Tuulde räägitud..

Vahel tunduvad kõik mu sõnad justkui tuulde räägitud. Kui ma muudkui räägin ja räägin, annan endast kõik, et midagi selgeks teha ja kõik jätkub endistviisi. Vahel on valus tunda, et kõik mida sa teed, kõik mida näitad, mida räägid ja tunned, ei loe tegelikult midagi, kuigi ehk paistab näivat väga palju.
Olen viimasel ajal avastanud, et mu ümber on vägavägaväga palju tuttavaid, kui neid kokku lugeda, loeks hommikust õhtuni ilmselt neid ja ehk kauemgi, aga nende hulgas neid TÕELISI PÄRLE, neid väga erilisi, väärtuslikke, kalleid, on nii vähe. Ja nende tuttavate seas neid tõelisi sõpru on üksikuid. Sest see, mida mina varem sõpruseks pidasin, reetis end. Sõprus muidugi võib olla väga erinev. Mõne jaoks see, kui sul on keegi kellega koos käid koos trennis nt. ja siis külajuttu räägid, mõne jaoks keegi, keda kord aastas näed ja siis kallistada saad ja kellega muidu vaid näiteks meili-teel suhtled. Minu jaoks on SÕBER see, kes kuulab ära ka siis, kui tal vähimatki tuju pole. Kes tuleb kasvõi öösel kell kolm minu juurde, kui mul on tunne, et maailma lõpp on käes ja tahaksin endalt elu võtta. See, kes pakub oma õlga, millele toetuda, kui on raske ja hüppab koos minuga lakke, kui miski mind maailma kõige õnnelikumaks teeb. Ja see, kes julgustab astuma julgelt oma unistuste poole, julgustab olla mina-ise ja hindab mind nagu ma olen. Iial ei unusta ära ka pisiasjades/pisiolukordades on sõpra. Ja toetab mu otsuseid, ükskõik kui valed need ei peaks olema, aitab, kui olen hädas.
"Sõprus on see, kui sa küsid kelleltki tammetõru, aga ta annab sulle terve metsa"
Võib-olla on mu ootused, mu vaated ja mu lootused liiga kõrgele seatud, aga inimene, kes on vahel sõber, ei ole seda ju tegelikult iial olnudki. Või sõber, kes on kord ülbe, siis mitte, kord toetav ja siis mitte, kord on olemas ja siis mitte, ei olegi sõber!
Seda on ehk raske tunnistada, aga tõelisi sõpru on siin maailmas vähe, väga vähe. Ja paljud, ked pidasin tõelisteks, kahjuks enam seda minu jaoks pole. Ehk olengi ise liialt avastanud, mõistma hakkanud, aga samas ei ole ma ka kurb. Mul on hea meel, et olen avastanud selle, sest oskan nüüd teha vahet tutvusel, lihtsalt sellisel "koos hägimise" sõprusel ja sellel SÜGAVAL, SIIRAL, TÕELISEL, SÜDAMLIKUL, IGAVESEL SÕPRUSEL.

*

Tunnen praegu, et lõppemas on "sõda", millest tulen ma välja kas pea püsti valusa kaotajana, või maailma kõige õnnelikuma võitjana. Minu jaoks on nüüd paigas kõik mida mõtlen, arvan ja tahan ning kavatsen selle ellu viia, nii nagu see võimalik on. Mõni teab sellest sõjast rohkem, mõni vähem. Aga tahaksin lihtsalt tuletada mõnele meie seast meelde midagi järgmist..
"Kui sa kedagi tõeliselt armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu, kui ei tule, ei ole ta iial sinu olnudki!"
Ehk on see karm, aga tõsi. Võin oma kogemusest seda öelda.
Armastus ei salli piire, sunniviisilist käitumist, vangistust. Armastus tahab lennata, kusagil kõrgel omas maailmas, et ta saaks vabalt meie südamed vallutada. Kui me ta vangi paneme, on ta ahistatud ja armastusest kasvab välja omanditunnetus, valu, viha ja kõik muu ebameeldiv.
Lihtsalt on keegi, kes teab, et minu südames on see paik, mille ta varsti aasta tagasi kinni pani. See eriline, teistmoodi, tähtis.
Ja et need ööd ja päevad liiguksid juba rutem viieteistkümnenda detsembri poole (:

*



Neljapäeval (22.november 2007), kell 18.00, Rakvere Rahvamajas(Rakvere Teatriga ühes hoones), "Q-st M-ini" !
Olete oodatud üle vaatama meie uut luulekava, enne kui sellega Jõgevale festivalile läheme (:




Laura :)