Rakvere linnanoorte näitetrupp..

..on see tore seltskond(kui seda nii nimetada võib), kellega me nüüd oleme üsna mitmeid tunde veetnud proovide tegemisega eesolevaks Betti Alveri luulefestivaliks (vms.), mille "teemaks" seekord Jaan Kross´i teosed. Nüüd neljapäevast-laupäevani (tänaseni) oleme teinud proove järjest (no mitte, et päevad ja ööd seal, aga järjest päevadel nagu :D) ja pühapäev ning esmaspäev jäävad vahele, siis teisipäeval järgmine proov. Mulle tegelikult meeldiks, kui proovid oleks homme ja esmaspäev ka. Muidugi siis, kui nüüd kool uuesti hakkab, läheb üsna kiireks, aga mulle meeldibki. Mulle lihtsalt meeldib, kui ma saan tegeleda millegagi koguaeg. Näitekas on tegelikult selles mõttes nagu kool, et seal peab ka palju tööd oma ajuga tegema (väga imelik väljendus, aga usun, et saate aru)! Erineb aga kõvasti koolist sellepoolest, et need inimesed seal, see õhkkond, see tegevus, need mõtted, see maailm, on hoopis midagi muud. Iga kord on see justkui uus ja omamoodi lahe on iga kord. Paljud võivad ju arvata, et proovid ju kõik ühesugused, aga tegelikult pole. Tegelikult on minu jaoks nt. iga proov ka niivõrd erinev ja lahe elamus, et lihtsalt seetõttu tahakski veel ja veel ja veel proove teha. Järjest on tegelikult muidugi raske, väsitav. Aga kui iga päev mingi kolm tundi oleks, siis oleks ma vägagi rahul. Ja see töötamine ja töötamine ja töötamine ja detailide kallal nämmutamine jnejne. võib vahel väga ära väsitada( kui peame ühte kohta nt. kümme korda uuesti ja uuesti tegema), aga kokkuvõttes ei ole see midagi, mis mind endast välja ajaks, sest see on kõik tulemuse nimel. Ja see tunne, kui oleme valmis saanud millegagi ja valmis näitama seda, mille nimel oleme neid tunde proovisaalis veetnud, päid murdnud ja harjutanud ja muutnud ja veel muutnud ja siis uuesti harjutanud jnejne. , on lihtsalt nii uhke. Võib-olla on uhke vale sõna, aga see tunne tõesti on selline imeline, kui oleme millegi nimel kõvasti tööd teinud ja see saab valmis. Veel enam, kui sellest tuleb midagi väga head, mida on südamest hea mängida vaatajale ja vaatajal südamest hea vaadata, kui vaatajale annab see midagi, siis on see ju näitlejale (võinoh, inimesele/inimestele, kes laval on)suurim rõõm ja tasu kõige eest! :)
Ja tegelikult on meil ju ka vägaväga hea juhendaja. Vahel tundub ehk niimõnelegi, et mõne koha pealt liiga palju nõudev vms. , aga samas kõik see on meie enda ja tulemuste nimel ja samas ta ju hoiab meid väga. Ja tal on päris tihti ikka väga vinged ideed. Sealjuures mõistab ta ka nt. meie omavahelisi nalju ja kõike väga hästi ja kuulab alati kõik ära ningi võtab selle arvesse. Ikka väga hea ju! :)

Aga okei, Olav Ehala-Tahan olla öö, käib juba vist kahekümnendat korda ja ma tõesti ei viitsi seda praegu enam kuulata, seega vahetan lugu ja lõpetan selle blogi selleks korraks ära.

Pehmet lund ja säravaid ideid!

Armastusega Teie,
Laura.