Laura..

Elu on kummaline. Võtab sealt, kus võetud juba piisavalt ja annab sinna, kus niigi piisavalt. Palju tahad, vähe saad.. vähe tahad ja üldse ei saa. Aga kui ma tahan midagi nii nii väga ja ei saa isegi mitte VÄHE. Kui mu unistused ei täitu isegi mitte vähesel määral või vähemalt ei liigu sinna poole.. siis kas peaksin loobuma unistamisest, muutuma ükskõikseks, külmaks, kalgiks ja tühiseks? Või peaksin soovima veel rohkem kõigest väest ja olema lihtsalt kannatlik? Jah.. elu on ilus, iga päev on kingitus ja igas hetkes on midagi, mis paneb meid naerama, aga ometi on ka neid hetki, mis tekitavad küsimusi aina juurde ega anna vastuseid ja vahel on tunne, et neid vastuseid peangi ootama jääma. Õnneks on neid hetki vähe, aga kui need hetked tulevad, on raske mõista..nii raske. Aga tegelikult on täna üks ilus õhtu. Naudin kontserti ja püüan olla maksimaalselt positiivne, sest tegelikult jõuavad elus kaugele ju siiski positiivsed inimesed, või mis?! :)