Maa tiirleb ja meie temaga..

Üks sekund, teine..minut, tund, päev, nädal, kuu, aasta, 10 aastat.. Meeletu, kuidas aeg lendab. Taban end viimasel ajal aina enam mõttelt: "Kuhu aeg kaob?" Kas kuskil on mingi suur must auk, mis aega endasse neelab? Aina kiiremini ja kiiremini. Iga hetkest ja päevast peaks 100% kõik võtma, mis vähegi võimalik. Seda ma muidugi ei tee. Pidevalt tajun, et olen jälle aega lihtsalt raisanud. Maha maganud või lihtsalt teinud midagi sellist, mille asemel saaksin teha palju kasulikumaid asju. Minu pooleliolevaid nö soove ja missioone on ju piisavalt, et need kogu mu aja asjalikult täidaksid, aga ma peaksin enese kasvatamisega tunduvalt rohkem tegelema. Seda enam, et aeg lihtsalt kaob kuhugi..kaob ära. Kui varem tundus, et nädal läheb ruttu, siis nüüd on tunne, et AASTA kaob nagu võluväel. Jaanipäev-sünnipäev-jõulud ja nii muudkui uuesti ja uuesti. Vaevu oled jõudnud ühest jõulust taastuda kui vaatad kalendrisse ja seal on juba jälle detsembri kuu kätte jõudnud. Mismoodi?? Samas üritan oma aja raiskamiste vahele toppida aina enam võimalikult palju väärtuslikku aega, mis selle meeletu tempo juures annaks võimaluse kasvõi mõneks tunniks (parimal juhul ka mõneks päevaks või isegi nädalaks) aja maha võtta ja nautida seda, et ajal või kellal üldiselt ei ole mitte mingit tähendust. Need ongi need kõige toredamad tunnid, päevad, nädalad. Sa lihtsalt oled ja teed täpselt seda, mis nii väga meeldib ja hea tunde tekitab. Ja need on ka vist ainsad hetked, kui ma EI MÕTLE selle peale, et ma peaksin tegema hoopis midagi muud. Samas.. öeldakse ju, et probleemi tunnistamine on juba pool võitu?! Ehk siis..ma tunnistan, et oma aega raisata oskan suurepäraselt ja tean, et saaksin päris tihti seda kasulikumalt kasutada. Arenguruumi peab aga alati ju jääma.. Ehk siis püüan sellega tegeleda! Ma tõesti tahan tabada end rohkem neilt hetkedelt, kui saan endale öelda, et tubli..kasutad oma aega väga asjalikult! (Muidugi lubades endale neid mõnusaid puhkehetki/päevi ka endiselt :D) Okei..praegu siis kõik. :)