Vahel on mul nii imelik tunne. Segane. Selline, et tahaks maailma muuta, teha suuri tegusid, karjuda, kuni mu häälepaelad on olematut. Tunne, et tahaks nii palju öelda, selline suur tunne. Emotsioonid on laes. Kõik oleks justkui viimase piiri peal. Ja just praegu mul on taas selline tunne. Hea, samas imelik. Ei oska käituda. Enamasti ma kirjutan siis midagi või lihtsalt mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, kuulan head muusikat. Mul on kuidagi tunne, et selle maailma võti on minu käes ja kõik mida teen, mõjutab kogu ülejäänud maailma. Kui astun sammu tagasi, astub seda kogu maailm, kui viskan poe aknasse, teevad seda kõik kohe järgi. Et justkui kogu maailma rahu oleneks minust. Väga hull, aga just selline tunne on. Tahaks paljusid asju muuta. Siinkohal ei mõtle ma sugugi a´la "Kui te minu valite Miss Maailmaks, siis ma lähen Aafrikasse ja aitan nälgivaid lapsi, ja sõidan sinna ja tänna ja kogu maailma muudan heaks." Vaid pigem seda, et mu õlgadele on pandud suur koorem ja selle koorma toimetamisest õigesse kohta, oleneb ka paljude teiste õnn ja rahulolu. Kui teen mina õige otsuse, mõjuks see justkui ka kümnele teisele inimesele mu ümber. Ja kõik nagu ootakski seda ainuõiget ja kindlat otsust minu käest ja mina istun nurgas, täis segadust ja peas kummitamas hääled "Laura, sa suudad! Laura, tee seda! Laura, see on õige!" jne. ja ma istun seal nurgas ja istun ja istun, teadmata mis on õigem.
Imelik tunne, kas pole?
Ma täna vaatasin taas hästi paljude blogisid. Uurisin ja lugesin neid. Ja avastasin, et enamik kirjutavad enamuses ikka ainult oma tegemistest ja kuidas läheb jms. , aga mina kirjutan mingit imelikku juttu. Või mitte imelikku, aga nagu midagi muud. Kirjutan ka vahel, kuidas läheb ja mis juhtunud on, kui põhjust, aga ikka üsna vähe. Ma ei teagi.. mis on õigem. Aga minu jaoks on blogi mul just seetõttu, et kui ma tunnen, et vajan millegi enda seest välja saamist. Vajan mingi teate edastamist või mõtte edasiandmist. Vahel loomulikult mõni käik või tegu on niivõrd palju ka mõjutanud, et pean sellest kirjutama. Selge see. Aga üldiselt ma millegipärast ei viitsi.
Vb on teistel huvitavam just lugedagi, mida täna tegin, mida eile ja mida üleeile. Ja huvitav teada, mida täna sõin ja mis kell ärkasin, aga ma tunnen, et minu jaoks tähenab see kuidagi rohkem, kui saan midagi muud enda seest kirjutada. Midagi muud lugejani anda. Siin polegi kindlasti üht või teist varianti, mis oleks õigem. Päris kindlasti on blogi see, kuhu iga inimene kirjutab, mida tahab ja mida õigemaks peab. Ja nii peabki olema ja jääma :) Lihtsalt, tuli selline mõttevälgatus, et selle üle veidi arutleda. Võinoh.. jamh.
Selleks korraks kõik siis!
Kiiiiiisu,
2 comments:
Mul on tunne, et varem ma kirjutasin ka rohkem sellistest..muudest asjadest, aga viimasel ajal on blogi läinud küll väga ja ainult päevasteks tegemisteks. Aga mulle väga meeldib jus vahelduseks ka sinu blogi lugeda, just sellepärast, et seal pole kirjutatud sellistest argistest asjadest(mitte, et nendest igav lugeda oleks)
Mjaa :) Kõike, millesse on natuke aega ja südant pandud ja milles on vähegi südant sees, on silmale hea lugeda, usun ma.
Kuigi minu jaoks väga huvitav pole lugeda, kui iga päev ainult päevakava kirjutatakse. No a´la " Ärkasin täna kell kuus, siis ma läksin kooli ja siis ma tulin koju. Vaatasin telekat ka ja õppisin. Olgu, lähen nüüd magama, tšau" :D Aga kui vähegi asjas mõte, just, et miks kirjutatakse sellest päevast (kas oli see niivõrd eriline, nii lahe vms. ), siis on huvitav lugeda ja siis on asjal kindlasti mõte ja tore lugu üldse ;)
Post a Comment