Laura..

Täna kohe on selline õhtu, kui tekkis tuju jälle kirjutada. Viimastel päevadel on kuidagi palju mind igasuguse informatsiooniga varustatud. Informatsioon on ju iseenesest tore..sest teadmatuses elamine on kõige nõmedam, eks?! Siiski pole kaugeltki mitte kõik informatsioon, millega meid üle külvatakse, meeldiv. On olnud pettumust, on olnud rõõmu ja on olnud üks tõdemus, millest ma võib-olla tahaksingi pikemalt rääkida. Nimelt olen nüüd 21-aastaselt hakanud vaikselt mõistma seda, mis on tõesti tähtis ja hindama väga lihtsaid ja tavalisi hetki. Ja hindama neid lihtsaid, armsaid inimesi enda ümber. Neid, kes lasevad mul olla mina-ise ning on minuga üdini ausad. Igas olukorras, alati. Sest ükski suhe, sõprus ega meeldiv tutvus on üles ehitatud teineteise austusele ja aususele. Teineteisi jaoks oluliste inimeste vahel ei saa olla salatsemisi ja varjamisi. Vähemalt mitte põhjendamatuid. Ma olen iga päevaga aina enam õnnelik, et mina olen see rõõmus ja õnnelik inimene, kellel on alati keegi, kellele helistada kasvõi kell 3 öösel, kellega koos minna jääkülma merevette sügisõhtul ujuma. Kellega koos piltlikult öeldes sülitada kõigele sellele, mida elul meile (veel) pakkuda pole ja näha kõike ilusat head, lõbusat ja toredat, mis meie jaoks iga päev varuks on. Kelle jaoks pole palju olla üdini siiras ja aus igas olukorras. Jääda iseendaks tundmata hirmu, mida arvab sellest ühiskond. Mõtlemata sellele, mida inimesed arvavad. Sest kas see ongi üldse oluline? See on hea tunne ja kuniks meil kõigil on vähemalt 1 niisugune inimene meie läheduses, seni ei ole põhjust kurta millegi üle. Ja mul ei olegi! Ja aina enam mõistan, et neid inimesi olgu pigem vähem..olgu pigem väga vähe, aga parem üks suurepärane inimene, kellele igas olukorras loota, kui kümme sellist, kellega jäädagi pealiskaudseks ning kelles pole mingit sügavust. Mul läheb ikka pagana hästi vaadates neid inimesi, kes mind ümbritsevad. Jah, ma olen seda ilmselt siin blogis juba mitu korda rõhutanud, aga ma ei saa üle ega ümber kiitmast neid imelisi sõpru ja suurepärast perekonda! :) See ongi ju elus kõige olulisem? Kui nüüd sellest teemast pisut eemale minna, siis mõtlen muidugi palju ka sellele, mis edasi.. Sügisest on ootamatult saanud talv ja kui juba jaanuari lõpp paistab, pole enam kevad ka sugugi kaugel. Kevadel tuleb aga palju otsuseid teha. Ja endas see sihikindlus ja otsustusvõime leida. On vaja teha palju olulisi otsuseid ja need peavad olema kindlad. Seekord ma isegi mitte ei taha kellegi nõu kuulda ja usaldan 100% ainult iseenda sisetunnet, sest teiste ARVAMISI järgides ei jõua just väga kaugele ja enese veenda laskmisega samuti mitte. Hetkel on aga ka mu enda sisetunne segaduses ja pisut ebakindel.. soove on palju, neid järjekorda panna aga väga raske. Ühest küljest vajan stabiilsust. Ühte kindlat kohta, kuhu nüüd minna ja ehk jäädagi(?!)..samas elab minus see meeletu seikluse pisik, mis ei lase rahus olla. Ja ma pean ise ja täiesti üksi jõudma otsusele ja selles väga väga kindel olema. Kõik soovid ja unistused on teostatavad, aga mitte korraga. Ja seda, mis oleks just praegu esimesena õigem ette võtta..ma ei tea. Ühes olen aga kindel- suvi ja eriti uus sügis toob palju uut mu ellu.. palju sellist, mis on väärt ootamist! Praegu olen oma selle aasta julgete otsuste üle (mis juba teinud olen) siiski väga uhke! Kui mitte iseenda õnne nimel teha (eriti noores eas) muutusi, siis millal veel? :) Okei.. tänaseks piisavalt mõtteid. Palju ilusaid, lumiseid talvenaudinguid ja mõnusat kevade ootust! :)