Meis on peidus jõud, millest pole enne aimugi..

.. kui ühel päeval ootamatult selle endas leidma pead või lihtsalt langema. Ma ei kujuta ikka paljusid asju veel absoluutselt ette. Ja paljut justnimelt ÕNNEKS. Mul on kaks kätt, kaks jalga, üks suu, kaks kõrva ja silma, mul on terve mõistus ja reaalne võimalus kunagi ka terveid lapsi saada. Olen viimase aasta-kahe jooksul süvenenud väga erinevatesse artiklitesse/intervjuudesse jms, kus räägivad lapsevanemad, kes on pidanud üle elama ilmselt kõige hullema, mis elul saab meile varuks olla- oma lapse surma. Vist isegi seepärast, et ma imetlen neid tugevaid inimesi, kelle eluteele on toodud selliseid katsumusi ja nad seda trotsides väga edukalt eluga edasi lähevad. Ma ei võrdle absoluutselt ennast nendega, sest seda ei saakski teha (mainin juhuks, kui jäi mulje, et mina ise justkui nii ei käitu.. kuid mul endal pole elus ka niisuguseid olukordi olnud üldse). Ma olen hästi palju selle peale mõelnud. See tundub täiesti vastuvõetamatu. Mulle tundub väga valus juba lihtsalt mõte sellest, et kunagi peab oma vanavanemaid ja vanemaid matma ja ma siiralt loodan, et see aeg on veel väga-väga-väga kaugel..vähemalt mitukümmend aastat on sinna veel aega! Samas ma tean, et ka selle mõttega ei taha ma mitte kunagi end harjutada ega harjugi. Isegi mõte sellest, et kunagi jääb mu armas kassike vanaks ja ma pean temaga hüvasti jätma tekitab minus väga vastikuid, valusaid ja vastuvõetamatuid emotsioone.Ja siis on inimesi, kes tõesti peavadki leidma endas jõu, et matta omaenda pisike laps (või veidike suurem laps..vahet pole!)..seejärel sellega leppima, püüdma kaotada need kinnisideed ja mõtted sellest ning eluga edasi minema. Jälle rõõmu tundma, naerma, nautima. Absoluutselt minu kummardus! Muidugi küsiks seepeale nüüd niimõnigi, et "aga mis muud üle jääb?". Jah, ega väga palju valikuid polegi tõesti, kuid on ju ka neid inimesi, kes ei ole valmis niisuguste olukordadega leppima, võib-olla jäävadki masendusse ega proovigi endas seda jõudu leida. Ette heita ei saa muidugi ka ja mina pole ka mingi kohtumõistja absoluutselt. Mida ma ei tea, seda ei saa ka ette heita! Igatahes uurisin natuke sellist lehekülge nagu vaikus.ee. Väga asjalik ja ilus ettevõtmine kellegi poolt. Loodan, et need vaprad inimesed saavad kõik palju abi ja tuge ja muud kasulikku sellest kohast. Üldse arvan ma, et kui üks inimene elab niisuguse katsumuse üle, ei suuda teda enam mitte miski murda! Siis on kõik muud mured palju palju väiksemad ja rõõm pisikestest asjadest ja olukordadest veelgi suurem. Elus on minu arvates kõik põhjusega. Me saame haiget, kukume ja kaotame, et olla tugevamad inimesed ja sellest midagi õppida. Et enda eest paremini seista ja rohkem meile kingitud võimalusi hinnata. Elu on hindamatu ja selle kaotus kujuteldamatu.. ja kuigi ma ei tea seda tunnet tõepoolest ja loodetavasti mitte iialgi, absoluutselt mitte kunagi ei pea ka midagi sellist läbi tegema nagu need vaprad inglilaste vanemad, siis olen ma pisut väiksemate kurbade või ebameeldivate kogemuste abiga mõistnud üht- pärast vihma tuleb alati uuesti päike välja! Olgu see sadu ükskõik kui intensiivne või tugev!

Maa tiirleb ja meie temaga..

Üks sekund, teine..minut, tund, päev, nädal, kuu, aasta, 10 aastat.. Meeletu, kuidas aeg lendab. Taban end viimasel ajal aina enam mõttelt: "Kuhu aeg kaob?" Kas kuskil on mingi suur must auk, mis aega endasse neelab? Aina kiiremini ja kiiremini. Iga hetkest ja päevast peaks 100% kõik võtma, mis vähegi võimalik. Seda ma muidugi ei tee. Pidevalt tajun, et olen jälle aega lihtsalt raisanud. Maha maganud või lihtsalt teinud midagi sellist, mille asemel saaksin teha palju kasulikumaid asju. Minu pooleliolevaid nö soove ja missioone on ju piisavalt, et need kogu mu aja asjalikult täidaksid, aga ma peaksin enese kasvatamisega tunduvalt rohkem tegelema. Seda enam, et aeg lihtsalt kaob kuhugi..kaob ära. Kui varem tundus, et nädal läheb ruttu, siis nüüd on tunne, et AASTA kaob nagu võluväel. Jaanipäev-sünnipäev-jõulud ja nii muudkui uuesti ja uuesti. Vaevu oled jõudnud ühest jõulust taastuda kui vaatad kalendrisse ja seal on juba jälle detsembri kuu kätte jõudnud. Mismoodi?? Samas üritan oma aja raiskamiste vahele toppida aina enam võimalikult palju väärtuslikku aega, mis selle meeletu tempo juures annaks võimaluse kasvõi mõneks tunniks (parimal juhul ka mõneks päevaks või isegi nädalaks) aja maha võtta ja nautida seda, et ajal või kellal üldiselt ei ole mitte mingit tähendust. Need ongi need kõige toredamad tunnid, päevad, nädalad. Sa lihtsalt oled ja teed täpselt seda, mis nii väga meeldib ja hea tunde tekitab. Ja need on ka vist ainsad hetked, kui ma EI MÕTLE selle peale, et ma peaksin tegema hoopis midagi muud. Samas.. öeldakse ju, et probleemi tunnistamine on juba pool võitu?! Ehk siis..ma tunnistan, et oma aega raisata oskan suurepäraselt ja tean, et saaksin päris tihti seda kasulikumalt kasutada. Arenguruumi peab aga alati ju jääma.. Ehk siis püüan sellega tegeleda! Ma tõesti tahan tabada end rohkem neilt hetkedelt, kui saan endale öelda, et tubli..kasutad oma aega väga asjalikult! (Muidugi lubades endale neid mõnusaid puhkehetki/päevi ka endiselt :D) Okei..praegu siis kõik. :)

Täna kohe on selline õhtu, kui tekkis tuju jälle kirjutada. Viimastel päevadel on kuidagi palju mind igasuguse informatsiooniga varustatud. Informatsioon on ju iseenesest tore..sest teadmatuses elamine on kõige nõmedam, eks?! Siiski pole kaugeltki mitte kõik informatsioon, millega meid üle külvatakse, meeldiv. On olnud pettumust, on olnud rõõmu ja on olnud üks tõdemus, millest ma võib-olla tahaksingi pikemalt rääkida. Nimelt olen nüüd 21-aastaselt hakanud vaikselt mõistma seda, mis on tõesti tähtis ja hindama väga lihtsaid ja tavalisi hetki. Ja hindama neid lihtsaid, armsaid inimesi enda ümber. Neid, kes lasevad mul olla mina-ise ning on minuga üdini ausad. Igas olukorras, alati. Sest ükski suhe, sõprus ega meeldiv tutvus on üles ehitatud teineteise austusele ja aususele. Teineteisi jaoks oluliste inimeste vahel ei saa olla salatsemisi ja varjamisi. Vähemalt mitte põhjendamatuid. Ma olen iga päevaga aina enam õnnelik, et mina olen see rõõmus ja õnnelik inimene, kellel on alati keegi, kellele helistada kasvõi kell 3 öösel, kellega koos minna jääkülma merevette sügisõhtul ujuma. Kellega koos piltlikult öeldes sülitada kõigele sellele, mida elul meile (veel) pakkuda pole ja näha kõike ilusat head, lõbusat ja toredat, mis meie jaoks iga päev varuks on. Kelle jaoks pole palju olla üdini siiras ja aus igas olukorras. Jääda iseendaks tundmata hirmu, mida arvab sellest ühiskond. Mõtlemata sellele, mida inimesed arvavad. Sest kas see ongi üldse oluline? See on hea tunne ja kuniks meil kõigil on vähemalt 1 niisugune inimene meie läheduses, seni ei ole põhjust kurta millegi üle. Ja mul ei olegi! Ja aina enam mõistan, et neid inimesi olgu pigem vähem..olgu pigem väga vähe, aga parem üks suurepärane inimene, kellele igas olukorras loota, kui kümme sellist, kellega jäädagi pealiskaudseks ning kelles pole mingit sügavust. Mul läheb ikka pagana hästi vaadates neid inimesi, kes mind ümbritsevad. Jah, ma olen seda ilmselt siin blogis juba mitu korda rõhutanud, aga ma ei saa üle ega ümber kiitmast neid imelisi sõpru ja suurepärast perekonda! :) See ongi ju elus kõige olulisem? Kui nüüd sellest teemast pisut eemale minna, siis mõtlen muidugi palju ka sellele, mis edasi.. Sügisest on ootamatult saanud talv ja kui juba jaanuari lõpp paistab, pole enam kevad ka sugugi kaugel. Kevadel tuleb aga palju otsuseid teha. Ja endas see sihikindlus ja otsustusvõime leida. On vaja teha palju olulisi otsuseid ja need peavad olema kindlad. Seekord ma isegi mitte ei taha kellegi nõu kuulda ja usaldan 100% ainult iseenda sisetunnet, sest teiste ARVAMISI järgides ei jõua just väga kaugele ja enese veenda laskmisega samuti mitte. Hetkel on aga ka mu enda sisetunne segaduses ja pisut ebakindel.. soove on palju, neid järjekorda panna aga väga raske. Ühest küljest vajan stabiilsust. Ühte kindlat kohta, kuhu nüüd minna ja ehk jäädagi(?!)..samas elab minus see meeletu seikluse pisik, mis ei lase rahus olla. Ja ma pean ise ja täiesti üksi jõudma otsusele ja selles väga väga kindel olema. Kõik soovid ja unistused on teostatavad, aga mitte korraga. Ja seda, mis oleks just praegu esimesena õigem ette võtta..ma ei tea. Ühes olen aga kindel- suvi ja eriti uus sügis toob palju uut mu ellu.. palju sellist, mis on väärt ootamist! Praegu olen oma selle aasta julgete otsuste üle (mis juba teinud olen) siiski väga uhke! Kui mitte iseenda õnne nimel teha (eriti noores eas) muutusi, siis millal veel? :) Okei.. tänaseks piisavalt mõtteid. Palju ilusaid, lumiseid talvenaudinguid ja mõnusat kevade ootust! :)