt iseend uuesti üles leidma. Ja oma soovid, tahte, kire, motivatsiooni ja usu. See on olemas, kindlasti, kuid kusagil mujal, ilmselt.Või on aeg vale. Ehk jah, aeg muutusteks. Siinkohal ütleksin ma kõigile, kes tunnevad, et teevad midagi väga vastumeelselt, on motivatsioonist tühjaks nö imetud ning ei usu sellesse, mida teevad - ON AEG MUUTUSTEKS. Kunagi pole hilja astuda üks suur ja julge samm oma unistuste ja õnnelikuma elu poole. Iseenda rahulolu on kõige olulisem. Jah, KÕIGE olulisem! :) Praegu on minus nii palju soove ja plaane, mis ma kavatsen teha. Ja on üks unistus, mis võiks lõpuks ometi teoks saada. Nüüd tuleb olla ainult tubli ja järjekindel ja.. siis saab sellest lähemalt rääkida. Igatahes- olge mõnusad, leidke motivatsioon ja rahulolu (koos kuhja õnnega)ja jääge püsima alles siis, kui olete need kaks olulist faktorit oma elus saavutanud.. seni otsige, reisige, lisage ellu palju seiklusi ja hulganisti uusi võimalusi. Sest me kõik oleme seda väärt! Väärt julgeid samme ja muutusi, mis meid õnnelikuks teevad. PS! AITÄH sõbrad, AITÄH perekond! With love L

Pay it forward

Ma pean tunnistama, et puhtalt iseenda laiskusest ja oskamatusest oma aega planeerida, olen ma oma blogi taaskord veidi rohkem kui kolmeks kuuks unarusse jätnud. Nüüd ühel vaiksel ja vihmasel laupäeva lõunal vaatasin filmi, mis pani mõtlema ja uuesti kirjutama -"Pay It Forward." Kui lihtne idee: Sulle tehakse midagi head, midagi, mida sa ise ei suuda, aga keegi teine suudab ja aitab. Sina aga mitte ei maksa selle eest ega aita seda inimest mingi muu (võib-olla siis mitte nii vajaliku) teoga/asjaga, vaid maksad nö tulevikku panustades ja aidates omakorda kedagi järgmist, andes sõnumi edasi. Nii levib see ühelt teisele aina edasi. Idee on niivõrd lihtne, aga samas nii kandev. Noh, igatahes on seda raske sõnadesse panna, kuid kes on filmi näinud, mõistab kindlasti tunduvalt paremini. Sellised filmid ja hetked, kui on aega mõelda ja süveneda millessegi, tekitavad tunde, et maailmas on ikkagi veel midagi head ja endiselt võimalusi, kuidas taasndarenemise asemel areneda. Igatahes.. mis on viimaste kuude jooksul siis toimunud? Olen saanud imetoreda ja meeldejääva emotsiooni ja mälestuse Inglismaalt. Pikad jutuajamised, kohvikud, Leadmill, turud ja muu tore. Imeline! Kindlasti lähme juba peagi sinna tagasi. Seekord küll ainult Sheffieldi, aga siiski. Just Sheffieldis ongi hoopis teistsugune ja palju mõnusam nö hingamine, kui Londonis. Ja sinna tahakski tagasi minna. Enne ja pärast reisi olen muidugi tööd teinud.. ja palju. Sest tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb.. khmm.. raha :) Noh, tegelikult rahulolu ja veidi mõnusam äraolemine veidi aega. Ja muidugi kogemused. Ma üldiselt ei mõista 20-aastaseid (või veel vanemaid) inimesi, kes on juba täiskasvanud (siinkohal räägin justnimelt üliõpilastest) ja isegi suvel ei huvitu ise raha teenimisest. Mõistmatu ja lapsik..minu silmis. Kuidas muidu on siis võimalik ühel päeval endale ise nö jalad alla saada, kui sa sellega juba praegu tegelema ei hakka? Nii ühel päeval olles 30 ei teagi, mida töötegemine üldse tähendab. Sel suvel kavatsen teha veel nö lihtsalt niisama tööd ja raha teenida, aga järgmine suvi tahaks midagi natuke pöörasemat (ja äkki erialasemat, kui veab??!) ette võtta. Näiteks välismaale tööle või praktikale. Üleüldse olen praegu täis tegutsemisvaimu ja tahet. Tahaks nii palju näha, tunda ja kogeda. Reisida ja palju erinevaid inimesi näha. Jah, hästi palju! Ja kavatsen selle nimel vaeva näha ning mitte oma unistusi maha matta. Me oleme ühe korra noored ja peame seda ometi kasutama, et kunagi mõelda, kui palju me oleme elus näinud, kogenud ja teinud. Et ühel päeval enda üle tõeliselt uhke olla! :) Nende mõtetega alustan keset lõunat oma tänast päeva. ..ja nautige suve! Kogege ja tundke rõõmu võimalikult palju ka lihtsatest asjadest. Sest ilmast on sel suvel raske rõõmu tunda! PS! Ma olen alates selle nädala algusest kahekordne tädi! Jei! L.

Mis päev see täna on?
Kõigepealt sain teada, et üks loeng ehk siis kursus ühes aines( mis ei ole INGLISE KEEL) on meil kogu ulatuses inglise keeles, sest kaks lätlast on meie koolis vahetusüliõpilased praegu ja nemad eesti keelt ei oska (miks eestlased on alati nii alandlikud, vastutulelikud ja vabandust, aga pugejad, et kui meie välismaale lähme, peame rääkima selles keeles, mis seal riigis omane on, aga kui meie juurde tullakse, räägime me IKKA selles keeles, mida nö külalised oskavad..why?!).. jess! Aga noh, okei, ma saan aru..see on ju siiski pigem hariv ja kasulik ka. Nii, siis hakkas pea valutama ja üleüldse oli väga pikk päev. Viimases loengus-seminaris pidi ühest küljest uni ja teisalt peavalu niitma. Siis lõpuks see sai läbi ja avastasin, et jeee, järgmine buss läheb alles poole tunni pärast. Väsimus oli aga mega ja jalgsi ka ei jaksanud minna. Ja kui ma lõpuks kodu ukse ees juba peaaegu olin, kukkusin nii, et arvuti lendas, püksid katki ja põlv ka lõhki. Jess! Tuju oli selleks hetkeks ikka no allapoole arvestust juba. Not my day!
Nüüd pärast väikest uinakut/pikutamist on tuju juba parem, sest panin arvuti tööle ja avastasin,et see kena õhulend ei teinud talle õnneks midagi (hoopis ühe kummalise triibu ekraanilt kaotas ära.. ime või mis?!). Sest noh, kõik päevad ei ole õed ja ööd vennad. Iga päev ei saa MEIE päev olla. Aga siiski.. kinnitus fakt, et mis algab halvasti, see korralikult veidralt ka lõpuni läheb.
Praegu on meeegaaaa päikese vajadus.. ja suve.. hmm, 2 kuud veel!:) Not bad!

Palju päikest ja olge ettevaatlikud, et sellised kerged õhulennud ära jääks! :)


L.

"Kui sa ei taha minna edasi ega saa minna tagasi, siis see ongi aeg, kui sa kasvad."

Oo imelised mõtted! Täna oli nädala kõige pikem, väsitavam ja võib ehk öelda isegi et ka raskem päev, aga sealjuures kõige rohkem häid mõtteid, ideid ja emotsioone tekitav päev.
Eelnev tsitaat on pärit ühe organisatsiooni juhi intervjuust. On ikka targad need juhid! Imetore on mõelda, et ühel päeval võib täiesti reaalselt juhtuda see, et olen ise ka seal, nende hulgas. See ei ole mu missioon, eesmärk ega üldse miski selline suurem ja uhkem mõte, aga lihtsalt.. Miks mitte?! Kes ei tahaks elus kaugele jõuda? Ja kes ka väidab, et ei taha, siis ilmselt ta valetab endale või teistele. Inimesed tahavad ALATI paremat, kaugemat, ilusamat, mugavamat. Ja seda kõike muidugi heas ja ainult parimas mõttes!
Ma olen täna nii väsinud ja veel palju on teha enne kui saab pea padjale usaldada, aga ma olen häid ja ilusaid mõtteid täis. See on hea tunne! :)
Ja mul on veel ja uuesti ja taas ja jälle ja ikka nii hea tunne, meel ja kõik muu tore, et ma sattusin siia - Viljandisse. Ja siia kooli.
See siirus, kogemused, võimalused, inimesed, koht.. see kõik on suurepärane. Ja kui vahel ongi raske, ebameeldiv või tüütu, siis see läheb mööda.. nagu tüdimustunne ikka.

Aga igale murdumisele järgneb tõus, iga kriitikanool on selleks, et õppida ja ei ole väljapääsmatuid olukordi!



L

Just siis, kui Sa mõtled, et nüüd on tõesti hästi, nüüd on hea, siis vaata hetkeks tagasi ja see kõik on läinud.. jälle! Lihtsalt ärkad ja mõtled, kas on üldse vahet, tõusen täna vasaku või parema jalaga?! Päev on juba eos rikutud. Igatahes jätan oma heausklikkuse, heatahtlikkuse ja kõik muu kõrvale ja olen nüüd siis usaldamatu, kahtlev ja ...lihtsalt.. A I T A B!

Selline päev või jah?! No mida?!!

PS! Soovitus- ärge kunagi uskuge, et inimesed isegi natuke on võimelised muutuma. EI OLE!!

Like a bridge. .

"Me oleme nagu sild loovate inimeste ja selle kõige turundamise vahel.."

See ei kõla eesti keeles üldse nii hästi, aga see on kõige eredam ja säravam mõte minu tänasest päevast.
Ma tunnen aina enam, et mulle meeldib siin. Ja mulle meeldib see, mida ma teen. Ja ma tahan edasi minna ja teha veel paremini ja veel rohkem. Ma tõesti naudin hetki, täiesti sellisena nagu nad viimasel ajal on. Eriti meeldib mulle just täna mõelda, et ma olengi sild, mis siin olles aina enam kasvab, areneb ja ühel päeval on nii tugev, et juhtida ühelt poolt teisele just täpselt neid,keda vaja!
Ma mõtlen muuseas teadlikult SUURELT, sest ma olen aru saanud, et kui mõtled suurelt, ei pruugi sa jõuda nii kaugele, kui sihi pannud oled, aga kui mõtled väikselt, ei jõua sa üldse kuhugi. Parem jõuda poolele teele, kui mitte kuhugi. Kõik on suure tahte ja tohutu töö juures võimalik! Selles olen igatahes täiesti kindlal seisukohal! :)

"You are going to get so much in this life, but you have to give back, too.." Ka mõte, millele tasuks aeg-ajalt mõelda.

Kevad algab..homme?! kui ma ei eksi. Suurepärane.. või mis?! :)

L.

Relax.. take it easy!

1,8 miljonit last (Aafrikas) töötab selle nimel, et meile siin Euroopas ja üldse kogu maailmale šokolaadi naudingut pakkuda! Sealjuures (pool)orjadena, ilma igasuguse töötasuta..jah, just nii.. ei raha ega ka toidu näol.
Mul läks seda kuuldes lihtsalt täielikult igasugune šokolaadi isu ära. Ma ei arva, et see on mingi saladus ja muidugi teadsin ma ka varem, et paljud inimesed töötavad poolnäljas nende toorainete nimel, mida meie igapäevaselt VAJAME, et endile hõrgutisi valmistada.
AGA et see NII ebainimlik on.... see lõi mind küll pahviks. Lapsed kelle ainus toit 15-TUNNISTEL tööpäevadel on mingi ebamäärane valge ollus kuskil kakaoubade ümber?? See ei saa olla normaalne elu. Oeh!

Aga see selleks..
Tegelikult tahtsin tulla hoopis muust kirjutama.. aga näe, enne kirjutamist kuulsin just kõiksugu selliseid lugusid ja nii ta läks.
Jälle üks tegus nädal on möödas. Laupäev..jee :) Nii hea on olla. Lihtsalt oma mõnusas voodis pikutada ja M I T T E M I D A G I teha. Ja kuhugi pole vaja joosta..saab lihtsalt puhata.
Neljapäev oli kergelt öeldes PÖÖRANE (aga väga lahe ja ülimalt lõbus) ja seepärast sain ma ka vaid u 1 h magada.. ja und ka kummalisel kombel ei olnud..reede möödus seega magades. Lihtsalt magades. Õhtul ärkasin ja oleksin tegelikult väga tahtnud Bändiliigat vaatama minna, aga ma olin endiselt surmväsinud, olin mõne tunni üleval ja läksin uuesti magama. Siiski uudised, et akadeemia bändidel hästi läks, on tore. Palju õnne, tublid!! :)
Jah, nagu ma juba mainisin, siis reede jäi pmts vahele ja nüüd siis üks korralik hommikust algav päev jälle :D Ja ma kavatsen tõesti puhata! Plaanis on üks korralik suurpuhastus ka teha ja muud kodused toimetused, mis juba ammu ootavad..viimaks ära teha. Aga üldiselt mitte midagi muud erilist! Nädala sees peab piisavalt palju vara ärkama ja oma mõistust töös hoidma, et see nädalavahetusel lihtsalt vabaks lasta. Mitte midagi mõtlemata!
Ahjaa, mul on uus moto ka. Või mitte just moto, aga motiveeriv lause, mida ma neil varajastel hommikutel, kui peab end üles sundima, endale ütlen.. ehk siis..trummipõrin..parapapapaaa.. "Ainult varajane linnuke leiab tera!" Seda lauset selgitama ilmselt ei pea..ütleb iseenda eest kõik, mis vaja! :)

Aga jah, üldiselt tunnen ma praegu end igati hästi. Elu on ilus ja eeldatavasti aina ilusamaks läheb, kui ma mõtlen KÕIGELE, mis ees ootab. . kevad ja suvi tuleb päris tegus, lõbus ja tore!! Aga eks sellest juba kunagi lähemalt.


Praegu.. nautige puhkepäevi ja olge mõnusad.. PEA PÜSTI! (:





L.

Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud. Üks
inglitest ilmus ta ette ja ütles: "Miks kulutad sa just tema
peale nii kaua aega?"
Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin? Ta
peab olema pestav, aga mitte plastikust, tal peab olema üle 200
liigutatava osa, kõik asendatavad ja ta peab töötama dieetkoolal
ning söögijääkidel, tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli
last, suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud
südameni ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."
Ingel oli vapustatud neist nõudmistest: "Ainult kahte kätt!? Ei ole
võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil? Seda on liiga palju ühe päeva
jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase
loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui
haigeks jääb. Ja võib töötada 18-tunniseid tööpäevi."
Ingel liikus lähemale ja puudutas naist. "Aga sa oled ta nii pehme teinud,
Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal, "aga ma olen ta ka tugevaks teinud. Sul
pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi
rääkima."
Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naisepõske.
"Ups, tundub, et see mudel lekib pisut. Ma ju ütlesin, et
püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust,
armastust, üksindust, leina ja uhkust."
Ingel oli vaimustuses: "Jumal, sa oled geenius. Oled kõige peale
mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."
Ja ta ongi!
Naistel on jõudu, mis vapustab mehi.
Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad
endis õnne, armastust ja rõõmu.
Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda.
Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.
Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad.
Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.
Nende jaoks pole "ei" vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.
Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem.
Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta.
Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru
autasustatakse.
Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest.
Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.
Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi kui
arvavad, et kogu nende jõud on otsas.
Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haigetsaanud südant.
Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga. Nad lendavad,
kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad
sinust hoolivad.
Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema.
Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.
Neil on empaatiavõimet ja ideaalid.
Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.>
SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA: NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

You can't have everything..

Mõtlesin täna Viljandisse sõites sellest, kui palju meie elus on valikuid. Iga päev koosneb raskematest ja kergematest valikutest. Tihti teeme valikuid selle järgi, mis on kergem, lihtsam ja mugavam. Kuigi tihtipeale ei peaks?! Siiski.. olen ma otsustan päris kindlalt nüüd teha valikuid selle järgi, mis mind pikemas perspektiivis õnnelikumaks ja rõõmsamaks teeb ja mis viib mind lähemale unistuste täitumisele. Kavatsen (vähemalt teatud mõttes) olla nüüd see julge hunt (olgugi, et vahel haavleid täis), kes võitleb (siht silme ees) selle eest, mis on talle oluline, tähtis ja milleni tahab ta ühel päeval jõuda. Ma tean, et korraga ei saa kõike head, aga et kunagi nautida KÕIKE HEAD, tuleb praegu teha valikuid. Üritan olla ka tunduvalt ratsionaalsem ja vähem emotsionaalne. Viimane on esialgu kindlasti üsna raskesti teostatav, sest see olengi ju mina... AGA viimased kaks päikselist päeva + imetore ja motiveeriv reedene jutuajamine Rakvere teatri juhig, on minusse positiivsust süstinud. Kohe tublisti! Ja ma usun nüüd veelgi kindlamalt, et siin elus on KÕIK võimalik, kui VÄGA VÄGA VÄGA palju tahta ja vaeva näha. Küsimus on prioriteetide seadmises.. just see, mida ma näen kahju küll, aga pea iga päev enda ümber. Kui kummaliselt inimesed neid jagavad. Kui lihtsalt annavad inimesed alla ja kui jaburaid ettekäändeid toovad. K A M M O O N! Me elame ühe korra. Võtke ennast kokku.. Peab puhkama, peab pidutsema, peab sõpradega olema, peab seda ja peab teist ja peab kolmandat ja peab neljandat..aga piirides!! Mõne elustiil on ikka küll noooo. . . JAH, VAATAN JA IMESTAN SUU LAHTI - ON TA TÄISKASVANU VÕI MIS TA PEAS TOIMUB????! :D Või misiganes muul moel ... Aga see selleks..
ELU peab kõigele vaatamata tõepoolest nautima! :) Õigel ajal, õiges kohas!
Ja ma ei jõua üht suurimat naudingut INGLISMAALE minekut 15.-27. juuni.. lihtsalt ära oodata. Sellest tuleb üks imeline reis.. igas mõttes (Aga sellest kunagi tulevikus või alles siis kui reis käes või läbi ;))Ja suve..või esialgu kasvõi kevadet. Loodan, et need paar päikselist päeva lähevad samamoodi edasi. Uskumatu KUI PALJU päike tuju mõjutab :) Suveks on nii palju mõtteid ja plaane.. sedaenam on lausa raske seda ära oodata. Peab meeletult tegevust leidma..muudkui tegutsema, olema aktiivne ja hoidma tuju laes. Ja nii ta tuleb!! Ega tulemata ei jää, jah!


Aga nüüd üks päääris..hmm..jah.. nädal ees ootamas!

Jõudu, jaksu, edu, päikest! :)



L.

Saad seda, mida teistele annad..

Miski pani mind sellele mõtlema, kui õelad võivad inimesed olla! Nii tavaline on tormata pea ees kedagi milleski süüdistama. Enne mõtlemata või kaalumata hetkekski: "Kas ma teen õigesti, kas ta on seda väärt?" Või et "Äkki peaksin enne küsima, kas ta on ikka süüdi, kui ründan?" Aga ei. Kõige pealt rünnatakse ja siis mõeldakse tagajärgedele ja kõigele muule! Ja see teeb teeb samal ajal kurvaks ja vihaseks korraga. Milleks?
Samas mõtlen selliste inimeste peale alati nii, et see, mida nad teistele pakuvad ja kuidas teistesse suhtuvad, seda saavad ka vastu. Karma ei jää kunagi võlgu! Mida annad, seda saad. Omakohus on kõige jaburam asi üldse. Kõik tuleb omal ajal ja kunagi omad vitsad ikka peksavad. Sellest ei pääse.

Igatahes, nii palju siis sellest.

Inimesed.. palun.. hoidke, armastage, hoolige rohkem ja vihake, õelutsege ja sõimelge vähem! Sest tõesti MIDA ANNAD TEISTELE, SEDA SAAD VASTU!! :)


L.

Blindness

Mõistsin täna, kui abitud ja saamatud meie, inimesed, oleme, kui elektrit ei ole. Lihtsalt ühel hetkel kadus mul (ja vist kogu meie majas) elekter. Polnud valgust, arvuti aku hakkas tühjaks saama, telefoni aku samuti, telerit ei näe ja üldse on täielik tühjus ja pimedus. Küünlavalgel raamatut lugeda ei ole ka kuigi mugav ja hea. Milline abitus! Ja sealjuures on lausa uskumatu mõelda, et kunagi ammu-ammu nii oligi. Ei olnudki elektrit, moodsaid arvuteid ja nutitelefone. Ei olnud ETV’d ega Fox Life’i. Mitte midagi polnud! Ja inimesed said hakkama, paremini kui meie praegu. Milline taandareng.. kui asjale nii läheneda. Kui palju me sõltume ASJADEST, kõikidest neist välja mõeldud tehnikaimedest. Kui vähe leiame me aina enam aega inimestega kokku saada, neid kallistada ja nendega üldse näost-näkku suhelda. Internet ja mobiiltelefon on asendanud väga suures osas igasuguse otsese (ja muidugi kordi siirama) suhtluse. Kunagi pole piisavalt aega, tahtmist või viitsimist. Ja nii jäävad inimesed üksteisest nii kaugele ja nii kaugeks.. võõraks. Soojuse, siiruse ja üksteise kuulamise ning reaalselt olemas olemise asemel on meil tehnika, mis asendab (väga väga paljude jaoks) piisavalt kõiksugu suhtlemisvajadused. Ja see on muidugi üsna kurb!
Ma arvan, et meil kõigil oleks vaja paari PIMEDAT päeva. Kohe päris pimedat, et uuesti tõeline nägemine üles leida ja hakata südamega ka nägema, seda mis on oluline!
http://en.wikipedia.org/wiki/Blindness_(novel)
http://www.imdb.com/title/tt0861689/
Soovitan nii raamatut kui ka filmi! (Eelnevatelt linkidelt saab näha)



Aga jah.. ootamatult on jälle pühapäev kätte jõudnud!! Kahjuks! Seega algamas on uus ja piisavalt sisukas ja raske nädal.. seega ..
Ilusat ja edukat nädalat ( ning uue nädalavahetuse kiiret saabumist)! :)


L.

Jee, palju õnne õde - 25!! Juhhu :)

Eilne päev oli ebameeldiv. . täitsa kohe mitmes mõttes. Ma tegelikult ja päriselt ka ei jõua ära oodata enam, millal inglise keel II lõppeb!!! See on minu jaoks lihtsalt nii raske ja nii ebameeldiv. Samas..jah.. kõik mis ei tapa, teeb tugevaks! Ja ka kõik ebameeldiv ühel päeval möödub..alati! No ja siis oli lepinguõigus.. juba natuke parem, kui üks (mitte kuigi oluline faktor) välja jätta. Aga see selleks. See lühike koolinädal nüüd läbi. Ja 4 päeva puhkamist!!

Täna sai siis puhkamisega algust tehtud. Ja täna on üks ütlemata rõõmus päev olnud. Praegu kogu rahvas juba magab, aga ma mõtlesin, et jagan teiega toredaid muljeid.
Kõige pealt tegin poole ööni eile kingitust oma maailma parimale õele. Ja ta on väga rahul - mis oligi ju minu eesmärk :) Läks asja ette! Ehk siis nv Tartus..jah. Teele ja Olev käisid siin..nendega oli nii tore. Siis naabrinaine Heli ja ema tulid ka siia. Nii palju nalja, rõõmu, head toitu ja vahvaid kinke (talle). Nohh.... ja siis nagu kirss tordi peal - helistab Kaidi mulle ..alustab kavalalt juttu "Noh, kas sa mulle 50 senti saad kohe praegu anda?!" Ma mõtlesin, et misasja, ta pole ise Tartuski ja 50 sendi pärast helistab? :O AGAAAA....Ta ükspäev niimuuseas võttis osa Uuno raadio mingist loosist..kus loositi 2 edasi-tagasi lennupiletit Inglismaale, iga päev loositi mitu finalisti..no ja Kaidi esmaspäeval siis teatas, et näe ta sai ka finaali. Noh, ma mõtlesin, et tore jah, aga seal a'la 100 inimest, et ei ole eriti suurt võimalust võita... AGGGGGAAAAAA...ma tegelikult ka ei kujuta ette, mis õnn seda tüdrukut saadab... JUST TEMA VÕITISKI!!! :) Ja kelle kaasa võtab???? Minuuuu :) Ma lihtsalt ei suutnud uskuda seda kõike. Kui tore! Tõeline õnn otse sülle!:) Saab Mari-Liisile külla minna ja kõike muud teha ja lennupiletid, mis oleks selle reisi kõige kallim osa olnud (ilmsel??!). Igatahes, nii tore. Ja aitäh, Kaidi! Welcome England :)

Vot nii tore päev on täna olnud!
Loodetavasti on homme ka niisugune vahva päev. Igatahes on plaan minna paraadi vaatama ja üks korralik trenn teha Auras! Tegus tõotab päev kindlasti tulla.

PS! Kirjutasin seekord jah, tegemisi ja muud taolist..luban, et järgmises postituses kirjutan jälle mõtetest, mis on tekkinud ja mille peale viimasel ajal palju mõelnud olen.. Sest mõtlemata ju ei saa, või mis?!



Aga.. sweet dreams! Ja palju õnne, Eesti Vabariik!




L.

Ma olen alates kell 7st õhtul kuni praeguseni (ehk siis kell on praegu 11) üritanud, nagu päriselt, siiralt ja tegelikult ka üritanud inglise keele kodutööd (mingit teksti) lugeda. Ja ma lihtsalt ei suuda! Esiteks ei jaksa, teiseks ei viitsi ja kolmandaks on mõtted kogu aeg mujal. Üks rida teksti - kolm minutit omi mõtteid ja nii ongi. Kokkuvõttes ei saanud ma ikka tekstile pihta.. ma ei taha mõelda ka seega homsele inglise keelele. Ehk õnnestub esimese loengu pauside ajal natukenegi sotti saada. Ja kui ei.. SIIS EI!

See nädalavahetus on olnud ulmeliselt tore. Reede sõpradega.. kui palju nalja, naeru, rõõmu ja seiklust (nagu alati!)! Ja nüüd homse hommikuni on Kaidi ka siis siin, Viljandis minuga :) Meil on väga tore olnud ja kahju on, et homne nii megahüper kiirusel peab saabuma. Aga kõik vahva saab alati kiirelt läbi. Lohutab (pisut) see, et järgnev nädal on lühike- vaid kolm päeva. Ja siis suund Tartusse! :) Vähemalt neljapäev ja reede vist küll.. eks siis näis, kus mu laupäev ja pühapäev veedetud saavad. Kas mu uues ja armsas Viljandi kodus või Tartus või.. äkki isegi Rakveres?!

Ja üldiselt on mul üks suur soov ka- et suvi kiiremini tuleks või et ma kuskilt (ma küll ei kujuta ette kust?!) võidaksin reisi.. kaugele kaugele kaugele päikese kätte, palmi alla :) Jah, vot nii! Tohutu soojuse, päikese ja valguse vajadus on!!! Ja kindel plaan on suvel mitut natuke suuremat ja ka pisut väiksemat sündmust (vältides teadlikult sõna ÜRITUS, mida Kaisa issi ja ühtlasi meie üks õppejõududest kasutada ei soovita), päikese käes iga vaba moment olla (või siis peaaegu iga), sõpradega aega veeta ja seda kohe nii väga palju, kui vähegi võimalik.. ja muidugi tööle saada!
Hoeh.. plaanid on paigas - tule Sina, SUVI, ka nüüd natuke rutem :) :)

Aga et suvi kiiremini tuleks.. üritan oma aja võimalikult kvaliteetselt ja mõnusalt "täis" sisustada.. tegutsedes teadagi aeg lendab!




... ja nüüd katse vol 2 - welcome English!






Positiivseid mõtteid ja tegusat peagi algavat nädalat, armsad!






L.

Minu tänane päev! Teki all, päike paistab toredalt tuppa ja salvrätikud on asendamatud abimehed.. ->









Kohe ei teagi, millest alustada.
Võib-olla siis halvemast, et parem lõppu jääks.
Kõige ebameeldivam on see, et ma olen haige. Eile lihtsalt tundsin loengus, kuidas külmavärinad üle keha käisid iga väikese aja tagant ja ebameeldiv nohu ründas. Öösel ei tulnud enam magamisest suurt midagi välja, lisandus veelgi ebameeldivam palavik ka ja nii ma siis koju jäingi. Ravima.

Meil siin toredad kursaõed-vennad avastasid ühe blogi. 15-aastase tütarlapse blogi. Tundus jutu järgi, et keegi Tartu tüdruk. See jutt tekitas lihtsalt hämmingut, sest ma tunnen, et mina temavanuselt kindlasti nii ei kirjutanud. Vähemalt ma siiralt loodan, et mitte. Ma ei hakka siinkohal kohti tema blogist kopeerima, kuid see, missugust elu üks noor tüdruk elab ja kuidas tema vanemad seda vaid pealt vaatavad, on hämmastav. Ja veelgi hämmastavam on see, et kogu tema elu on kajastatud ka internetiavarustes. Tema hullumeelne "peolooma" ja "suhteinimese" elu. Muidugi halvas mõttes ning jah, jutumärkides, sest kõik on piiridest ja arukusest vääääääga kaugel väljas! Nii tema eneseväljendusviisilt kui ka selles mõttes, et kõik mida kirjutab (eeldatavasti) ongi tema elu. Ja kui tema elu on niisugune, siis ma ei tahaks kohe isegi ette kujutada, milline on see noor neiu 25-aastaselt näiteks. Teisiti ei oska ma seda kõike nimetada. Aga see on kole. Siht tundub kohe väga paigast ära olema. Hämming!

Ja siis midagi veel, millest ma juba ammu kirjutada tahtsin. Kahepalgelisus ja inimeste ebasiirus, soov olla nagu teised ja valmidus selle nimel kõike tegema. Millegipärast näen niisugust nähtust aina enam. Inimesi, kes teevad seda, mis on teatud kommuunis lahe või lähevad kuhugi, sest teised lähevad ja oleks NÕME minemata jätta. Jaburus! Ma vihkan (kui mitte kõige rohkem, siis ikka väga väga palju) seda, kui inimesed naeravad kellegi naljade üle, et olla "osake" kellegi kommuunist, kuigi ise ei saa ehk naljast arugi. Või seda, kui demostreeritakse mingeid tobedaid omadusi ja oma kangust, et teiste kiidusõnu võita. Kui inimene ongi suur demostreerija ja "kõva tegija", siis hea küll. Olgu. Aga paraku näen väga palju selliseid inimesi, kes tegelikult pole pooltki nii "lahedad", kui nad ennast teistele näidata tahavad. Ja mis on selle asja mõte? Mina ei saa aru. Tõesti ei saa. Mis vahet sel on, mida keegi teine arvab? Miks peab selle nimel nii võlts ja tobe välja nägema. Ma tõesti üritan ise igas olukorras võimalikult siiraks ja iseendaks jääda. Olla selline nagu olen ja meeldida neile, kes austavad mind sellisena. Teistele ärgu meeldigugi. Polegi oluline. Kokkuvõttes ei saa ega peagi kõigile meeldima. Peaasi, et oled sina-ise ja oled siiras, sellisena nagu oled. See on tunduvalt hinnatum (minu jaoks), kui see tohutu mängimine. Loodan, et saabub aeg, kui need inimesed saavad ise ka nö täiskasvanuks ja aru, kui jabur see on. Tõesti loodan. Nende endi pärast! :)

Ja siis nagu lubasin, lõppu midagi toredat ja positiivset ka - homme õhtul tulevad mu NII ARMSAD sõbrad Vilksu (uude korterisse) külla. Plaane on jalaga segada, aga kõige rohkem ootan lihtsalt seda, et koos olla, naerda ja rääkida. Ja siis tuleb ka kõik muu tore sinna otsa. Noh.. ja muidugi, et tervis homseks juba parem oleks..või siis lausa väga hea :) Ootame homse ära ja loodame parimat!


Jõudke ilusti kohale, sõbrad. Juba ootan teid!! :)







PS! Aitäh, Relle.. tead isegi, mille kõige eest! :) Ja kahju, et Sina homme tulla ei saa. Aga omad kokkulepped viime peagi siiski ellu.. seega on kõik väga hästi ja peagi näeme!!



L.

Believe in your dreams and they may come true..

New beginning.. in some way.

No tere II semester ja Männa -> love you!!!
Okei.. jah, inglise keel 2, mis täna nö avapaugu sai, ei ole mu lemmik. Ei ole ka midagi hullu, aga noh..raske on. Piisavalt, et märtsi lõppu ehk eksamit (loe: kursuse lõppu) oodata! Aga kõik mis ei tapa, teeb teadagi tugevaks! Ja just täpselt sellise mõttega ma nüüd edaspidi üritan oma elu seada. Ükskõik mis vallas siis.
Kui miski tundub ületamatu, siis ongi see ületamiseks. Kui on raske, siis on see, et midagi õppida - saada tugevamaks. Mina usun küll, et miski ei juhtu põhjuseta. Jah, ma usun saatusesse. Sellesse, et kui mingid inimesed viiakse kokku (seda igas mõttes), siis põhjusega ja kui mingid inimesed ei saa mitte kunagi kokku, siis ka seda vaid põhjusel, et keegi kuskil juhib meid nö õige tee poole. Mõnikord tundub see ebaloogiline, ebaõiglane ja arusaamatu. Tahaks võtta ise ohjad ja pooljõuga kõike oma elus toimuvat juhtida. Tegelikult on tõde aga see, et mida vähem ise üritad jäigalt asju paigast liigutada, seda vähem nad liiguvad. Kõik juhtubki siis, kui sa seda oodata ei oska. Juhuslikult. Kõige olulisemad sündmused elus tulevad siis, kui on õige hetk ja aeg ja kui me ei oska oodata. Kõige olulisemad ja suuremat rolli kandvad inimesed samuti. Meie roll on selle kõige juures jääda ISEENDAKS ja ENDASSE USKUDA. Kõigeks muu on oma aeg ja koht. Ainult on miski, mida ei saa jätta juhuse hooleks- unistuste täitumine. See on (minu silmis) ainus, mille nimel peab ise vaeva nägema. Mäed ei liigu iseenesest paigast ja oma unistuste nimel peab tööd tegema, vaeva nägema. Kuni meil on unistus ja suur soov, tahe ja võimalus - seni on kõik võimalik. Ja küll teel sinnapoole tuleb ka kõik muu hea ja tore! :)



BELIEVE IN YOUR DREAMS AND THEY MAY COME TRUE..

ma uskusin..ja üks pisitilluväike unistus sai teoks! Super!





L.

PS! MA UNUSTASIN- Aitäh kõigile teile, mu armsad lugejad, kes te läbi aastate olete end siit lugemast leidnud või kes te alles hiljuti mu blogi avastanud olete. Kõigepealt iseendale, aga siis järgmisena kohe TEILE ma ju kirjutan! :)

Kuula.. mis vaikusesse jäi.

"Sa kuula neid lihtsaid hetki vaid.. Sa kuula..südamel on hääl.."

Ma olen üle pika aja nii mõtteid täis. Mitte, et muidu oleks, aga mu viimased sissekanded on (vähemalt minu enda tunnetuse põhjal) olnud pigem pealiskaudsed. Mida teinud olen, kuidas tunnen end, mis meeldib ja mis ei meeldi.. emotsioonid.
Nüüd aga on kuidagi kogunenud nii palju sellist, mida tahaks öelda ja millest kirjutada.. rohkem.
Ma olen viimasel ajal tohutult imetlenud inimesi, kellele on vähe antud ja nad selle imevähesega väga palju suurt korda suudavad saata. Mees, kes aitab igal kevadel vähekindlustatud koolilõpetajaid, muretsedes neile lõpuriided (mis pole mitte odav lõbu) ja ratastoole inimestele, kes neid vajavad. Seda vastuteeneid ootamata. Ja naine, kes on ise pime, on viis aastat niimoodi last kasvatanud.. nurisemata, virisemata, vingumata. Ma lihtsalt imetlen.. jah.. IMETLEN inimesi, kes suudavad raskustele vaatamata pea püsti hoida, näha ilusaid pisiasju meie ümber, tunda rõõmu tärkavast päevast, soojadest päikesekiirtest, mis põske paitavad. Olla õnnelik vaid seepärast, et elu on sees, toit on laual ja peavari on olemas. Vot see on kadestamisväärne! Kui me midagi kadestama peaksime, siis positiivsete ja osavate inimeste loomust. Asjadel pole selle kõige kõrval mitte mingisugust väärtust. Mitte vähimatki.
Kui ma praegu kuldkala peaksin püüdma ja temalt midagi paluda saaksin, siis ma paluksin rohkem vaprust, tugevust ja rohkem oskust näha igas halvas midagi head. Pikeas perspektiivis suudan seda muidugi alati..jah. Aga oleks imetore lasta mõni negatiivne "asi" (kuidas ma vihkan seda sõna ASI..ja kui raske on sellest ometi kõrvale põigata kirjutades!!!!!) lihtsalt endast mööda, mitte endast läbi. Või lastes endast läbi, näha kohe olukorra teist poolt- päikselisemat poolt. Sest teadagi on igal asjal ka päikselisem pool. Mõnikord polegi nii raske seda kohe näha, tajuda ja tunda.. teinekord aga pea võimatu. See teeb aga iseenda jaoks olemise keeruliseks.

Üldse tunnen, et praegu on natuke enesekaotamise aeg. Enesekaotamise ja eneseleidmise. Taas-ja uuestiavastamise aeg. Perspektiiv on pisut paigast nihkunud. Mõnikord leian end otsimas midagi, mida ei ole. Või otsin midagi, mida ma ei peaks otsima. Üleüldse ei peaks midagi otsima. "Kui tahad midagi leida, hakka otsima midagi muud ja leiad, mida tahtsid." Jah.. ja nii vist ongi. Pealegi on tunne, et keskendud aegajalt millelegi, millele üldse ei peaks. Peaks kogu energia, aja ja kõik muud ressursid hoopis mujale paigutama. Nagu Jaagup Kreemi ja Rosanna Lintsi uues loos "Tuli aknas".."Siin pimeduses ekselda ei taha enam ma.." Eks ma tegelikult olengi loobunud otsimast. . ja kaotanud usu leidmaks. Mitte päris, aga ma vihkan lootmist. Lootus on üks kõike tänamatumaid ja tobedamaid ..tundmusi. Üldjuhul ei vii kuigi kaugele. Sellegipoolest suhteliselt vältimatu. Me teeme seda endale teadvustades või teadvustamata paratamatult siiski.. ja pidevalt.

Mis mul siis veel südamele ja mõtetesse uitama on jäänud..
Olen viimasel ajal palju palju igasuguste väga erinevate inimeste blogisid lugenud. Üks igati mõnus ajaviide. On blogijaid, kelle sissekandeid lugedes olen enda jaoks niimõndagi saanud ja avastanud.. ja neid, kust ma ei saanud (välja arvatud muige) suurt mitte midagi. Milles ma ei leidnud mitte midagi, mis mind lugema peaks tõmbama. Jah, võib-olla tõesti ongi nii, et kuidas kellelegi. Minu jaoks on oluline inimese idee, mida ta oma sissekannetes välja toob. Kirg, mille ta sellesse paneb (siinkohal tuleb meelde üks mu enda nö elumoto, mille ma väga hea sõnastusega hiljuti leidsin).. "Do things with passion or not at all."
Ma ise üritan vähemalt küll kõike teha pühendumuse ning kirega. Kõike mis mulle meeldib ja mida ma armastan. (Muuseas lisasin selle väikse pildina ka oma blogi paremasse tulpa..mulle ja teile silme ette, et see pidevalt meelde tuletaks..kui oluline on keskenduda ja pühenduda kõigele olulisele) Alati ei tule see küll nii hästi välja, kui ma tahaksin. Aga üritamine on ju juba isegi pool võitu. Või mis?! ;)
Aga jutu kokkuvõtteks ma ütleks, et jah, leidsin väga sõnaosavaid inimesi, kelle juttudes oli tõepoolest imehäid mõtteid. Mõni neist kirjutas küll ka lihtsalt nö tühjast-tähjast.. aga hea kirjutaja puhul on teinekord ka seda väga huvitav lugeda. Hea sõnastus, huvitav lähenemine. Põnev! Tuult tiibadesse kõikidele blogijatele! :)

Niipalju siis sellest praegu. Tuli pisut (või isegi päris) sünge postitus..vist. Mõtteid on veel palju.. aga see tuli niigi pikk. Jääb midagi ka järgnevateks sissekanneteks :) Ja muidugi - elu on tegelikult ju kahtlemata ilus ja igatahes ka elamist väärt!


Nautige, mis teil on ja hoidke üksteist!
Küll varsti see suur külm ka jälle möödas on.. kevad pole ju ka enam mägede taga!


Päikest, soojust, sära!


L.

“Suurepärane!” hüüatasin. “Täiesti tavaline,” ütles Holmes. (A.C.Doyle)

http://www.youtube.com/watch?v=6P--1elQwRE

Vana, aga nii hea lugu.


Viimane vaba nädal. Vaba selles tähenduses, et järgmisest esmaspäevast algab tore ja kindlasti ka väga raske 2. semester. Aga ma tunnen, et olen täitsa korralikult juba puhanud, välja puhanud ja olen valmis, kui nii võib öelda. Samas tean, et esimene nädal saab läbi ja ma olen jälle niiii väsinud. Ja tahaks magada ja magada ja magada. Noh, elame-näeme.

Üldiselt on praegu rahulik. Parem, rahulikum, vaiksem, mõnusam kui mõni aeg tagasi. Muidugi on lahtiseid otsi, mis veel nii pea lahendust ei saa ja kerge pole kunagi, aga hetkel on hea ja rahulik. Tavaline. Mõnikord on "tavaline" tunduvalt parem kui "eriline". Eriline on tavapäratu ja tihti kaasneb sellega nii palju AGA'sid. Praegu ei viitsi aga mingied AGAsid lahendada. Lihtsalt olen ja naudin, seda mida mulle antud on.
Elu pakub iga päev midagi, millest peaks kinni haarama. Peaks, aga tihti ei viitsi, jaksa, taha ega oska.

.. aga kõik on õpitav! :)




L.

Napsasin ühe toreda inimese blogist. Aga tõsi see igatahes on!

Ohoo :) Kui vahva on mõnikord rääkida kellegagi, kellega muidu peaaegu üldse ei räägi ja leida end samuti mõtlemas ja tundmas. See annab teinekord nii palju positiivset ja julget tunnet juurde. Räägid ja räägid ja räägid.. ja rääkida on justkui nii palju. Nagu räägiks kellegi vana sõbraga, kellega pole ammu rääkinud ja vaja kõik mööda läinud aastad järgi rääkida. Vahva! Tore on vahel kellegagi samastuda.
Vahva!



SINNA TAHAKS PRAEGU! OIIII KUIDAS TAHAKS!

L.

Viimased kaks nädalat puhkamist. Ja hakkabki jälle pihta. 2. semester. EI teagi, mida sellest oodata. Väike ootus ja hirm on käsikäes. Tuleb raskeid aineid ja samas huvitavaid.. JA INGLISE KEEEL......jah, not my cup of tea! AGa elus tuleb ikka teha ka palju seda, mis on vastukarva. Ikka selleks, et oleks ka võimalus jõuda meeldivani ja seda nautida. Nimelt seda meeldivat ma praegu pikisilmi ootangi.
Jah, kool on tore. On aeg-ajalt raske ja väga raske, aga siiski on tore.. ja.. väga tore ka. Ja võib-olla peakski kool juba rutem pihta hakkama uuesti.. pidevalt tegevuses, tempo on üles aetud ja muudkui teed ja teed ja teed ja..
AGa teinekord ongi nii just hea. Pole aega niisama mõelda ja mõtiskleda. Liiga palju mõelda. Üle mõelda.

Igatahes loodan 2. semestril palju rõõmu, rahulolu ja rahu tunda.. ja et see inglise keel RUTTTTTTTU möödas oleks juba!


Head!




L.

Mis Sul veel varuks on, karma?

Kõik läheb allamäge.. ainult alla ja alla ja alla. Aitäh, karma. Mida sul veel varuks on?
Ma EI SAA ARU, miks ma nii suur võlglane olen sinu ees, et sa enam midagi head ei suuda tuua?! Kui mitte iga päev, siis vähemalt üle päeva on jälle mingi nõme olukord, halb uudis või vastik tunne. Võiks juba piisav olla?! Ei?
Tuju on stabiilselt skaalal 1-10.. 2 või 3.
NO MOTIVATION, NO HAPPINESS.

Tahaks lihtsalt mõnele sõbrakesele öelda nii palju. Seda, kui rumal, külm ja hoolimatu mõni on. Kui valelik ja kui jabur. Ja kui koomiliseks inimesed end teha suudavad.
Mul on lubadustest nii kõrini. Ma ei taha seda sõna ei kuulda ega näha.. ma olen neid lubadusi näinud juba. Niiii tobe!

Kuigi Mailis kinnitas, et meie neelud on rauast.. titaaniumist ja neelata jaksab veel küll ja küll kõike jama alla, mis aina tuleb ja tuleb, siis võiks varsti saabuda ju aeg, kui hakkavad jälle head emotsioonid, tunded, olukorrad, uudised tulema. Ma lihtsalt... ei soovigi mitte midagi muud.. natuke ilusat ja head selle kõige jama vahele.

"Õnn on see kui üks s*tt on läinud ja teine veel tulemata." - ma ei mäleta kahjuks, kes seda ütles, aga see on üks kõige konkreetsemaid, täpsemaid ja õigemaid ütlusi üldse. Aitäh, õpetaja (kes sa meile selle tsitaadi ütlesid, ütlesid ka autori, kuid see ei tule kuidagi meelde).
Täpselt nii vähe ma palungi. Et üks jama lõppeks ja teine veel kohe otsa ei tuleks..
Ainult nii natuke, palun!

Aga uus päev. Uus võimalus. Järgnevad kaks päeva- olge palun pisutki rõõmsamad ja ilusamad, aitäh!

(Midagi Triinu blogist ;) )

Mõnikord on lihtsalt selline tunne, et milleks? Milleks vaeva näha ja pingutada.. kõik jookseb alati kokku. Siis kui on tunne, et nüüd olen kõik õigesti teinud, vaeva näinud.. ja aina edasi, kaugemale, kõrgemale liikunud, on tunne, et jälle jookseb kõik kokku. Ja nii ongi. Miks?
Mis peaks motiveerima siis üleüldse, kui pingutustel pole mingit tulu ja kõik hea jookseb sülle ainult juhuslikult. Ja üldse kõik toredad asjad juhtuvad siis, kui me seda ei oota. Pean siis päevad läbi teleka ees lebotama ja ootama, et suur õnn sülle kukuks? Jabur. Või mis suur õnn! Lihtsalt on mõnel hetkel tunne, et ma ei saa seda mida ma väärt olen. Ja mitte, et ma arvaks endast hirmus hästi. Ei arva. Aga ma tean, kui palju ma teinud ja vaeva olen näinud. Ma tean, et miski ei tule lihtsalt.. mitte miski!(siijuures mainin ära, et ma ei räägi praegu millestki konkreetsest, vaid üleüldse kõigest)... aga... nii pole ka enam aus!!

Jehuu, kui su üks kodu on Viljandis ja teine Rakvere kandis, siis on see ikka tõeline rõõm, sest saab alati (peaaegu alati) 4 tundi bussiga sõita..jehhuu! :D


2 tundi veel.. ;)

See päev, kui ma uniselt silmad avan ja tean, et pean lugema INGLISE KEELSEID pikki tekste, neist aru saama ja nende põhjal essee kirjutama, eksamiks õppima ja muud sedasorti asju tegema.. sel päeval tahaks voodisse jääda ja edasi magada. Unes näha, et eksamid ja kõik muu on tehtud, ained arvestatud ja kolm nädalat on veel täiesti mõnusat vabadust.. ja siis silmad avades mõista - KÕIK ONGI JUBA TEHTUD!
Täna on üks selline päev. Sain kell 6.00 magama.. PÄris põnevaid asju juhtus öösel. Aga väga lõbus oli.. Kaidi ja Mailisega :P + hiljem siis veel inimesi. Ja nüüd magaks, magaks, magaks. Aga surpriseeeeee.. ma pean hakkama mingit esseed kirjutama.. ja mitte sellist, mida mulle meeldiks kirjutada! + 30 lk psühholoogiat.
Elagu tänane "puhkepäev"!
Ja kurat!! Ma alustasin päeva sellega, et tegin kohvi, mis oli süsimusta värvi, pärast 5 lusikat suhkrut ja umbes veerand pakki kohvikoort... see oli IKKA VEEL MÕRU JA VASTIK. Seega kannutäis joodamatut kohvi! jee!

Aga.. tegelikult on kõik chill ;) Niisama vingun natuke.. käib asja juurde teinekord ;)




Have a nice day!




L

A D O R A B L E!

Mõnikord jääb sõnu väheks, et midagi head kirjeldada.
Praegu jääbki.

Hea on!:)



Tere ilus ja uus aasta - 2012 :)