On jõuluaeg.
Aeg andestada.
Aeg uskuda imedesse.
Aeg aidata, neid kes seda just praegu nii väga vajavad.
Aeg näidata oma hoolimist.
Aeg armastada.
Aeg andestada.
Aeg lõpetada kõik tülid.
Aeg unustada kõik halb.
Aeg hoida inimesi meie ümber.
Aeg minna koju.
Tehkem üheskoos selle aja kõigile eriliseks!


































nurr :)

Mina ja maailm.

Vahel on mul nii imelik tunne. Segane. Selline, et tahaks maailma muuta, teha suuri tegusid, karjuda, kuni mu häälepaelad on olematut. Tunne, et tahaks nii palju öelda, selline suur tunne. Emotsioonid on laes. Kõik oleks justkui viimase piiri peal. Ja just praegu mul on taas selline tunne. Hea, samas imelik. Ei oska käituda. Enamasti ma kirjutan siis midagi või lihtsalt mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, kuulan head muusikat. Mul on kuidagi tunne, et selle maailma võti on minu käes ja kõik mida teen, mõjutab kogu ülejäänud maailma. Kui astun sammu tagasi, astub seda kogu maailm, kui viskan poe aknasse, teevad seda kõik kohe järgi. Et justkui kogu maailma rahu oleneks minust. Väga hull, aga just selline tunne on. Tahaks paljusid asju muuta. Siinkohal ei mõtle ma sugugi a´la "Kui te minu valite Miss Maailmaks, siis ma lähen Aafrikasse ja aitan nälgivaid lapsi, ja sõidan sinna ja tänna ja kogu maailma muudan heaks." Vaid pigem seda, et mu õlgadele on pandud suur koorem ja selle koorma toimetamisest õigesse kohta, oleneb ka paljude teiste õnn ja rahulolu. Kui teen mina õige otsuse, mõjuks see justkui ka kümnele teisele inimesele mu ümber. Ja kõik nagu ootakski seda ainuõiget ja kindlat otsust minu käest ja mina istun nurgas, täis segadust ja peas kummitamas hääled "Laura, sa suudad! Laura, tee seda! Laura, see on õige!" jne. ja ma istun seal nurgas ja istun ja istun, teadmata mis on õigem.
Imelik tunne, kas pole?
Ma täna vaatasin taas hästi paljude blogisid. Uurisin ja lugesin neid. Ja avastasin, et enamik kirjutavad enamuses ikka ainult oma tegemistest ja kuidas läheb jms. , aga mina kirjutan mingit imelikku juttu. Või mitte imelikku, aga nagu midagi muud. Kirjutan ka vahel, kuidas läheb ja mis juhtunud on, kui põhjust, aga ikka üsna vähe. Ma ei teagi.. mis on õigem. Aga minu jaoks on blogi mul just seetõttu, et kui ma tunnen, et vajan millegi enda seest välja saamist. Vajan mingi teate edastamist või mõtte edasiandmist. Vahel loomulikult mõni käik või tegu on niivõrd palju ka mõjutanud, et pean sellest kirjutama. Selge see. Aga üldiselt ma millegipärast ei viitsi.
Vb on teistel huvitavam just lugedagi, mida täna tegin, mida eile ja mida üleeile. Ja huvitav teada, mida täna sõin ja mis kell ärkasin, aga ma tunnen, et minu jaoks tähenab see kuidagi rohkem, kui saan midagi muud enda seest kirjutada. Midagi muud lugejani anda. Siin polegi kindlasti üht või teist varianti, mis oleks õigem. Päris kindlasti on blogi see, kuhu iga inimene kirjutab, mida tahab ja mida õigemaks peab. Ja nii peabki olema ja jääma :) Lihtsalt, tuli selline mõttevälgatus, et selle üle veidi arutleda. Võinoh.. jamh.

Selleks korraks kõik siis!

Kiiiiiisu,

Tuulde räägitud..

Vahel tunduvad kõik mu sõnad justkui tuulde räägitud. Kui ma muudkui räägin ja räägin, annan endast kõik, et midagi selgeks teha ja kõik jätkub endistviisi. Vahel on valus tunda, et kõik mida sa teed, kõik mida näitad, mida räägid ja tunned, ei loe tegelikult midagi, kuigi ehk paistab näivat väga palju.
Olen viimasel ajal avastanud, et mu ümber on vägavägaväga palju tuttavaid, kui neid kokku lugeda, loeks hommikust õhtuni ilmselt neid ja ehk kauemgi, aga nende hulgas neid TÕELISI PÄRLE, neid väga erilisi, väärtuslikke, kalleid, on nii vähe. Ja nende tuttavate seas neid tõelisi sõpru on üksikuid. Sest see, mida mina varem sõpruseks pidasin, reetis end. Sõprus muidugi võib olla väga erinev. Mõne jaoks see, kui sul on keegi kellega koos käid koos trennis nt. ja siis külajuttu räägid, mõne jaoks keegi, keda kord aastas näed ja siis kallistada saad ja kellega muidu vaid näiteks meili-teel suhtled. Minu jaoks on SÕBER see, kes kuulab ära ka siis, kui tal vähimatki tuju pole. Kes tuleb kasvõi öösel kell kolm minu juurde, kui mul on tunne, et maailma lõpp on käes ja tahaksin endalt elu võtta. See, kes pakub oma õlga, millele toetuda, kui on raske ja hüppab koos minuga lakke, kui miski mind maailma kõige õnnelikumaks teeb. Ja see, kes julgustab astuma julgelt oma unistuste poole, julgustab olla mina-ise ja hindab mind nagu ma olen. Iial ei unusta ära ka pisiasjades/pisiolukordades on sõpra. Ja toetab mu otsuseid, ükskõik kui valed need ei peaks olema, aitab, kui olen hädas.
"Sõprus on see, kui sa küsid kelleltki tammetõru, aga ta annab sulle terve metsa"
Võib-olla on mu ootused, mu vaated ja mu lootused liiga kõrgele seatud, aga inimene, kes on vahel sõber, ei ole seda ju tegelikult iial olnudki. Või sõber, kes on kord ülbe, siis mitte, kord toetav ja siis mitte, kord on olemas ja siis mitte, ei olegi sõber!
Seda on ehk raske tunnistada, aga tõelisi sõpru on siin maailmas vähe, väga vähe. Ja paljud, ked pidasin tõelisteks, kahjuks enam seda minu jaoks pole. Ehk olengi ise liialt avastanud, mõistma hakkanud, aga samas ei ole ma ka kurb. Mul on hea meel, et olen avastanud selle, sest oskan nüüd teha vahet tutvusel, lihtsalt sellisel "koos hägimise" sõprusel ja sellel SÜGAVAL, SIIRAL, TÕELISEL, SÜDAMLIKUL, IGAVESEL SÕPRUSEL.

*

Tunnen praegu, et lõppemas on "sõda", millest tulen ma välja kas pea püsti valusa kaotajana, või maailma kõige õnnelikuma võitjana. Minu jaoks on nüüd paigas kõik mida mõtlen, arvan ja tahan ning kavatsen selle ellu viia, nii nagu see võimalik on. Mõni teab sellest sõjast rohkem, mõni vähem. Aga tahaksin lihtsalt tuletada mõnele meie seast meelde midagi järgmist..
"Kui sa kedagi tõeliselt armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu, kui ei tule, ei ole ta iial sinu olnudki!"
Ehk on see karm, aga tõsi. Võin oma kogemusest seda öelda.
Armastus ei salli piire, sunniviisilist käitumist, vangistust. Armastus tahab lennata, kusagil kõrgel omas maailmas, et ta saaks vabalt meie südamed vallutada. Kui me ta vangi paneme, on ta ahistatud ja armastusest kasvab välja omanditunnetus, valu, viha ja kõik muu ebameeldiv.
Lihtsalt on keegi, kes teab, et minu südames on see paik, mille ta varsti aasta tagasi kinni pani. See eriline, teistmoodi, tähtis.
Ja et need ööd ja päevad liiguksid juba rutem viieteistkümnenda detsembri poole (:

*



Neljapäeval (22.november 2007), kell 18.00, Rakvere Rahvamajas(Rakvere Teatriga ühes hoones), "Q-st M-ini" !
Olete oodatud üle vaatama meie uut luulekava, enne kui sellega Jõgevale festivalile läheme (:




Laura :)

Vahel igatsen Sind rohkem, kui midagi muud siin maailmas!
KÕIK!

Rakvere linnanoorte näitetrupp..

..on see tore seltskond(kui seda nii nimetada võib), kellega me nüüd oleme üsna mitmeid tunde veetnud proovide tegemisega eesolevaks Betti Alveri luulefestivaliks (vms.), mille "teemaks" seekord Jaan Kross´i teosed. Nüüd neljapäevast-laupäevani (tänaseni) oleme teinud proove järjest (no mitte, et päevad ja ööd seal, aga järjest päevadel nagu :D) ja pühapäev ning esmaspäev jäävad vahele, siis teisipäeval järgmine proov. Mulle tegelikult meeldiks, kui proovid oleks homme ja esmaspäev ka. Muidugi siis, kui nüüd kool uuesti hakkab, läheb üsna kiireks, aga mulle meeldibki. Mulle lihtsalt meeldib, kui ma saan tegeleda millegagi koguaeg. Näitekas on tegelikult selles mõttes nagu kool, et seal peab ka palju tööd oma ajuga tegema (väga imelik väljendus, aga usun, et saate aru)! Erineb aga kõvasti koolist sellepoolest, et need inimesed seal, see õhkkond, see tegevus, need mõtted, see maailm, on hoopis midagi muud. Iga kord on see justkui uus ja omamoodi lahe on iga kord. Paljud võivad ju arvata, et proovid ju kõik ühesugused, aga tegelikult pole. Tegelikult on minu jaoks nt. iga proov ka niivõrd erinev ja lahe elamus, et lihtsalt seetõttu tahakski veel ja veel ja veel proove teha. Järjest on tegelikult muidugi raske, väsitav. Aga kui iga päev mingi kolm tundi oleks, siis oleks ma vägagi rahul. Ja see töötamine ja töötamine ja töötamine ja detailide kallal nämmutamine jnejne. võib vahel väga ära väsitada( kui peame ühte kohta nt. kümme korda uuesti ja uuesti tegema), aga kokkuvõttes ei ole see midagi, mis mind endast välja ajaks, sest see on kõik tulemuse nimel. Ja see tunne, kui oleme valmis saanud millegagi ja valmis näitama seda, mille nimel oleme neid tunde proovisaalis veetnud, päid murdnud ja harjutanud ja muutnud ja veel muutnud ja siis uuesti harjutanud jnejne. , on lihtsalt nii uhke. Võib-olla on uhke vale sõna, aga see tunne tõesti on selline imeline, kui oleme millegi nimel kõvasti tööd teinud ja see saab valmis. Veel enam, kui sellest tuleb midagi väga head, mida on südamest hea mängida vaatajale ja vaatajal südamest hea vaadata, kui vaatajale annab see midagi, siis on see ju näitlejale (võinoh, inimesele/inimestele, kes laval on)suurim rõõm ja tasu kõige eest! :)
Ja tegelikult on meil ju ka vägaväga hea juhendaja. Vahel tundub ehk niimõnelegi, et mõne koha pealt liiga palju nõudev vms. , aga samas kõik see on meie enda ja tulemuste nimel ja samas ta ju hoiab meid väga. Ja tal on päris tihti ikka väga vinged ideed. Sealjuures mõistab ta ka nt. meie omavahelisi nalju ja kõike väga hästi ja kuulab alati kõik ära ningi võtab selle arvesse. Ikka väga hea ju! :)

Aga okei, Olav Ehala-Tahan olla öö, käib juba vist kahekümnendat korda ja ma tõesti ei viitsi seda praegu enam kuulata, seega vahetan lugu ja lõpetan selle blogi selleks korraks ära.

Pehmet lund ja säravaid ideid!

Armastusega Teie,
Laura.

NAUDING.

Ma naudin seda vaikust, mis mõnel hilisel õhtutunnil mu kõrvus mängib. Ma naudin seda soojust, mida toovad need mõtted, vaadates neid tähti seal kõrgel. Ma naudin laupäevast vabastavat tunnet, hommikul kell 8 tõustes. Ja pühapäeviti naudin ma ülekõige kella vaatamist kell 12 ja mõtteid veel ühest vabast päevast. Ma naudin teadmist, et kooliajal just aeg lähebki kõige kiiremini..ikka lähemale suvele. Ma naudin teisipäeva õhtuid RLNNT´ga. Ja ma naudin küünlavalgel üksi istumist, tundide viisi ja rahustava muusika kuulamist. Ma naudin ka muusikat, mis paneb ükskõik mis kell ja kus tantsima, rõõmust karjuma. Muusika üleüldiselt on nauditav. Ma naudin tunnet, et me kõik oleme erakordsed ja kordumatud. Ja ma naudin neid harvu vestluseid õega, tema nõuandeid. Ma naudin väikeste poiste ja tüdrukute kilkeid ümber maja peitust mängides ja koolis seda elurõõmu, millest nad pakatavad. Ma naudin seda süütut ja siirast pilku, mis nende silmis särab. Ja ma naudin sõprust, muidugi, kui see on tõeline. Pildistamist naudin ka, kui tuju on. Ma naudin neid hetki, emotsioone, seda ilu. Ma naudin elu!

MINA. SINA. SEKS. MEIE.

..ehk näidend mille kallal üritan nüüd tööd teha. Selle aasta Nuku- ja noorsooteatri "Pööningu" võistluse vanemate teema siis selline. Kusjuures kirjutamiseks üsna hea teema. Soovitati läbi lugeda "MinaSinaMina" (vist oli sellise nimega) ja siis kirjutada endast või kellestki oma tuttavast lähtudes vms. Kindlasti võib loo ka täiesti välja mõelda ja ma usun, et üsna suures osas see põhinekski nagunii välja mõeldul, muud moodi ei saakski. Aga jah, loodan et seekord saan selle valmis ka :) Algus on igaljuhul tehtud.
Okeiii, tegelikult ma muud ei tahtnudki praegu kirjutada, sest ma olen tõsiselt väsinud. Kunagi siis kirjutan midagi pikemat ja sügavamat teile jälle! (;


armastusega,
Laura.

õnnest kusagil täiesti uuel planeedil!

Teate, ma olen nii kuradima õnnelik, et tahaks õnnest kohe vanduda. Tahaksin õnnest karjuda nii kõvasti, et ka kõige vanem hiinlane seal kaugel seda kuuleks. Ja ma tahaksin õnnest käia käte peal Rakverest Tallinnasse ja ma tahaksin õnnest kirjutada eepose. Tahaksin õnnest laulda, kuni viimne, kui üks aken on puruks lauldud. Tahaks selle õnnejoovastusega tantsida, kuni tallad on verised. Tahaks teha kõike, mida maailmas võimalik teha on ja rohkem. Tahaks teha ka võimatut. Kõike tahaks. Õnnest hull!

Kõik.
Aitähh lugemast! (:



õnnnnnnnest segane kiiiiiiiiišu.

Kuulan praegu Shakira-La Pared´i. Tohutult sügav, emotsionaalne ja üldse tohutult ilus laul minu meelest. Ja just see, et see pole inglise keeles, ongi see, mis selle loo kuidagi nii sügavaks minu jaoks teeb. Mul käib see lugu vist juba kümnendat korda ja leidsin ka Youtube´st selle video.
http://youtube.com/watch?v=ZtQhI9IKiy8 - vaadake :)

Ja üldse ma avastan viimasel ajal kunagisi lemmikuid. Lihtsalt tõmban pigem juba neid vanemaid laule ja kuulan ning naudin. See, mis kunagi ikka väga meeldinud on, jätab selle jälje ja mõni aasta hiljem on see tohutult hea äratundmisrõõm.
Kunagi kuulasin ma Shakira loomingust pigem inglise keeleseid laule ning tegelikult ju ka pigem neid, mida kuulas mu õde, sest tema järgi see muusika kuulamine meie toas ju käis. (:

Jalg laseb nüüd endale juba veidi toetuda, kuid tunda ikka annab ka veel. Külmutan teda siis täna veel ja lasen tal puhata, sest homme tahaks siit toast välja. Ma olen ju pisikesest peale juba püsimatu olnud ja ühel kohal kaua (eriti veel toas) ma olla ei suuda. Ma tahaks koguaeg midagi teha, siis tunnen end palju paremini.
Ja homme on mu sünnipäev- kuueteistkümnes. Kellele palju, kellele vähe. Minu jaoks täiesti paras, sest ma ei tahakski praegu vanem olla..ja noorem ka mitte. Tunnen end õnneliku noore inimesena. Mul on mu lähedased, keda ma armastan, ma saan tegeleda asjadega, millega tahan ja olla see, kes ma tahan. Muiudgi on mõned vägaväga kallid ja lähedased inimesed, keda ma tahaks paljupaljupaljupalju rohkem näha, aga ma lepin olukorraga ja tean, et nad on mul olemas, olenemata sellest, et ma neid ehk ebaõiglaselt vähe näen!

Homme on päris keeruline, samas põnev päev. Esiteks on põnev hakkama saada selle haige jalaga, teiseks on sünnipäev, kolmandaks läheme me filmi tegemisest aimdust saama, siis muidugi kool(kus on toredasti kindlasti vähemalt 2 KT´d) ja õhtu lõpetuseks "Majahoidja" Rakvere Teatris. Tegus päev! :)



Kiisu.

Urrrrr.

Täna piirdus mu koolipäev ühe ja poole kehalisetunniga, kui me hakkasime kõrgust hüppama. Kaks kõrgust sai kenasti ületatud ja kui tuli kolmas kõrgus "latile", siis ma ei tea, miks, hakkasin ma jooksma ja hüpates panin parema jala kuidagi ettepoole, nii et see maandus jalg tagurpidi (segane veidi, aga pmts. siis keerasin jala tagurpidi) ja see oli nagu nii tohutult valus. Kooliõde andis mingeid sidemeid ja külmapresse ja värke ja tulin koju oma hüppeliigese traumaga, õigemini tuldi mulle järgi ja toodi mind koju. Kooliõde tegi pmts. selgeks, et kui valu veelhullemaks läheb ja paistetus, siis peab õhtul traumapunkti minema ja neljapäevani pean kodus olema. Mida ta sellega nagu mõtles? Et ma peaks istuma mingi kolm päeva liikumatult kodus?! Oheii! Ma teen midaiganes selle jalaga, aga vähemalt kolmapäevaks pean ma jalul olema. Esiteks poleks just kõige rõõmsam oma sünnipäeval kodus istuda mingi jalatraumaga ja teiseks on mul liiga palju teha. Kolmapäeval ju veel filmitegemine ja "Majahoidja". Oeh! Eks paistab, kuidas ta nüüd paraneb, praegu ma igaljuhul toetada jalale absoluutselt ei saa ja seega kas olen pikali, arvutis, või hüppan ühel jalal koguaeg(vähemalt saab vasak jalg tugevaks ;D). Ja siin kodus on ju tohutult igav ka passida niisama. Istud ja vaatad mingeid kordussaateid koguaeg :D. Aga pole hullu.. oleks võinud ju hulleminigi minna(nüüd sülitame kolm korda üle vasaku õla,kui see oli vasak õlg ikka:D).. ja kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!

tšao,

preili lombakas (:

ttttsau!

Pühapäev. Jälle üks nädal möödunud. Muide, Neletil on täna sünnipäev, seega PALJU ÕNNE Talle/Sulle (kui sa seda loed, Nelet)! :) Kolmapäeval(17.oktoober) saan mina ka aasta vanemaks. Ma väga isegi ei oota seda kusjuures. Tuleb, siis tuleb. (Kahju ainult, et me sel aastal pidada ei saa:/)
Üsna kiire nädal oli..nagu tavaliselt, aga tore nädal, teistmoodi. Ujumine, näitekas ja kõik muu. Neljapäev oli muidugi eriti hea, teater ja värki :) Kes teab, see teab. ;) Reede oli lihtne, aga mõtted ei püsinud vägapalju koolis :D. Õhtul tulid õde ja Ints küll, mis oli väga tore, sest ma polnud neid päris kaua näinud. Ja näitekas oli eile ka muidugi. Laupäeval jalutasime Piiariiniga väljas. Hea oli, aga külm. Kell oli 6-7- aeg, aga väljas oli kohutavalt külm. Ja seekord polnud asi ainult minus ja minu suures külmakartuses, vaid selles, et tõesti oli külm, sest ka Piiariinil oli külm. Kas tõesti juba koputab see külm talv uksele? Kuigi õnneks veel lund ega midagi pole, on veel see ilus värviline sügis. :) Hea! Üldse, kõik on hea, praegu ja loodan et nii jääbki, sest ainult nii ongi hea! Ei tea mis täna saab.. tahaks jälle ujuma minna, aga ma pean kellegi leidma, kes ka tuleb. Piiariin on haige, Mari-Liis magas viimati veel, Hedi vist ka magab(ime pole, kui ta kell 3 veel mulle sõnumi saatis :D, mis tähendab, et ta oli veel üleval siis), kellegi teisega pole veel rääkinud ujumaminekust. Eks paistab, mis saab siis. Ja tegelt ma lähen nüüd!

Andekusest ja selle puudumisest veidi.

Täna vaatasin "Kaks takti ette" ja tulin siis siia, blogisse, et kirjutada midagi. Panin winampis muusika käima ja avasin "New Post" siin. Mõtted liikusid täna siis rajal nimega "Anne, või mitte?" Kas andekus on oskus viisi pidada? Või ehk oskus hästi tantsida?
Miks ka mitte? Võimalik, et see on anne, aga minu jaoks mitte ainult. Anne on miski, mis sünnib sinuga koos sinu sees ja mida vahel ehk vaid teised inimsesed kõrvalt nägema hakkavad. Anne pole see, kui sa pead viisi ja suudad kenasti Eesti hümni ära laulda, ilma, et mõni vale noot sisse tuleks. See pole anne, minu jaoks! Sellepärast, et see pole miski mis meid,teisi, vaimustaks. Andekus on tegelikult kuidagi väga suhteline üldse, sest kõigi jaoks tähedab see midagi erinevat. Aga tõeline anne peaks paistma kõigile. Laulmise juures nt. siis hääl, mida kuuldes üle su kere jooksevad külmavärinad ja sa tunned, et seda häält on sul vaja kuulda veel ja veel. Ja samas nt. tantsija, kes suudab panna kogu saalis istuva rahva suud lahti vaatama midagi imelist ja säravat. Sest minu jaoks on anne miski, mis on vähestel, miski mis on kaasasündinud. Saab ju ka öelda niimõnelegi peale väikest etteastet, et see läks tal hästi ja et andekalt lahendatud, aga see on miski hetkeline, mitte see mis on ja jääb, mis teeb selle inimese eriliseks, see miski millega koos ta sündinud on. Sest see, mida me õpime, pole minu jaoks enam see "tõeline" anne, see "tõeline" anne peaks olema siiski inimese sees. Ja samas ei ole päris kindlasti anne vaid oskus midagi suurejoonelist teha, vaid ka oskus lihtsate asjadea inimsetele alatiseks meelde jääda. Näiteks on inimesi, kes suudavad oma oskusega kuulata, oskusega aidata, oskusega lihtsalt millegi lihtsa, kuid tõsiselt südamlikuga hinge minna. Andekad need, kel on antud kätt joonistamiseks, ideid kirjutamiseks jne. , aga ANNE on see siis, kui selles on midagi erilist, vähemalt minu jaoks. Seega ei riputaks mina nii lihtsalt igale teisele külge silti" MUL ON ERILINE ANNE", sest nii enamik inimesi ei oska seda tõelist annet enam üldse hinnata, tekib ju arusaam, et kui ma oskan kriipsujuku asemel korraliku tüdruklapse paberile kriitseldada või terve lehekülje kirjutada kirjavigu tegemata oma suvest, siis olengi ma jubeandekas, aga see pole ju SEE, mis kedagi vaimustaks. Loomulikult me kõik tahame olla andekad, aga kui me kõik ka oleks, poleks maailm nii kirju ja nii vaimustav, või kuidas? Seega laskem olla neil andekad, kes seda tõesti on ja teha ise seda mis meile südamelähedane lihtsalt enda jaoks ja tundkem sellest rõõmu, kuid ärgem riputagem seda kohe "Mul on kohutavalt eriline anne" , virna. Olemegi ju kõik erinevad ja see ongi hea ja see eripära ("inimlik anne", kui nii sobib öelda) on meis kõigis, seda ei tohiks loomulikult alahinnata, samas ka mitte pidada end alati parimaks liiga lihtsalt, sest nii võib ise väga lihtsalt pettuda ja haiget saada. Parem siiski mõista, mis on see anne, mida maailmale näidata ja mis on anne, mis on meil meie endi jaoks, et me ise end hästi tunneksime.
Loodan, et see jutt jõuab teieni, kes te seda lugema satute ja et te sellest õigesti aru saate!(;


Laura.

(ja nüüd "Tantsud tähtedega" hooaja avalööki vaatama :P)

Tired Of Being Sorry.

I don't know why
You want to follow me tonight
When in the rest of the world
With you whom I've crossed and I've quarreled
Let's me down so
For a thousand reasons that I know
To share forever the unrest
With all the demons I possess
Beneath the silver moon

Maybe you were right
But baby I was lonely
I don't want to fight
I'm tired of being sorry

Eighth and Ocean Drive
With all the vampires and their brides
We're all bloodless and blind
And longing for a life
Beyond the silver moon

Maybe you were right
But baby I was lonely
I don't want to fight
I'm tired of being sorry
I'm standing in the street
Crying out for you
No one sees me
But the silver moon

So far away - so outer space
I've trashed myself - I've lost my way
I've got to get to you got to get to you

Maybe you were right
But baby I was lonely
I don't want to fight
I'm tired of being sorry
I'm standing in the street
Crying out for you
No one sees me
But the silver moon
(lalalala [till end])
Maybe you were right
But baby I was lonely
I don't want to fight
I'm tired of being sorry
I'm standing in the street
Crying out for you
No one sees me
But the silver moon.

Üks jubekallis tüdruk mul armastab mu mp3´ega alati Enrique Iglesiase-Tired of being sorry´t kuulata. Ja tegelikult ongi see laul ju superhea, just viimaseal ajal on see kallis tüdruk mind ka selle laulu ahelaisse kinnitanud ja seega ma siis nüüd muudkui kuulan seda. mõjub hästi, see muusika, need rütmid ja kõik. Iglesiase hääl on ka minu meelest nii hurmav. Ja ilus mees on ju ka, kui nüüd ausalt rääkida ;).

Varsti on sünnipäev. Meil on miljon plaani, aga kõik on vahepeal paljupalju muutunud ja raskeks läheb, sest meil on mõttes nii erinevad inimesed.. kuidas nad küll lõppkokkuvõttes klapivad ja kas sellest tuleb see miski meeldejääv, see on omaette küsimus, aga ma SIIRALT loodan!
Kõndisin täna ujumast ja panin muusika põhja. Igasugused head mõtted tulid. Väljas oli juba pime, värske õhk, hea muusika, värske olek, märjad juuksed, see süsimustaks võõbatud taevas.. SUPPER!:)
Vahepeal peaks Tartusse õekesele ja Intsule külla minema. Nende järgi igatsen ka :). Kaks nii kallist inimest ja Tartu on muidu ka nii positiivne ja mõnus koht.
Seega, tervitused TARTUSSE! :)
Ja ma rohkem praegu ei viitsi ka kirjutada.. ujumisest surmväsinud.

Ebausk.

Lõpetasin just August Kitzbergi "Libahundi". Minu meelest oli suht hea raamat. Mulle meeldis raamatu mõte. See, et inimse hammas hakkab ikka teise inimese peale. Eriti meeldis mulle üks Tiina repliik, kus ta seletas, et ehk ongi parem olla loom-hunt, sest hunt murrab vaid näljas ja iialgi ei murra teist hunti, aga inimese hammas hakkab ikka teise inimese peale. Seda on raske seletada, aga mõte oli tegelikult hea ja see tegigi selle lühikese(veidi alla 60 lk.)raamatu heaks. Ja see, kui vanaema tunnistas ja uskus inimses siirat tõde, alles, kui inimene ise oli surnud. Kuidagi lõpp tegi kurvaks. Lisa osa, kus oli kirjaniku (veidi kirja pandud variandist erinev)teine variant lõpust, oli ka hea. Ehk siis mõlemad lõpud olid head. Teine osa(lõpuosa), lõppes sellega, et Tiina(keda libahundiks peeti)tänas Margust, et too Tiinalt elu võttis, sest tema elul polnud mõtet. Talle polnud jäänud ainsamatki inimhinge, kes hoidis tema poole veel ja sellises olukorras oli surm, see teine maailm isegi lihtsam.
Samas lugedes seda raamatut mõtesin ise ka ebausule. Sellele kui palju uskusid inimesed varem, kauges minevikus ja kui palju nüüd. Tänapäeva inimene ei usu enam paljut, mida uskus inimene kunagi. Ühest otsast on see hea, kui näiteks tuua "Libahunti", teisest küljest aga halb, sest inimestes pole seda usku ka headesse asjadesse enam niipalju. Minu arvates ei olegi tähtis see, kas miski vahel on tõepärane ja kas selle tõeks minemine on reaalne, vaid lihtsalt millegi hea ja ilusa uskumine. Ma ei mõtle seejuures nt. seda, et must kass läheb üle tee ja järelikult juhtub midagi vms. Üks tobe näide on soovimine, kui tunnid ja minutid ühtivad(nt. 13.13), aga mina tihtipeale usun seda(mitte ei usu, aga soovin ikkagi), sest on ju tore soovida ja uskuda, et ehk lähebki täide ja kui miski ei muutugi, siis ei võta sellele uskumine meilt tükki ega midagi ka halvemaks ei muutu ja samas ei ole see ka kellegi suhtes halb uskumus. 13. ja reede on ebausk, millesse ma tegelikult ka väga ei usu, samas ei ole selle ebausu vastu mul ka midagi, sest on ju tore terve päev mõelda kas juhtub nüüd siis mingi äpardus, või mitte ja kui juhtub siis on ju hea seda selle kuupäeva ja nädalapäeva kaela ajada ja samas kui midagi ei juhtu, siis lihtsalt mõelda, et ju ma olin see vähene maailmas, kes pääses elusalt. :D
Ja tegelikult ma usun, et meil kõigil on oma pisike ebausk, millest ehk me teistele kunagi ei räägigi, aga millesse me kinnisilmi usume.. öelgu teised mida tahes! (:


Mia Cara.

Laupäev, 29. september 2007.

Ma pole nüüd juba väga kaua lihtsalt endast rääkinud. Mul pole ei aega, tahtmist ega viitsimist olnud, kui ma nüüd ausalt ütlen. Või noh, tegelikult tahtmist on ja ükspäev ma täitsa juba kirjutasingi, aga siis jäi see pooleli..ma ei mäletagi mille tõttu. Igastahes, oli kuidas oli, nüüd, laupäeva hommikul, septembri eelviimasel hommikul ma kirjutan. Vahepeal on siis kool täies hoos alanud ja ma olen praeguseks juba taas selle rütmi sisse saanud. Hommikul kuue aeg või peale seda äratus 5x nädalas (kui on tunniplaani tunnid ja tavalised koolipäevad). Kaheksast vastavalt päevale poole kahe-poole neljani koolis ja siis koju. Teisipäeviti näitekasse ja paar-kolm korda nädalas ujuma vms. Kuigi nüüd hakkab bodyaeroobika uuesti, siis tahaks hullult sinna minna jälle :) . Aga ma ei tea.. see on teisipäev ja neljapäev mingi 20.15-21.00 , aga teisipäeviti on näitekas 19.00-21.00, niiet teisipäev ehk ma ei saagi vist siis :( . Pole hullu , hea kui see üks kordki nädalas saab :P.
Näitekas on hea taas käia. Need inimesed on toredad, etüüde on tore teha(kui mõtteid muidugi jätkub) ja laupäeviti liikumist (kuigi nüüd ingega saame seda vähe teha..kahjuks). Ja üldse, toretore !
Varsti, minul on umbes 19- päeva pärast ja neletil kuskil 16- päeva pärast, on meil sünnipäev. Me tahame koos pidada. Aga praegu on see nii segaseks läinud, et ei teagi millal, KELLEGA ja kus. Sellesmõttes kellega, et keda kutsuda ja keda mitte. On siiski külalisi, kelle kutsumise kohapealt lähevad meie soovid lahku, seega mõtelsin, et kutsuks siis nii, et tema mingid, keda ta tahab ja ma ei tea või ei taha ja mina siis mingid keda tema ei tea või ei taha ja ongi korras. Ja ülejäänud siis need meie ühised tuttavad vms. Aga ma ausalt ei teagi nüüd. Eks seda paistab, kas me siis peame või ei ja kellega ja kus. Aega veel ikka natuke ju on ka. Kuigi kui peaksime, siis kuskil 13. oktoober umbes. Vot!
Praegu kell kohe-kohe 9 saamas, 11 hakkab näitekas. Lähen vist 10´se bussiga ma arvan ja siis koju saan täna õhtuhämaruses, kuskil 10-11 ma arvan. Peale näitekat pole mõtet vahepeal koju tulla, sest pean siis üsna kohe taas linna sõitma, pool neli teatri juurest hakkame Tallinna poole sõitma "Kajakale". Ühesõnaga ees ootab päris pikk ja üsna kultuurne päev vast. :) Ja ma lähengi nüüd siis pesema ja sättima. Meeleolukat laupäeva!

Ahjaa , ILUSAT SÜGIST Teile! :)


lAuRa.

Ma vaatasin vaikides kaugusse. Väljas oli juba kottpime. Tänav tühi ja liikumas ei olnud ühtki inimhinge.. peale minu. Hakkasin rahulikult kõndima, kuhugi suunda, teadmata kuhu. Ja mind ei huvitanudki suund. Mitte miski! Enam polnudki millelgi tähtsust. Kõndisin, pea täis mõtteid ja proovisin võimalikult rahulik olla, peale kõike mis oli juhtunud. Järsku tundsin kätt oma õlal. „Kuhu sa lähed?“ küsis hääl minu taga ja ma keerasin ümber, see oli tema, tema, kelle nimel seda kõike teinud olin.“On sel vahet?“ üritasin võimalikult ükskõikselt küsida. Tema alati säravad silmad tundusid tol ööl nii selged, nii sünged ja tõsised. See polnud tema enam. Kõik oli muutnud.. totaalselt! Olin andnud endast kõik, et teda vaid õnnelikuna näha. Ta väitis pisarsilmil põlvili, et mina olen tema õnn. See, kelle pärast ta võib maailma lõppu joosta või taevast kuu ja tähed tuua. Ma uskusin ja tahtsin uskuda. Seda oli ilus uskuda. Kõik oligi nii hästi, kuni ma väsisin. Väsisin ootamast, väsisin võitlemast, väsisin lootmast, väsisin USKUMAST. „Sa oled õnnelik, minutagi. Sa ei vaja mind, et olla õnnelik. Mine sinna, kust sa tulid ja ela nagu kõik oli varem,“ ütlesin, lootes et ta jätab mind üksi ja läheb tagasi, aga seda ta ei teinud. „Ma ei ole sinuta õnnelik. Ma ei vääri sind, aga ma vajan sind. Ära mine..palun!“karjus ta väriseval häälel veel mulle järgi. Aga mind ei huvitanud see enam. See polnud midagi, millesse ma oleks pidanud uskuma.. MITTE ENAM. See valu tema silmades, need mõtted olnust, need mälestused ja kõik see mõttetus mis minu sees tol ööl oli pani mind lõpuks sammu kiirendama ja jooksma. Ma karjusin, nutsin ja jooksin. Jooksin teadmatusse, pimedusse. Uskusin, et põgenen selle tunde eest, jooksen kiiresti ja ta jääb minust maha, et see tunne jääb maha, kaugele ja ma unustan selle. Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda valusam hakkas. Ma ei suutnud temaga enam nii olla, aga temata ma ei tahtnud enam elada. Need mõtted, et ma ei saa teda kunagi ainult endale, tegid haiget. Olin jõudnud joostes kaugele, randa. Rand oli pime, meri kohises ja liiv lendles õrnalt tuules. Ma läksin ligemale, istusin liivale ja nutsin end tühjaks. Ma olin seal üksi ja just seda mul vaja oligi. Siis läksin veele veel lähemale ja lähemale kõndides aina sügavamale. Põhja ma ei näinud ja see ei huvitanudki mind. Ma kõndisin ja vesi hakkas peani jõudma ja mu peanupp hakkas aina enam vee alla kaduma, kuni oli kadunud. Hea oli tunda, et see valus tunne saab lõpu, lõpuks ometi.

Meteoriitide sajus .

Kõigepealt.. nimi sellest, et ma ülepikaaja kuulan Smilersit, kohe mõnuga. Ja just lõppes lugu "Meteoriitide sajus". Ja nüüd see kuradima eriline lugu "Nii Sind ootan" . Oeh, SUPPPPPER! Need mälestused. Nii ilus :) Tuuril ka, ikka elasime tõsiselt välja ennast, kui see lugu tuli..vähemalt mina küll. "Saadan öö su juurde, ilma sinuta kõle on see.. saadan suudlused sulle, see on ainus mida teha saan veel.." Nii ilus lugu lihtsalt :) Respect Sal-Sallerile selle loo eest ;)

Täna pool lõunat istusin emaga köögis, st. tema istus ja mina toimetasin.. küpsetasin. Ja me rääkisime, paljuu! Niisama ja siis tuli jutuks mis vahe on noorelt sünnitamisel ja vanemalt. Ja meie jutuajamise tulemusena siis jõudsime selgusele, et noorelt sünnitamine on parem, sest vanematel endal on laste mõistmisega kergem ja lastel on tegelikult parem, kui on nooremad vanemad, sest nooremate suhtumine on teine. Teine asi on see, et noor inimene saab palju rutem selle mõistuse ja täiskasvanulik oleku, kui saab lapse. Sest see on siiski topelt-vastutus. Sinu kaelas on veel ka teine elu, kelle eest sa vastutad. Keegi pisike ja õrn, kellest sõltub sinu elu. (NII NUNNU!)
Aga vanemalt (~35-40) on pluss see, et siis on enamasti inimestel juba kujunenud kindle elukoht, oma pesa mis on sisse seatud ja kus on parajalt ruumi. Teine asi on kindel sissetulek, mis tagab lapsele ka parema elu materjaalselt. Ühesõnaga on vanematel sünnitajatel (vs. paaril) enamasti paremad võimalused lapsele pakkuda. Vanemalt sünnitades on jällegi suuremad riskid.
Ja muidu veel sellekohta sain aru, miks nii hullult rõhutatakse just tütarlaste ja naiste puhul kõhulihaseid juba sellepärast, et sünnitamisel on kõhulihaste kasutamisel suur osa, sest sünnitamine iseenesest on väga raske ja kui pole ka kõhulihaseid mille abil pressida, on ju topeltraske. Eks sellepärast juba põhikooli algusest saati hakatakse kõvasti treenima kasvõi koolis tütarlaste kehalise tunnis kõhulihaseid, et tulevastel emadel lihtsam oleks.
Ja täna ma jõudsin veel ka mingid dokumentaali moodi filmi vaadata ETV´st. Lootest oli see. Väga detailselt, millal areneb haistmine, millal maitsmine ja kõik muu. Alates sellest millal tulevad lootele varbad ja millal ripsmed. Tohutult huvitav oli. Räägiti üldse kõigest, rasedusest. See tundub nii imeline. :)

Õhtul läksin veel Katale bussi vastu Pajusti poole. Rääkisime ja jalutasime nagu vanasti. Ja siis läksime Kata juurde. Istusime ja rääkisime, meenutasime. Nii hea oli. Nii eriline! Meil on ikka nii palju ühiseid mälestusi, mida aegajalt meenutada. Talv 2006 on igavesti meenutamist väärt. Me nüüd polnud ammu enam rääkinud oma mälestustest, aga täna taas ja tõesti väga supper oli. Ja meilt ei saa keegi neid mälestusi mitte iialgi võtta! See oli parim talv siiani üldse! :* Ja me meenutame seda veel ka vanaduspõlves lapselastele rääkides. Olen selles peaaegu kindel.

Shalalalaaa, eile tegin vägasuurest igavusest pilte.. Mõned panen siia ka! :D (Muide ma üritasin kunsti teha , vs. dp pilte :D või midaiganes ühesõnaga.. ja tegelikult ei suut ma mõnel isegi oma pead peale saada, seega.. :D )







Armastusega,

teie Kiiiiiiiiisu ;)

Armastus.

Armastus on nagu lill, mis areneb pisikesest seemnest taimeks, kasvatab õiepunga ja avaneb. Kui teda piisavalt kasta ja soojendada, kasvab ta kirjeldamatult kauniks ja võrratult lõhnavaks õieks, mis iialgi ei närtsi. Nagu ka need lilled, mis kasvavad paradiisis, sest armastus on ju samuti pärit paradiisist - kohast, kus kõik on igavene ning mitte miski ei närtsi eal. Kohast, kust on pärit Tõeline Armastus.
Terve elu sa otsid teda..
tahad kohata inimest, kes võtaks sind just sellisena, nagu sa oled. Ta ei püüa sind muuta vaid arvestab sinu plusside ja miinustega. Ta on alati sinu kõrval, kui tahaksid oma rõõme jagada..
..ja alati olemas, et raskel hetkel sulle toeks olla. Ta pole mitte kunagi sinu suhtes ükskõikne ega vala oma viha sinu peal välja. Kui tahad kellelegi oma suure saladuse avaldada, siis lähed esmalt Tema juurde, sest tead et võid teda usaldada täielikult. Ta on vaikselt, kui sul on valus, sest ta oskab sinu valu jagada. Tema jaoks on sinu valu sama hea, kui Tema enda valu. Ta annab oma parima, et sul oleks hea. Sa tead, et võid talle alati helistada- kas või kell 3 öösel. Ta on alati nõus sind kuulama, kui kiire Tal ka parasjagu poleks. Sina oled Tema jaoks palju tähtsam, KÕIGE TÄHTSAM! Tunned Temast sageli puudust. Sa mõtled temast iga tund, iga minut, iga sekund..
Õhtul magama minnes on Tema sul viimasena mõtteis..
..hommikul ärgates on Tema esimene, kes sul mõttesse tuleb. Tema puudutused on soojad ja armastust täis. Temaga koos olles tunned end täielikult kaitstuna. Ta ei lase kellelgi sulle haiget teha. Ta annaks oma elu selle eest, et sul kõik korras oleks. Sina oled tema elumõte. Tema maailm!

ilus, kas pole ? :)


kiisulaura.

Reeglid on paika pandud, et kõik oleksid õnnelikumad, tervemad.. et meie ühiskond ja ümbrus oleks puhas, terve, rahulik, hea jnejnejne. Ja ma mõistan seda. Praegu on väga moeks saanud ütlus(just noorte seas):"Reeglid on selleks, et neid rikkuda!" Ma ei arva, et see ongi päris nii. Kui me kõik hakkaks selle järgi käituma, hävineks kogu see elu üsna pea ja siis poleks neid reegleid ja seadusi ju üldse vaja! Aga samas on reegleid, mida peab rikkuma, paraku. Sest meil kõigil on endi sees ka reeglid, mis on paika pannud meie enda süda. Ja vahel on see, mida süda õigeks peab, palju olulisem, kui see mida sulle iga päev korrutatakse. Sest süda juhib meid meie teel.. annab märku, mis on õige ja mis vale, avab või sulgeb end, kui peab nii õigeks. Paljud me surume alla endi oma tunnete, emotsioonide ja kõigega mis tähendab, et me valetame endale ja enamasti lõppeb see siiski sellega, et peame mingil hetkel tegema nagu süda ütles meile algul. Reeglite järgi meie seest. Oluline on usaldada ennast, sest kui me ise ei usalda oma südant, seda mis meie sees ütleb, mis on õige ja tõeline, kes on õige ja tõeline ja mida on õigem teha ja mida tegemata jätta, siis me pole õnnelikud. Vahel tundub vale ja valus käituda selle hääle järgi, kuid me ise maksame selle eest, kui surume selle alla, valetame endile.
Vahel ma mõtlen, et saaks ma ise juhtida kõike tegevust oma sees, oleks vahel palju lihtsam. Aga OLEKS ja VAHEL, nii et tuleb leppida sellega, et nii on see kord paika pandud ja nii see jääb. Tehnika võib areneda pilvedeni ja kosmosesse või maa alla oma saavutustega, aga inimesed jäävad. Inimesed oma tunnete, emotsioonide, iseloomu ja kõigega. Ja ainukesed olendid, kes keelduvad olemast need, kes nad on, ongi (paraku) inimesed. Meil kõigil oma sees ideaal, kas vähemal või rohkemal määral või mingi hääl alateadvuses, mis oleme ise sisestanud ja me elame selle järgi.. mis tähendab, et me pole need kelleks meid loodi, me pole need inimesed. Kuid ka see on miski, mida enam ei saa muuta. Ju nii siis peab olema, ju nii ongi siis õige!

Mis on õnn?

Antud tähelepanekud ilmusid "Postimees Extras" 13. mail (KALEV MUISTE)
1.Õnn on see, kui ônn sulle äkki sülle langeb. Mitte pähe. Mitte kôrgelt. Ja mitte üle 75 kg korraga.
2.Õnn on nagu energia jäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi. Ta on alati olemas ja vaid kandub edasi ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.
3.Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne.
4.Kui sina murrad jalaluu, on see ônnetus. Kui jalaluu murrab sinu naaber, on see ônn.
5.Õnn on haigus, mida üheskoos pôetud. Keegi põetajana, sina haigena.
6.Kui sind avaldatakse ajalehes, on see sinu ônn. Kui ei avaldata, on see lugejate ônn.
7.Õnn on olla koos oma rahvaga. Mitte väga lähedal ja mitte rohkem kui kord aastas.
8.Õnn on see, kui sa tahad hommikul tööle minna ja ôhtul koju tulla. Kui sa ei taha, on see samuti ônn - sinu kolleegidele ja sinu abikaasale.
9.Kui sa oled elus ja terve, on see ônn. Ega see hauakaevajalegi ônnetus ole - ükskord vajad sa teda niikuinii. Ainult arstide ônn see küll ei ole.
10.Õnn on kôikjal sinu ümber, ta tuleb vaid üles leida. Räägitakse, et môned on leidnudki. Rohkem pole neid siinmail nähtud.
11.Õnn on kaunites silmades. Kui need ei asetse liiga lähestikku, ega vaata kôôrdi.
12.Õnn ei seisne rahas, küll aga vôib raha olla ônne allikas. Sinu oma on ammu kuivanud.
13.Kôik, mida sa elus teinud oled, tuleb sulle ükskord tagasi. Kui aga oled kellegi ônnelikuks teinud, siis ära loodagi: ônn ei pöördu kunagi tagasi. Vähemalt sinu juurde mitte.
14.Kus ônne on, sinna tuleb seda aina juurde. Kus pole, sealt vôetakse ka viimane ära.
15.Vahel on ônneks väga vähe vaja. Nagu ka ônnetuseks.
16.Õnn on suhteline. Õnn on, kui väljas sajab vihma, aga toas on soe, ütled sina. Õnn on, kui on tuba, ütleb kodutu. Õnn on, kui on vihm, ütleb beduiin.
17.See pole veel ônn, kui saad soojal Lôunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui sa kookospähkliga vastu pead ei saa.
18.Õnne tipul viibida pole veel mingi ônn. Õnn on, kui tipp pole liiga terav. Ja liiga kôrgel. Ja liiga kaugel.
19.Õnn esineb vaid kahes olekus: ta on kas alles ees vôi juba möödas. Sinu puhul pole teda olnud ega tulegi.
20.Igaüks on oma ônne sepp. Sina oled alasi. Ja saad vasaraga pähe.
21.Isegi viiesendine münt vôib sind vahel ônnelikuks teha. Kui ta on viiesajakroonise sisse keeratud.
22.Õnn oleks kogu aeg noor ja ilus olla, sest siis ei hakkaks sa kunagi pensioni saama. Ja see on juba tôeline ônn.
23.Õnn koputab su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole sind kodus, teisel korral on sul kôrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse sinu uks.
24.Õnn on lühike ja räpane nagu lapse särk. Sinu ônn on veelgi lühem ja räpasem.
25.Õnn on kui on. Kui pole, tuleb järgi minna.
26.Õnneks on vaja ainult kolme komponenti: jahu, piima ja mune. Sega need kokku, küpseta pannkooke, söö ära ja sa oled ônnelik... Kuni tuleb keegi ja ütleb, et munad olid halvaks läinud.
27.Anna kerjusele kasvôi viis senti ja sa teed ta ônnelikuks. Just niipalju oligi tal veel autorahast puudu.
28.Ära narri oma ônne. Las tema narrib sind.
29.Ära mängi oma ônnega. Ta pole ju sinu oma.
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam.
31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus.
32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks.
33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki.
34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust.
35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.
..ja järgnevad foorumitest leitud inimeste arvamused ja seletused ÕNN´ele..
*Õnn on hetk, olles õigel ajal õiges kohas.
*Õnn on kõikjal meie ümber, osakem lihtsalt teda märgata, ja kui käes osakem seda hoida.
*Õnn ei ole eesmärk vaid eluviis.
*Õnn on see, mida aigaüks puutuda ei saa, vaid võib tast lähedalt mööda kõndida.
*Õnn - see on võimalus elada nüüd ja praegu.
*Õnn on see kui mul on pere, õhk, sõbrad ja armastus.
*Õnn on see kui oled päevotsa mööda ilma kolanud ning sul on koht kuhu tulla ja kus sinu tulemise üle rõõmustatakse.
*Õnn on joosta kahel tervel jalal ja kaliistada kalleid inimesi kahel tervel käel.
*Õnn on lihtsad asjad mida ei märka, alles ilma jäädes saad aru kui olulised need on.
*Õnn on õnnetuse puudumine.
*Õnn on kui liiv mis pudeneb peost kui sa ei oska seda kinni hoida.


Minu jaoks on õnn tunne. Eriline tunne, mida tekitavad hetked, mis panevad tundma, et ma elan. Et minu ümber on inimesed keda ma armastan, et mind armastatakse. Samuti ka saavutus, hetkeline heaolu ja rõõm. Õnn on miski, mida me ei saa katsuda, mida me ei näe, aga mida tunneme endi sees ja millesse ei tohiks iial usku kaotada!

mõtted.jpg

Tagasi kodus. Nii hea ja samas veidi kurb. Tore oli :). TARTU, Võru, Põlva, Viljandi, Otepää, Rõuge, Palamuse - kohad kus me põhiliselt olime. Grill, puhkus, päike, saun, järved, seiklused, mõtted ja kõik muu :).Viimasel õhtul Viljandi juures "Valma" puhkekeskuses tuli see tohutu kurbus, hirm ja kõik peale. Need mõned päevad siiski aitasid mul järele mõelda kõige üle, olla teises keskkonnas ja puhata. Kusagil mujal tundub pealtnäha rohi alati rohelisem, aga mingi aja pärast hakkab süda hüüdma seda, kus on sinu juured ja tahtma sinna tagasi. Oma kõige kallimate juurde ja siia paika! Kõik tundus nii häasti, nii hea, nii supper. Ja siis ma tulin jälle oma roosa pilve pealt alla. Nii ei saa ju olla. Kõik on nii valesti! Kõik on muutunud! Ma nagu võitleks millegi olematu eest, millegi mis ei saa iialgi minu omaks, aga ma hoian seda usku, seda lootust. Lootus sureb ju viimasena. Vahel ärkan öösel üles ja küsin endalt "Miks?", miks on kõik nii seatud, et mulle on antud kõik, et olla õnnelik, aga justkui aeg-ajalt ja minult võetakse seda õnne nagu videolaenutusest videoid. Päev-paar keegi ei laenuta ja olemas ja siis tuleb lihtsalt täitsa vabalt keegi ja võtab paariks päevaks omale koju selle, minult ära. Ja vahel ei viitsi tagasi tuua ja maksab kasvõi hiljem, aga ei too. Aga ehk pole ma siis nii tugev, et seda õnne avasüli oodata?Ma isegi imestan, et kõik nii on läinud ja et ma olen nii tugev ja kannatlik olnud. "Kaua võib?" küsin endalt vahel ikka veel, aga ei saa vastust. Vahel tundub, et nüüd on kõik, kuid siis möödub tund, päev, kuu .. ja kõik on endine! Ja seda ongi raske mõista, see on hämmastav. Aga nii on! "It ends tonight" peaks ehk ütlema, aga ma ei saa seda öelda, sest vähesed asjad siin ilmas muutuvad üleöö.
Lugesin vahepeal läbi "Kirjaklambritest vöö". Raamat räägib tüdrukust, kellel pole tema enda arvates elul mitte mingit mõtet. Ta on täiesti tavaline ja see häirib teda tõsiselt. Täielik pessimist. Siis tahab olla õnnelik ja hakkab jooma ja ringi laaberdama ning erinevate meestega/poistega magama, arvates et just nii on õige ja saab HIV´i. Ta tunneb enne seda esimest korda isegi, et on õnnelik ja kõigel on mõte ja siis variseb kõik kokku. Tema maailm on kildudeks, kuid ta ei räägi sellest kellelegi, sest hoolib liialt teda ümbritsevatest inimestest ja ei taha kellelegi haiget teha. Tüdruk pigem lihtsalt elab kaua saab ja neelab valu endasse. Aeg liigub ja tüdruk on täis valu ja kurbust. Ajapikku saavad ka tema poiss ja sõbrad teada, kuid ta ei taha et keegi liialt muretseks jne. ja tema peast pidevalt läbi käinud miljonid enesetapumõtted saavad teoks. Ta võtab endalt elu. Lihtsalt ühel päeval, ootamatult. Aga temast jäävad maha inimesed, kes teda armastasid.. See paneb tohutult mõtlema, kui tühine ja lühike ja mõttetu elu on/võib olla. Väga mõtlemapanev raamat. Lugege ja mõistate!
Tegelikult ma praegu rohkem siis ei kirjutagi. Lähen panen koti täie riideid pessu , lähen käin ise ka pesus ja lähen magama, sest oma voodi on koht, mis jääb ju igaljuhul parimaks!

Sauna Laura .

Thanks for the memories !

Ma ei teagi miks ma just praegu kirjutama hakkasin. Kell on 22.22- ma soovin midagi! Soovisin nagu alati. Sel hetkel alati ka usun sellesse ja loodan, et see täitub..hiljem läheb muidugi meelest, kuni järgmise korrani, kui jälle soovida võib. Vahet pole!Ilus on ju uskuda, et läheb täide.. kunagi.
Istun siin, arvuti taga, Tartus..Kalevi tänaval. Täna tulin alles, mingi pool viis jõudsin kohale. Nägin oma kõigekõige kallimat õekest ja Intsu. Käisime kinos vaatamas filmi nimega"Kõikvõimas Evan" !
Suht lõbus film oli :). Ja filmil oli mõte, selge point, mis on asja juures tegelikult väga tähtis. Ja "Big Ben´is" käisime ka. Homme shoppama, muidugi meie kahekesi, Ints läheb tööle ja vaevalt et ta väga viitsiks ka, kuigi tema on inimene, kes võib üsna kõike teha(kasvõi teiste pärast), aga tihti just sellepärast saabki nalja. Igastahes Tartus on tegelikult vinge ka siis kui mitte midagi ei tee, sellepärast, et Tartu on lihtsalt niivõrd lahe koht. See õhkkond, see tunne, NIIII HEA! Hing puhkab siin.
Aga mu blogi nimest..
kuulan siin õe playlistist mingeid suvalisi lugusid ja siis tuli "Thanks for the memories" ja kohe tulid endale ka kõik need suurepärased inimsed ja veel suurepärasemad mälestused meelde, mis mul ühe või teise inimesega on. Neid on tohutult ja üks ilusam kui teine. "Meilt võidakse võtta kõik, aga mitte meie mälestusi" !!Ja nii on ja jääb alati. Kuni mul on minu mälu alles, on mul minu/meie mälestused ja need jäävad, neid ei saa keegi minult võtta!MITTE KUNAGI!MITTE MINGI JÕUGA!
Aga ma lähen nüüd igatsema kuhugi teise toa otsa ja koristama või miskit . :) Teinekord jälle pikemalt, ma praegu ei viitsi. Tšau!

Armastusega,
teie Laura .

Goodbye my lover - James Blunt .

Did I disappoint you or let you down?
Should I be feeling guilty or let the judges frown?
'Cause I saw the end before we'd begun,
Yes I saw you were blinded and I knew I had won.
So I took what's mine by eternal right.
Took your soul out into the night.
It may be over but it won't stop there,
I am here for you if you'd only care.
You touched my heart you touched my soul.
You changed my life and all my goals.
And love is blind and that I knew when,
My heart was blinded by you.
I've kissed your lips and held your head.
Shared your dreams and shared your bed.
I know you well, I know your smell.
I've been addicted to you.

Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.

I am a dreamer but when I wake,
You can't break my spirit - it's my dreams you take.
And as you move on, remember me,
Remember us and all we used to be
I've seen you cry, I've seen you smile.
I've watched you sleeping for a while.
I'd be the father of your child.
I'd spend a lifetime with you.
I know your fears and you know mine.
We've had our doubts but now we're fine,
And I love you, I swear that's true.
I cannot live without you.

Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.

And I still hold your hand in mine.
In mine when I'm asleep.
And I will bear my soul in time,
When I'm kneeling at your feet.
Goodbye my lover.
Goodbye my friend.
You have been the one.
You have been the one for me.
I'm so hollow, baby, I'm so hollow.
I'm so, I'm so, I'm so hollow.



Südamlik!

Ranna laager 2007.

Oeh, kust alustada? Ma üritan siis algusest.
12. juuli - Umbes üks päeval olime siis Ranna´l. Vaatasime ringi ja tutvusime ümbrusega, kõik oli uus ja huvitav. Ainus asi mis hämmastas, oli see, et arvatavast 200 inimsest oli seal kokku umbes 45 noort kooliteatri näitlejat. Algul tundus see ausaltöeldes mage, et meid tõesti nii vähe on. Aga siis kuulsime, et laager on 12´dat korda (kuigi tänukirjadel, mis laagri lõpus saime, oli kirjas, et tegemist oli selle üritusega 11´dat korda) ja vahepeal oli aasta-paar vahele jäänud ja reklaami ei tehutud ning paljud ei olnud asjast kuulnud või lihtsalt oli see neile niivõrd võõras, et seda tahta.
Igaljuhul kutsuti siis ühekaupa kõik trupid lavale, et ka teised näeksid, kes kust linnast ja trupist pärit on ja edasi suundusime me kõik randa(järve äärde). Ja võtsime rivvi ning kogu laagri rahvas jaotati siis gruppidesse. Viide gruppi. Mina sain viiendasse gruppi, koos Maarjaga. Teised meie trupi omad olid teistes gruppides. Õppejõud olid Marilyn Jurman(minule varemast tuntud kui "Ann"), Mairi Jõgi("Kuidas elad..Ann?!´ist), Tolik (Anatoli , perekonnanime ei mäleta, samuti teadsin teda "Ann"´ist), Taavi Lepik, Kristjan, Maarius. Enamik neist siis jah "Kuidas elad..Ann?" - etendusest. Kristjan mitte, sest tema on erinevalt teistest mitte näitleja õppesuuna tudeng (teised Viljandis näitleja õppesuuna II kursuse lõpetanud tudengid), vaid koreograafiat õppiv/õppinud hoopis, aga samas ka teatriga seotud.
Ma kuidagi südames tegelikult tundsin alguses juba, et ma sinna gruppi satun. St. siis Lyyni ja Mairi gruppi. Aga see meeldis mulle samuti kohe algusest peale. Peale seda siis lõunasöök ja sisse elamine. Ning juba oligi kell niikaugel, et esimene tund võis alata. Kõigepealt tutvusime. Meie grupis olid siis Kadi(keda ma filmist "Klass" varem teadsin), Laura, Mariann, mina, Maarja, Hendrik, Jaak, Alo ja Voolik(pärisnimega Maarja). Ehk siis kaks Laurat ja kaks Maarjat ja seetõttu kohe lepiti kokku, et ühele Maarjale öeldakese Voolik ja ühele Laurale (mulle) Lallu. Sest Maarja hüüdnimi oli juba aastaid olnudki Voolik ja minul varasemast ajast Lallu, kuigi praegu enam nii ei hüüta mind(ja polegi vaja:D).Tegime välketüüde ja muud. Õhtul oli veel ka Rannaviidika valimised. Meie grupist tegid seda Voolik(kes on mingi suppertantsja ja üldse üli painduv ja andekas tüdruk) ja Jaak, kes samuti on tantsimisega tegelenud (aga mingi breigi või värgiga). Etsiis meie gruppi esindasid tantsjad. Riietuse tegime looduslikust materjalist ehk siis kasutades puuoksi, puulehti jne. Ja mõtlesime loo välja ja muud. Suht vinge tuli. Ja naerda sai palju. Ning me võitsime. :) No meie koostöö oli seda võitu väärt kaa, niiet igati teenitud võit ma usun. Ja õhtul siis tants ja trall. Mere ääres sain naljaa, aga sellest ma siin lähemalt ei räägi parem. ;D Ja siis me Maarjaga tiirutasime laval igatepidi tantsida ja muud. Ja oligi aeg telki minna ja päev lõppenuks lugeda.
13. juuli- Hommikune äratus kell 9.00 tundus lihtsalt niiõudne. Nii vara peab silmad lahti kangutama ja päeva alustama. Hommikusöök ja tund (muide üks tund kestab 3 tundi seal), tegime diktsiooni ja igasuguseid hääleharjutusi, siis etüüde ja välketüüde ja näitlejate mänge, mis karaktereid arendavad ja muud taolist. Nii vinge oli! Saime palju uut ja huvitavat teada samuti, igati lahe. Lõunasöök ja õhtune tund. Ning lisaks siis õhtul esinejad ja jälle tants ja trall.
14. juuli- Mina endiselt siis tegin igal võimalikul vabal hetkel pilte, et seda kõik jäädvustada ja aastate pärast meenutada. Ning muidugi tunnid ja õhtuses tunnis juba etenduse tegemine. Ma mõistsin kui südamesse mulle see aeg seal laagris läinud ja kui tohutult palju uut ja kogemusi ma saanud olin selleks ajaks. Imeline! Viimane õhtu. Kõik lõbutsesid, nagu said. Saarlased tegid telgis rekordit. :D Ja küünlatseremoonia ehk midagi kirjeldamatult ilusat. "Võtke küünal ja viige see kuhugi. Vaadake leeki ja võtke aega enda jaoks, mõtlemiseks" Kõik oli nii eriline. Kogu järve äärne, järve pealne, telkimisplats, lava jne. oli küünlaid täis. Kõik oli kottpime, ainult need tuhanded tuled su ümber ja sina. Ja need sõnumid mis mu telefonis olid ja tulid. Kõik oli eriline ja nii ilus. Oleksin tahtnud vaid, et mulle kallid inimesed (lisaks nendele, kes seal olid), oleksid olnud minuga. (15. juuli ehk 7)
15.juuli- Hommik, need "läbi kurbuse naeratused" ja need inimesed. See paik, need mälestused, need kogemused, see aeg seal. Kõik oli südames nurgakese leidnud NELJA päevaga. Viimased lihvimised etendusteks ja nii need said alguse. Ma vaatasin enda ümber neid inimesi, neid nägusid, siis mõtlesin ja tundsin, et ma pole iialgi kusagil midagi nii imelist kogeda saanud. Midagi nii loomingulist, selliseid kogemusi. See teatrirahvas on mingist muust puust tehtud, seda on tunda. "Lõpuaktusel" , kui oma tänukirja läksin võtma, hakkasin seal ees nutma, kui Marilyni ja Mairit kallistasin, sest ma ei tahtnud sealt lahkuda, ei tahtnud et see läbi saaks. See oli nagu rõõmupisarad, et midagi nii toredat oli, samas kurbusepisarad, et see läbi pidi saama. Istusime pärast veel palju kauem kui teised grupid, seal maas ja rääkisime. Saime Lyynilt ja Mairilt ka kirjandust näitlejate ja näitlemise ning teatri kohta, mida nad soovitasid meil lugeda. Soovitusi samuti ja ideid. Siis nutsime mõnega veel natuke ja sõime kommi. :D Ning kõik rääkisid välja oma mõtted, kõik oma seest seoses selle grupi ja laagriga. Ja tegime otsuse, et kindlasti kohtume kõik veel, sest nii me seda ei jäta ja vahetasime emaile, et ikka ühenduses olla edaspidi. Sel hetkel, kui seal üles tõusin, mõistsin, et ma lihtsalt ülekõige armastan seda maailma. Teatrit. Näitlemist. Ja kõike mis selle alla kuulub ja mis on tohutult lai maailm, mitte nagu "tavalisele" inimesele ehk pealtnäha paistab. Õhusuudlused ja minek. Viimased pisarad said autos pühitud ja nii me seal platsilt välja sõitsime, jättes selleks aastaks Ranna laagriga 2007 , hüvasti! Järgmise aastani!
Aitähh kõigile õppejõududele, kokkadele, Jõgeva korraldajatele, juhendajatele, näitlejatele, niisama kaasaaitajatele jnejnejne. , kes selle nii vingeks tegid! :)

Lallllllllu.

Mjäu.

Joon teed. Teine, kolmas, viies tass? Ma ei tea. Mingi segamini Coldrex HotRem´i ja mingit virsikuteed. Muidu see Coldrex läheb mul täitsa alla, aga praegu, pool üksteist hommikul ei lähe ta kohe mitte kuidagi, niiiiii hapu või kibe või mida iganes. ;D Igaljuhul, see selleks. Lürbin seda vaikselt edasi, ravin seda vastikut nohu ja loodan, et kurk hullemaks ei lähe ja küll saab hakkama. :) Kuigi homme hakkab Ranna laager. Mingi näitlemisvärk, suht vinge ma usun. Peipsi ääres, kohas mille nimi on Ranna. Neli päeva. Oleks et ilusad ilmad, siis saab vahepeal liiva peale pikali visata ja päevitada, vb. isegi vette, kuigi ma ei tea, kas ma oma tervisega üldse riskida julgen, see niigi kehvake praegu. Loodetavasti saan täna mingit imerohtu, mis üleöö minult selle kõik võtab, see oleks imeline. Tegelikult ma tean seda imerohtu, aga praegu seda siin pole ja ei tule täna ka.
Igaljuhul jah, RANNNAAA LAAAAGRIST siis lähemalt. Lugesin orkutist kommentaare selle kohta. Seal on community "Ranna laager" ja seal suht räägitakse, et kes läinud on, tahavad tagasi. Et mingi suht hea. Enamik vist joovad ka seal(ja mõni oskab vahele jääda:D), aga muidu igapäev mingid gruppides tegevused näitlejatega ja siis viimaseks päevaks valmivad kõigil gruppidel siis etendused. Suht vinge! Vaatasin, et mingi 2004. aastal vist olid juhtideks nt. Hele Kõre, Ain Mäeots jne. , niiet sellised tegelased. Sel aastal pidid vist "Kuidas elad..Ann?" - tegelased olema. Ka päris hea ju. Noored näitlejad.. Täna ma mõtlesin, et tegelikult on teater ja näitlemine mulle nii südamelähedased juba, et praegu küll ei kujutaks ette, et ma kellekski muuks saada tahaksin. Eks aeg näitab ja loomulikult aega on selle kiire asjaga veel, aga lihtsalt.. viimased kolm aastat vähemalt olen vastanud küsimuse peale: "Kelleks sa saada tahad?", alati "NÄITLEJAKS". ;P Sest see tunne laval olla on kirjeldamatu. Mul on nii hästi meeles see esietendus kiisuna. Saal oli rahvast täis, inimesed istusid ja seisid. Žürii oli esireas ja meie laval. Ja see tunne, kui ümber on haudvaikus ja kõik need inimesed, lavastaja, žürii, kaasnäitlejad vaatavad sind ja ootavad sinult maximumi.. see on kuidagi nii.. eriline. See tunne, et sinu võimuses on palju ära teha, et etendus oleks hea. Mulle tohutult meeldib laval olla, see on kuidagi nii vabastav. Saad ise elamuse ja saad seda (parimal juhul) ka publikule pakkuda. Imetore! :) Igaljuhul täna pean asju pakkima ja mõned asjad korda ajama, mis minekuks tarvis. Et see tervis nüüd ainult veel alt ei veaks! Reelika juba räägib, et siis hakkame hullult lantima mingi uusi tutvusi jne. :D Eks seal paistab, mida me teeme ja mida mitte. :)
Igaljuhul ma lähen nüüd.. ja naudin "Thanks for the memories"´t. niiiihhheaaa ! ;P


Teie,
Kiiiiiiiiiiiišu.

07.07.07.

Neleti juures, jälle. Me oleme nii uskumatud ikka. Umbes kuue aeg (vist) hakkasime jalgsi minema. Nagu ikka tegime teepeal juba plaane, mida õhtul teeme. Sauna ja värkisärki. Aga nagu ikka muidugi õhtu selliseks ei kujunenud. Ma ikka imestan, kui loll annab olla. :D Aga vähemalt oli lõbus. Vähemalt minul ja Katal küll. Uskumatu, aga me Kataga kuulasime Nexust , koguaeg aina järjest kahte lugu. :D Teised istusid suurema osa ajast ja vaatasid meid. :D Meie tantsisime ja lollitasime. Hüppasime ja kargasime vahetpidamata. Ja tegime muud lolli ;D. Aga meil oli lihtsalt nii naljakas. Ja meil tuli kõik meelde, need mälestused, kõige paremad! Sest meilt võidakse võtta KÕIK, aga mitte meie MÄLESTUSI ja nii on ja jääb, igaveseks!
Ma kujutan ette, kuidas kõik vaatasid, kui me oma liigutusi tegime. Õhtu lõpuks oligi nagu mingites kohtades juba nagu kindlat liigutused. Või ma ei teagi kuidas neid nimetada. :D Ja me karjusime nagu segased kaasa laulda Nexust. Hullud! Aga peaasi, et lõbus oleks. Ja siis me tuuseldasime veel ringi niisama, kungi mingi aeg öösel me läksime kolmekesi põrandale magama. Paar tundi und ja Katad äratavad üles. Hakkavad keset ööd juustusaia tegema :D. Ja siis ärkasime kõik ja kuulasime Teletupsude helinat . Nii lollid!:D Ketu rääkis igast lolli juttu Neleti õele, kes sai vist naerukrambid. ;D Arvata on, see polnud normaalne jutt :D. Ja meie panime Kataga taas Nexuse peale ja tantsisime. Kuni mingi aeg jälle kõik kerra tõmbasid ennast ja hommikul ärkasid. Ja mu küüs kadus jälle ära, kuna aga küüneliim on kadunud nüüd(Nellu juures kusagil arvatavasti) ja üks küüs tuli ära, olin sunnitud kõik ära võtma. Geelküüned peaks vist paigutama. ;) veidi kindlam värk. Aga eks näeb mis üldse saama hakkab.
Ja reede oli ka niihea. Inimesed, kes minuga siis koos olid, teavad. :)
Noorteka kohapealt tundus, nagu me oleks seal 3 tunni asemel 3 minutit olnud. Nii vähe. Kõik eriline ja nii hea peab ju alati ruttu mööda minema. Kahjuks! Rohkem ma sellest rääkima ei hakka, sest on kõrvu ja silmapaare, mis selle lugemisest väga huvitatud poleks jne. ;)
Ja siis Kata juures. :D Mul kammis nii ära, lihtsalt tõesiselt nagu! Mari-Liis koguaeg oma "Normaalne" , "Mina niisama oma uue autoga. Auto jäi poe juurde." jnejne. :D Me oleks kõik vist naerukrambid saanud. Ja Mammu, kellega ma muudmoodi ei oskaksi. Tomatike mul noh! Ja see film. :D "Hostel" poolõudus-poolporno. :D "Mina tahan pornot vaadata, aga öelge, kui ma vaadata ei tohi" ;D. Hahhaa :D Ja üldse selline jutt käis et naera ribadeks. KLATŠŠŠŠ! Einoh, nii peabki. Peaasi et nalja saab!
Ja üldse, eelnevatest päevadest pole mõtet rääkima hakatagi. "jäätis" ja "apelsinimahl" :D "Jäätisest" sai täitsa kõrini.. juba, praeguseks, vist!:D

"suhu võtan sinu raagus sõnad suust" ehk vasakulemõtlejad 123.



Armastusega,
Laura.

Kas sina ei tahaks olla ingel ? Selline säravvalge. Ja suurte tiibadega. Mina tahaksin ! Tahaksin olla selline ingel, kes suudab su alati naeratama panna. Ma tahaksin olla ingel, kelleta sa elada ei saaks. Siis võtaksin sinu kurbuse ja valu enda kanda, teeksin sellest midagi ilusat.. et kaoks see valus ja piinav tunne, sinu kurbusest saaks rõõm. Ma tahaksin olla selline ingel, kes sinus tekitaks tunde, et maailm on imeline. Tahaksin sind panna iga päeva eriliselt elama, tundma värsket lillelõhna ja panna su kuulma kui eriline on linnulaul, kui sulle on antud nii imeline võime -kuulmine. Ja ma näitaksin sulle alati lihtsaid asju. Ma paneksin su kõige soojemal päeval suvel murule lebama.. et sa taevasse vaataksid ja näeksid seda helesinist helgust, mis seal on. Seda imelist maailma, loodust, elu, seda kõike, mida peaksid suutma hinnata! Ja õhtuti ma uinutaksin su vaikse lauluga. Laulaksin midagi ilusat, et sinu seest käiks see värin läbi, mis minu seest, kui sinuga koos saan olla. Et sa tunneksid, et oled õnnelik ja nii on hea. Ja kui sa oled ebakindel, siis ma julgustaksin sind oma eesmärkide nimel töötama. Ja unistama! Ma tahaksin olla ingel, kes sinuga koos su unistuste poole liigub. Ja ma tahaksin siis panna sind uskuma imedesse. Ja üldse, uskuma! Uskuma endasse, sind ümbritsevatesse inimestesse ja sellesse, et kõigel siin ilmas on mõte. Usun, et siis mõistaksid ka milleks on kõik nii loodud.
Sügiseti korjaksin sinuga värvilisi vahtralehti ja laseksin tunda, kui mõnus on vihm, kui sa oled kellegagi koos. Kui tore on vihma käes kõndida. Ja talvel viiksin su pehme lume sisse. Laseksin sul tunda pehmeid lumehelbeid näole langemas ja seda, kui soe võib olla käis sinu peos, kui õues on külm. Õpetaksin leidma kõiges selles külmas, selle soojuse. Kevadel ma korjaksin sinuga sinililli kusagil väga ilusas metsas. Laseksin sul esimest linnulaulu kuulata. Ja suvest teeksin muinasjutu, mida sa kunagi ei unustaks. Tahaksin panna sind tundma, kuidas maitseb tõeline vabadus!
Ma tahaksin olla ingel, kellele sa alati loota saaksid. Ma tahaksin olla ingel, kes paneks su tundma tõelist Armastust elu ja kõige sellega kaasneva vastu. Ma tahaksin olla ingel, kes teeks sinu õnnelikuks. Ma tahaksin olla ingel, kes suudaks seda tunnet kõigis hoida. Ma tahaksin olla ingel, keda sa näed ainult unenäos, aga keda sa tunnetad enda lähedal ja kellesse sa usud. Ma tahaksin olla sinu INGEL!

Kevad 2007..

..või peaks juba suvi 2007 ütlema? Suvi ju nii lähedal, kivi viske kaugusel vaid. Ja siis see suur ja oodatud vabadus õpilastel. See aeg kui tunned, et elu su ümber keeb. Muidugi on see ka aasta sees, aga suvel.. Suvel on kõik justkui teistmoodi. Päike on palju kollasem ja on soe, inimesed kuidagi palju rõõmsamad. Taevas on sinisem ja linnud laulavad. Loodus elab!:) See aasta on olnud midagi erilist. Tohutult teistmoodi, kui mu senine elu on ette näinud. On juhtunud palju, olen valanud rohkem pisaraid kui eales varem, kuid olnud ka sellevõrra õnnelikum, kui kunagi varem. Olen saanud uusi kogemusi, teinud vigu, millest olen palju õppinud. Olen palju muutnud! Olen tugevam, kuid ehk isegi õnnelikum. Ja tõesti, vahel peabki olema õnnelik vähese üle, hetki nautima ja muu maailma unustama!:)
Olen paljutki uue nurga alt mõistma hakanud ja see teeb ainult rõõmsaks. See aasta on tõesti nagu lennates läinud.. nüüd siis veel kolm viimast nädalat ja KÕIK!
Siinkohal tänaksingi inimesi, kes sel aastal minu elus tähtsa koha on võtnud ja kes palju õpetanud, kes kogemusi jaganud, ilusaid hetki pakkunud, õpetanud mõistma erinevaid asju ja näitekarahvast, kellega on tore olnud.. ja kellega koos on rõõm näidelda.. sest näitlemine ongi vaid rõõm ju. :) AITÄHH!
Tohutult tore aasta on olnud kõige oma tõusude ja mõõnadega.
Ja leidsin nüüd ühe Celine Dion´i tohutult ilusa ja heade sõnadega laulu..


"When you want it the most there´s no easy way out, When you´re ready to go and your heart´s left in doubt, Don´t give up on your faith! Love comes to those who believe it.. And that´s the way it is!"
(Celine Dion- That´s the way it is´i refrään)

PS!Pilt on eelmisel aastal esimestel juunikuu päevadel Saaremaal tehtud!On ju ilus?:) See peaks minu aastat sümboliseerima.

MASENDAV! Lihtsalt masendav..
..JA KÕIK!:(

vanad pildid. aegumatud mälestused. ja see tüdruk.

Tunnete seda tüdrukut sellel pildil? :) Olen jah mina, aga mitte see tüdruk, kes ma olen nüüd. Ma naeratan nüüd ka, aga enam mitte nii nagu tegin seda kunagi, mitte üldse sellist naeratust, mitte ehk nende inimestega kellega kunagi ja mitte enam selle peale, mille peale kunagi. Samas imepisikesed asjad suudavad aegajalt ka praegu mind naeratama panna. Selles mõttes imepisikesed asjad, et "suured&tähtsad" asjad panevad ju niivõinaa naeratama, aga et ka need pisikesed ja esmapilgul tähtsusetud asjad suuvavad mind (vahel) naeratama panna. Minu arvates on see hea. Kuid see tüdruk pole ma enam kunagi, kes ma olin. Ja tegelikult on see ju enesest mõistetav.. inimesed muutuvad aja jooksul. Nad kasvavad, arenevad, muutuvad, hakkavad erinevaid asju uue nurga alt vaatama, uusi teid avama, ennast muutma ja kõike muud. Ja põhiline ongi ju siiski see, et see naeratus tuleks välja, ükskõik siis mille peale.
Naer on tervis!

Oijaaah. Mu lugu pole vahepeal arenenud, ma ei ole jõudnud. Tõesti ei ole aega leidnud. Aga kui tuleb see pisitillukene pausikene, kui tõesti saan üksi olla ja paar-kolm tundigi lihtsalt istuda ja mõelda ja inspiratsiooni, siis luban et kirjutan edasi ja jõuan kunagi selle looga lõppu ka. Ja siis ma tõesti lasen kõigil seda lugeda, kes vähegi soovib, sest loodan sellega mõistmist saavutada. Või ehk mõnes olukorras uue vaate luua. Ma vähemalt üritan, aga eks näeb seda siis, kui see kunagi valmis on.

Mm , ja need vanad pildid.. (või siis üsna vanad), mis siia panin.. ma lihtsalt mõtlesin, et võiks. Muud põhjust nagu polegi.. Need on tõesti juba mitu aastat vanad ja igas ühes on oma pisike saladus, kuigi kindlasti mitte midagi sellist, nagu võiks paljud mu praegused pildid teile jutustada.. kunagi ehk avaldan mõne pisikese saladusegi, mis mõne pildiga kaasas käib(mitte nende piltidega). Aga seniks tšauuu! ;)
Ja muide, kui kedagi huvitab, siis Esmaspäeval kell: 16.00 ja kell: 19.00 on Rakvere Linnanoorte Näitetrupi kaks etendust esitamisel(teiste truppide etendusi on ka). :)
Meil on see ühtlasi nagu esietenduse moodi ka või nii. Kõik on oodatud vaatama!
Njäääääuuuu ("Aga piima pole!")

Madrusson-Laura. (;

I´m With You..
I´m standing on the bridge, I´m waiting in the dark ,I thought that you´d be there by now. There´s nothing but the rain, No footsteps on the ground, I´m listening but there´s no sound. Bridge:Isn´t anyone trying to find me? Won´t somebody come take me home.. It´s damn cold nihgt trying to figure out this life, Won´t you take me by the hand, Take me somewhere new..I don´t no who you are, But i.. I´m with you!

Tegin Avril Lavignest referaati ja samas otsisin siis ka juba oma muusika hulgast Avrili muusikat. Kuulasin kohe päris mitu tundi. Varem polegi nii kuulanud tema lugusid, kui see kord. Kuulasin neid sõnu just, kuidagi hästi hinge pugesid. Mõned sõnad olid eriti sügava mõttega kohe. Minu meelest A.Lavigne on üks selliseid lauljaid kelle esitusest ja lauludest kiirgab juba see jõud, see võimsus.. see miski, mis peaks IGAS loos olema, mis kirja pannakse. Minu jaoks on kohe tunda, et Avril teeb oma lugusid südamega ja samamoodi esitab. See mingi power on lihtsalt neis sees.

* * *
Mm, vaheaeg saabki juba läbi. Veel viimane öö kaua magada. Homme peab juba arvestama sellega, et esmaspäeva hommikul peab poole seitsmeks jalule ajama end. Raske kindlasti, aga peab paraku. Nüüd siis see viimane veerand. See kõige viimane, kõige raskem, kõige otsustavam. Ohjaah, aga saame hakkama. Sest peale seda on ju SUVII! See imeline aeg. Soojad ja imeilusad suveõhtud/ööd, meri, päike, puhkus.. kõik see on nii imeline. See vabaduuuus!(: Selle nimel tulebki rahulikult viimane veerand ka üle elada. Ega see polegi nii hull tegelikult. Kui asja positiivselt võtta, siis see möödub ruttu. Sest negatiivsed asjad kestavad (minu arvates vähemalt küll) alati kauem ju. Seega võtkem postiivselt, suveni on veel vaid mõni samm. :)




* * *
Ja siis veel.. "Klass" ! Tõesti film, mis läheb hinge. Nõrgemad kindlasti leiavad filmi lõpus end pisarates, ega ma isegi oleks peaagu end selles olukorras leidnud, kui oleks üksi olnud seda filmi vaatamas, aga üritasin tuge leida kahelt poolt, kus kaks sõbrannat istusid. Aga see film on tõsiselt nagu VÄGA HEA! Just see, et see kõik nii reaalne on ja samas nii julm. Paneb hämmastama, et kas tõesti meie ümber selliseid asju juhtub? Kuhuni küündib inimese julmus, kuhuni kurjus suudab minna? Millal see piir tuleb või ehk ei tulegi? Peale selle filmi vaatamist astud kinosaalist välja, õue ja vaatad ringi, kõik tundub hetkeks kuidagi hoopis mustem. Mingi jube reaalsus tabab justkui. Mina vähemalt ei suutnud sõnagi öelda, pea oli nii mõtteid täis. Niipalju küsimusi tekkis.See film pani tõsiselt elu üle mõtlema. Kas tõesti see ongi see maailm, mille oleme endi ümber loonud? Raske uskuda! Tõesti, kes pole näinud, SOOVITAN SOOJALT! See film on midagi väääga head!






Rõõmsat kevadet soovides,
Laura!

because of you .

Vahel ei mõista ma ennast. Kohe üldse ei mõista. Kuidas saab nii olla , et sa oled milleski surmkindel, oled endas täiesti kindel. Kindel oma põhimõtetes ja arvamustest. Kindel mida süda tunneb ja üldse kõiges! Ja siis lihtsalt saabub ilus päikeseline päev ja sa võid kõik oma suure töö aia taha saata. Oled näinud vaeva, et oma põhimõtteid ja kõike muud luua ja siis keegi lihtsalt astub neile peale. Aga ei, võiks ju arvata, et see on jube halb ja kurb. Aga ei ! Ei ole ! Hoopis teeb õnnelikuks, et keegi teise nurga alt neidsamu põhimõtteid järgib, et keegi teine ongi teistmoodi täiesti siiralt õnnelik ja et tegelikult saab teistmoodi ka.
Mõnus ümmargune jutt, eks ?:)

Teate kui armas on teatripargis jalutada ja pingil istuda.. vaadata lihtsalt loodust ja kõike muud ja siis juttu rääkida kellegagi. Või lihtsalt istuda, vaikida, ehk naeratada üksteisele ja lihtsalt olla õnnelik. Olla õnnelik, et keegi on olemas ja sinu kõrval ja sinu jaoks. :) Väga tore tunne tegelikult!
Üldse, tegelikult on looduses mingi kummaline maagia. Üldse värskes õhus on mingi kummaline maagia. See paneb inimesed naeratama ja avab neid palju rohkem, kui istud kusagil kohvikus vms. ja niisama räägid juttu. Proovige järgi, on küll nii. Vähemalt mina olen seda tähele pannud.;)
Ja muideks , mõni on viimasel ajal siin minu numbritega segaduses olnud , et siis mul on praegu kasutusel kaks numbrit.. KIRJUTAGE KÕIK ÜLES NÜÜD RÕÕMSASTI! :
EMT:53436912
POP:59033337

Etsiis , kas üks või teine, aga kummaltki saate mind ikka kätte. :)


armastusega,
Laura.

Oioii!

Mulle peaks ilmselt vitsa andma nüüd!Ma pole juba niiiiiii ammu ju siia kirjutanud. Häbi mulle! Aga tõesti on vahepeal pidevalt nii kiire ja kiire ja kiire koguaeg olnud, et ei ole lihtsalt jõudnud. :/ Nüüd aga võtsin end kätte ja otsustasin siiski sissekande teha siia. :) Täna on mul taas üks toas istumise päev, sest pisikud jälle tahavad võimust saada. Aga ei, ma ei lase, joon siin viiendat teed juba järjest ja jätkan kasvõi viiesajani, aga enne ei lõpeta kui need salakavalad tegelinskid mu seest läinud on. Ohei.. minul pole aega haige olla! Koolis viimane nädal, juuksur, kõrvaarst, näitekas ja kõik muu. Ja lisaks, no kuulge.. vaheaeg ju hakkab. Kes siis vaheajal haigena kodus istub? Mina igaljuhul mitte!
Eelmisel nädalal käisid meie koolis Aivar Haller ja Indrek Pertelson. Rääkisid eesmärkidest, inimese mõttemaailmast, suhetest ja kõigest. Ja mingi hetk tabasin Aivar Halleri jutust justkui ennast ära. See loeng oli tõesti minu jaoks väga huvitav, nii tõetruu. Ja siis otsustasin kirjutada talle. Ja kirjutasingi. Sain ka vastuse.. ta on 45 ja mina 15, aga ta mõistab nii hästi minu mõttemaailma. Ta on väga kogenenud inimene. Oma elu jooksul teinud palju erinevaid asju. Tõesti väga huvitav persoon minu jaoks. Ta aitab mul ennast avada. Ja maailmapilti muuta. Olen hakanud paljut mõistma. Näiteks seda, et maailm on täpselt nii ilus, kui ilusaks me selle ise teeme. Kui laseme olla teistel sellised nagu nemad ise tahavad ja leiame julguse endas olla sellised nagu meie ise tahame, on maailm ka selline, millises me elada tahaksime kõik. Kui aga leiame teistes vaid vigu ja ei ole rahul, et keegi teine meie kõrval pole meie enda moodi, siis peame sellises rahutus maailmas ise ka elama. Ja kui me keskenudume alatasa sellele, et ühes või teises inimeses on niipalju halba ja vigu ja üks või teine asi pole meie järgi paigas, siis me ka saavutame selle rahuolematuse. Kui aga keskendume sellele, et maailmas on palju ilusat ja rõõmsat, et igas päevas on see päikesekiir ja meie kõrval ja ka mujal inimesed on kõik omamoodi huvitavad ja head, siis saavutame ka endas selle rahulolu. Sest see millele sa keskendud, seda sa ka saad!:) See on üks lause, mis jääb mind alati vist saatma nüüdsest. Ise mõtlesin kaua selle üle ja leidsin, et ohjaa.. nii see täpselt ju ongi!
Ja andke andeks, aga mina ei hakka ilmselt kunagi mõistma inimesi, kellel pole unistusi ja eesmärke. Tõesti, kuidas see võimalik on? Vaid eesmärke luues ongi meil ju elus mõte. Niisama päevast päevasse sammudes ei ole sel ju mingit mõtet. Mina usun, et igal inimesel on(või peaks olema) mingigi eesmärk, mille nimel seda teha. Ma ei räägigi antud juhul, et kõigil peab kõik punkti pealt paigas olema, kuhu edasi ja miks ja mille nimel ja kuidas jnejne. Aga see mingi väike eesmärk peab ju olema. Oeh, ei tea kas mõistate mida sellega öelda tahatsin.. loodane et osaliselt vähemalt saite aru siiski. ;)
Muidu on kõik hästiii. Igatsen vägaväga õde ja Tessat! Kaks kullatükki, keda ammu pole näinud. :) Teised kullatükid on siin minu kõrval õnneks. :) aga jah, lähen teed jooma nüüd.. et oma pisikutest lahti saada, mis mind tahavad murda!
Olge rõõmsad ja mõelge sellele, mida kirjutasin! ;)
Armastusega,
Laura.

Kallis õde!

Võib-olla ma olen olnud piisavalt isekas, et ainult enda peale mõelda. Võib-olla ma olen olnud liiga omakasupüüdlik, et minu hästi läheks, mõtlemata Sinule. Võib-olla ma olen liiga palju rääkinud vähetähtsast ja liiga vähe sellest, mis tegelikult on tähtis ja mis selle olukorra praeguseni viinud on. Võib-olla ei ole mõistnud piisavalt, et see kõik on minu pärast, sest minust hoolitakse liiga palju. Võib-olla olen öelnud, et minul on ükskõik ja miski ei loe, aga tea, et tegelikult mul pole ükskõik ja ikka loeb küll. Ja loeb see, et tegelikult ei asenda minu jaoks Sind keegi. Ma ei tahaks/saaks/suudaks elusees Sind kellegi teise vastu vahetada, SEE POLEKS MÕELDAVGI! Ja Sa oled mulle väga tähtis. Ma ei jäta Sind kõrvale oma elust ja oma maailmast, sest sina oled ´minu maailma´ osa. Tükk minu maailmast. Sa oled minu maailmas PÄIKE, Sinuta on kõik hall, kõik pime ja kõle!Sinuta variseb MINU MAAILM kokku! Palun Sind, anna mulle veel üks võimalus. Luban, et kasutan seda väärikalt, nii nagu peab! Ja kõik, mida minu suust viimasel ajal kuulsid, pole päris nii!Sa oled MINU ÕDE ja keegi ei asenda MITTE IIALGI Sind. Ma usaldan ja austan Sind!Sina ainult oled mulle kõige suurem eeskuju ja ma tõesti, ma tõepoolest ARMASTAN Sind ja HOOLIN Sinust! Minu kõige parem ja AINUKE tõeline õde oled ju Sina! Ja nii lihtsalt ma sinust ei loobu! Laura.

Teiselpool vikerkaart sosistad tõe..

Ma ei taha teada sinu saladusi..
igalühel on neid õigus omada.
Ühte vaid palun, ütle mis on su nimi..
kallis võõras öine rändaja!
Minu hinge salakambritesse tule,
midagi su eest mul pole varjata!
Ühte vaid palun, ära veel küsi mu nime,
sest et seda öelda ma ei saa.
Kuulen kuidas mind sa kutsud,
aga tulla veel ei saa..
Saladuse loori varjus peame elama.
Kuigi tundub et me rajad
eal ei ristugi, on nii..
pimedus meid ühte liidab
lõpuks ikkagi.
Sinu eest ma anda võiksin oma vere,
sinu eest kõigest valmis loobuma..
mida küll mõistus raevukalt keelata püüab, seda süda eal ei andesta!







Kõik on on nii, nagu on. Ja las ollagi.. juba ükskõik on. Mida ma ütlema peaks peale tänast päeva, mis on nii metsa taha läinud, et rohkem ei saagi enam hullemaks minna? Võib-olla seda, et homsest on lootust ehk midagi rõõmsamat ja toredamat ja õnnestuvamat saada. Loodame!
Aitähh Triinule, kes õhtuks nüüd tõesti mu tuju parandas, tegi rõõmsaks. Igaljuhul.. nüüd taas koolis siis ja kuigi alles teine päev, tunnen väsimust. Üritan täna varem magama minna.
Näitekas siis jagati nüüd lõpuks siis trupp pooleks. Ühed hakkavad Harmsiga tegelema, teised Onu Teodoriga. Endale meeldis viimane variant rohkem, seepärast ka selle valisin, sest see on selline armas ja lastekas. Nunnu!:) Teine on ka tore ja muud, aga tõsine ja sügavamõtteline.. praegu ei tahaks seda teha. Teodor on naljakas ja tore on ju väikestele lastele teha etendust.:P
Okei, head ööd nüüd.. ma täna lähen päriselt ka vara magama. Vb homme vms. kirjutan midagi mõtekamat siis!;)

KoOoOoOol!

Nonii ja ongi käes viimane vaheaja õhtuke. Homsest alustame taas siis, kolmas veeraaaand. See kõige pikem. Eks tuleb siis ennast täna veel koguda ja endast kõik anda, et see pikk veerand ilusti vastu pidada. Kevadvaheajani ikka tubli kolm kuud ju. Aga noh, saame hakkama! Ja tegelikult tahaks meeletult suve jubaaa. Meriii, päikee, vabaõhukad, päevitamine ja kõik muu. Vabaaduuuuus. Aga eks see suvigi tule omal ajal, tulemata ta siiani jäänud ju pole. Ja mõelge, juba kaks veerandit ju tegelikult selja taga, mis tähendab, et pool on läbi. Positiivne ju. :) Igaljuhul kõigile rõõmsat ja edukat kolmandat veerandit, pidage vastu!(ja kes ei käi enam alg-,põhi- või keskkoolis, siis lihtsalt toredat talve nautimist ja kevade ootust ja muud.:) )
Olge terved!

Endiselt suuuuure armastusega,
Laura.

:)

Ma täna olen hirmus väsinud juba. Tahaksin küll pikalt ja laialt midagi kirjutatada. Päriselt ka, tahaks, aga olen julmalt väsinut ja ei jaksa. Täna oli tore päev. Meil areneb siin vaikselt välja mingi igaõhtune teejoomise harjumus, et küünlavalgel.. joome teed ja naerame ja räägime. Nii tore on sedamoodi. Homme(kella järgi juba täna) veel ja siis koooooool. Ma tõesti veel ei taha. Palun natuke veel seda imemõnusat und, mida saab nautida üheni päeval ja neid rõõmsaid teeõhtuid ja seda vabadust ja kõike muud, natukene veel äkki?! Võiks tegelikult, aga paljugi, mida võiks.. ikkagi ei saa. Peab leppima ja uuesti end kokku võtma ja 5 x nädalas hommikuti pool seitse üles saama ja reipalt kooli suunduma, seal hea näo pähe tegema, et "jajaa, hommikul vara on tegelikult väga rõõmus ärgata ja kohe tarkuste pähe pressimisega alustada." Tõesti väga vaimustav. Kuigi samas pole kaks nädalat paljusid rõõmsaid klassiõdesid näinud, keda võiks näha. Kuigi vaheag oli ikka meeletult lühike. Alles ju hakkas ja nüüd juba läbi, niuniuu. :/ Aga väga sündmusterohke oli tegelikult. Emotsionaalne või kuidas nüüd öeldagi. Alguse sai uus seebikas, nagu seda ikka öeldakse kui loo ära räägin ;D. Ja ega ise ka muud ütleks, kui et head kaasaelamist ja see seebikas võiks kuidagi huvitavamalt lõppeda, mitte nagu nad kõik ja võiks vähem pisaraid olla mitte nagu seebikates muidu kipub olema. Aga uskuge mind, nalja hakkab alles saama, sest nüüd läks minul lõbusaks! Okei, nüüd küll lõpetan.. muidu jään siia arvuti taha kohe magama. Mirri ka juba magab siin kõrval, ootab, et saaks teise tuppa minna.. üksi ta ei julge ju.

Head ööd!:)