"Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja.."

Üksi. Täna õhtul on kummaline õhtu. Üks viimaseid õhtuid siin - oma armsas pesas. Vaikselt alustasin pakkimisega. Pühapäeval lähen. Mitte päriseks, aga siin hakkan nüüd aina vähem olema. Algabki minu elu.. kauaoodatud OMA ELU. Raskuste ja tohutu vastutuse, aga ka suure rõõmu ja paljude võimalustega. Vahva!:)

Aga laulusõnad, millega blogi alustasin on pärit loost " Rahu". Ruja looming. Mina kuulan aga Evelin Pange ja Sergo Varese varianti sellest. Imeilus. Emotsionaalne. Olen täna üldse emotsionaalne, jälle üle pika aja. Mõtlen ja mõtlen ja mõtlen.. Ei tahaks, aga ei suuda tõrjuda kõike, mis mu peas on. Aga varsti lähen siit ära, kõik see jääb maha. Mind ei hoia siin enam miski kinni.. mul ongi juba aeg minna. Ammu on. Ja ma vajan uut õhkkonda, inimesi, elu, võimalusi. Siia jääb palju armsat ja kallist maha, aga mis on oluline, seda ma ei jäta. Küll aga kõik, mis on kunagi mulle haiget teinud, tüütu olnud või mida lihtsalt pole enam vaja. Kõik selle jätan jäädavalt siia ja minevikku. Elu on ilus ja kui ma ise seda ilusaks ei tee, siis kes veel? Kõike ja kõiki, kes takistavad "elu ilusaks elamist" .. neid/seda ma ei vaja.

Vajan vaid rahu. Vaid rahu.

Aitäh Mailis, et oled! Et lihtsalt alati minu jaoks OLED :)

L.

Meie oma väike pesake

JA SAIMEGI OMA PESAKESE VILJANDISSE.. :) super! Oleme nii rahul. Ilus pisike majake vanalinnas, väike 1-toaline hubane korter.. stiilipuhas ja armas. Meie kodu nüüdsest :) Sain lepingu ka akadeemias tehtud ja nägin Viljandit teiste kantide pealt ka veidi. Tegelikult päris suur linn. Aga väga ilus ja rahulik. Enam ei jõua ära oodatagi ülikoolielu. Jehhuu..

Tänane õhtu on kuidagi teistmoodi. Minu viimane õhtu siin, Vihulas. Homme saan ühika kohta kindla vastuse. Siiski suure tõenäosusega on neljapäev Viljandis ja sealt edasi Tartus reede õhtuni.
Mõtlen täna palju. Palju on mõelda. Nii palju.
See suvi on teistmoodi. Viimane suvi kodus, kohas kus ma üles kasvasin. Nüüd algab hoopis teistmoodi elu. Oma elu. Kõik muutub, aga ongi juba aeg eluga edasi liikuda. Maailm on valla ja ootab meid. Vähemalt nii meeldib mulle mõelda. Nii palju ootab ees ja mina ootan kõike seda. Tahan luua, ise luua.
Täna on mu meeled "halvanud" Mari Pokinen. Paradiis. Sõpradele.. Olen lummatud!
Tekitab häid mõtteid. Ja ma tahan mõelda häid mõtteid, ilusaid. Kes ei tahaks? Lasen seega veel mõnda aega Mari Pokinenil oma meeli lummata ja siis jätkab sellega uni.
Viimane uni siin Vihulas. Kõige viimane ja siis ongi kõik. Päriselt. Või siiski, palk ju veel tuleb siit (ja selle vastu ei ole mul muidugi midagi :D )





L.