The only difference between a good day and a bad day is your attitude

Antud mõtte sain oma kursaõe näoraamatust. Ja neid mõtteid, mis on ju tegelikult imselged, on vahepeal ikka hea näha ja endale meelde tuletada, et jah, nii on. Kui juba hommik ei too meile päikest, häid uudiseid ja põnevaid tegevusi,siis on alati võimalus kõik see ise oma päeva tuua. Jah, ei ole nii lihtne, aga on võimalik. Küsimus on vaid selles, kuidas me suhtume. Kas laseme oma hetkelisel halval tujul enda üle kogu päevaks võimust võtta, mõeldes, et ju siis pidi selline päev tulema ja kurvastame kogu südamest, et kõik on "metsa" läinud.. või.. võtame end kokku, naeratame ja ütleme endale, et tuleb ilus päev. Üleüldse olen ma veendunud, et 90% meie edukusest, õnnest ja heaolust on seotud otseselt meie enda suhtumisega. Me kas oleme valmis riskima, muutusi tegema ja sellesse hästi ja positiivselt suhtuma või me ei ole. Me kas tunnistame endale, et oleme hea ja ilus inimene ja armastame end sellisena nagu oleme või me veename end, et oleme koledad, rumalad ja saamatud ning seda ka oleme, sest suhtume asjasse nii. Sest täpselt nii nagu me suhtume endasse, ühte järgnevasse päeva meie elus, teistesse inimestesse, tegevustesse, mis teeme, töösse, mida teeme ja kõigesse muuse.. täpselt selline see ka on! See, millele me keskendume, selle me ka saame. Ütle vaid, et sa ei saa hakkama millegagi ja sa ei saagi. Veena end, et suudad, oled võimekas ja tubli ning üsna pea läheb kõik oodatud teed pidi. :) Seega.. positiivset suhtumist :) PS! ja endiselt ei ole ma murdnud seda saladust, miks kogu tekst üksteise otsa läheb.. mingi nupp, mis selle muudab, on veel leidmata :D L.

Kui kuidagi ei saa, saab kuidagi alati!

Taustaks võite panna enne lugema hakkamist selle :http://www.youtube.com/watch?v=Xn676-fLq7I

Ma olen viimasel ajal hakanud taipama, et kui miski ei lähe nii nagu me ootame, et see läheks, on see hea. Sest kõik, mis läheb plaanipäraselt ei anna meile peale hetkelise heaolu mitte midagi. Mitte et viimane ebaoluline oleks, aga ma ise tunnen, et just praegu olen oma elus etapis, kus tahan ise inimesena areneda, täieneda, õppida. Õppida iseenda tehtud otsustest. Kõik meie teel on millekski hea ja viimaks olen hakanud aru saama, kui oluline on igast halvast kogemusest õppida. Õppida ja võtta sellest välja enda jaoks midagi kasulikku. Hea on imetore, halb aga teeb meist targema, arukama, parema inimese. Meie elus tuleb tihti ette otsuseid, olukordi, hetki, päevi, kuid ja aastaid, mis on rasked, kurnavad ja tekitavad tunde, et enam ei jaksa. Jõudu pole ega tule. Ka minu lühikese elu jooksul on juba olnud sel ajahetkel minu jaoks raskeid olukordi, millest väljatulemine tundub kunst omaette. Kunst, mida ma ei valda. Need on aga olukorrad, mis tegelikult ei ole isegi väärt niisugust enesetunnet. Alla tahaks anda siis, kui asi seda üldse väärt pole. Kui meid aga pannakse silmitsi seisma tõeliste katsumustega, saame neist üle. Kui meil on vaja leida tõesti endas üles see arukas, julge ja tugev inimene, siis me ka selle leiame. See on kummaline, aga meie endi sees on justkui veel üks MINA, kes hoiab ja kogub energiat, mida kasutada siis, kui väline maailm meile enam rõõmu, jõudu ja abi ei suuda pakkuda. Kummaline, aga kuskilt tuleb jõud, mis aitab säilitada „kainet“ mõistust, kui seda kõige rohkem vajame. Ja tihti on see olukord, kui vajame seda kellegi teise jaoks. Aitamaks kedagi teist, peab olema ise tugev, sest murdunud juured ei saa latva hoida. JAA- aastast olen ma vist juba rääkinud ja kui pole siis tahan sellest just praegu veel rääkida. See on täie hooga käima läinud. Eesmärk on öelda „JAA“ kõigele uuele, intrigeerivale, põnevale ja kõigele, mis võib olla uus võimalus, hea elamus või muudmoodi lahe. See tähendab, et kõigele, mille puhul ei ole põhjendatud põhjust öelda „EI“, ütleme „JAA“. Septembris tehtud kokkulepe Kaidiga toimib (ilmselt mõlemapoolselt) edukalt ja usun, et 2013. Aasta septembris on kogemustepagas tunduvalt suurem. Sealhulgas ei pea me silmas kõiksugu lapsikusi ja jaburusi. Kõik siiski mõistlikuse piires. See on lihtsalt võimalus kasutada meile antud aega kvaliteetselt ja unustada igasugu vabandused, mis on tihti kerged tulema. Me elame vaid korra ja mõtleme väga harva selle peale, miks me midagi kardame või pelgame. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuni me ei ohusta iseenda ega ka kellegi teise tervist ja heaolu, on peaaegu kõik võimalik ja põhjendamatu öelda „EI“. JAA-aasta puhul olen veel tundma hakanud, et see on lisaks kõigele muule väljakutse ka seepärast, et „JAA“ ütlemine peab olema siiski ka kõigele reaalsele, mis ei tekita hiljem mingisuguseid süümepiinu ega muid ebameeldivaid tagajärgi. On aga nii palju veel kõike, mida ma ei ole näinud, teinud, proovinud ja kus ma ei ole käinud. Kõiki riske on võimatu ette näha, aga JAA-aasta annab võimaluse kombata piire, näha pisut ette ja leida endas üles see realist, kes ma kipun väga harva olema. Ehk siis taaskord õppida iseend ja oma võimeid tundma. Areneda, muutuda paremaks, targemaks ja julgemaks inimeseks. Sest arenemisruumi on alati ja kõigil! :) Ja kokkuvõtteks.. kui te arvate, et ma ise ei saanud aru, kui üldiselt ma selle kõik kirjutasin, siis võin kinnitada, et tean. Mitmel või mitmekümnel põhjusel aga seekord konkreetsemaks minna saa, taha ega või. Seega.. loodan vaid, et just üleüldises mõttes saite teiegi pisut enda sisse piiluda ja veidi mõtlemisainet. PS! Ja kui see postitus tundus nüüd kõike muud kui positiivne, siis tegelikult on minu sõnum lihtne- see on hämmastav, kui imeline võib meie elu olla, kui laseme end kõigel hämmastavalt heal kaasa haarata! (see tekst võib olla pisut nö üksteise otsas, sest viimasel ajal blogspot ei aktsepteeri liigendamist-osadeks jaotamist enam) L.

2+1=21

Jah.. nüüd siis kasiinosse.. .. või siiski mitte! :D Ongi see meeleolukas, adrenaliinirikas ja üllatusi täis nädalavahetus läbi. Siinkohal suur kummardus, veel suurem ja soojem kallistus ja kõik muu imehea Teile sinna erinevatesse Eesti nurkadesse, kes te mu õhtu meeleolukaks ja vägevaks tegite. 21 on väärikalt vastu võetud ja mul on nii hea meel, et mul olete TEIE! :) Mailisele kiiret taastumist ja küll me veel 20 aasta pärast ka seda kõike meenutame.. ja siis juba väga suure muigega ilmselt! ;) Ja suur pai teistele armsatele ka, kes meeles pidasid ja mu nädalasse palju päikest tõid. Olete suurepärased! Üldiselt hakkan ma seda väikest pesa, kus ma end sisse seadnud (kes teab, kui kauaks veel, aga siiski) olen. Kodutunne on, tõeline kodutunne! Täna üks neist mõnusatest päevadest, kui sain magada täpselt nii kaua kui aga tahtsin, vaadata oma uut lemmiksarja ja lihtsalt olla. Päike piilub mu armsa kollase ruloo vahelt tuppa ja teeb tuju veelgi paremaks. Pean taaskord tõdema, et õnneks ja rahuloluks on nii vähe vaja.. tõesti! Vaba päev, päike, hea muusika ja mõnus olemine on garanteeritud! Ja üldiselt proovin nüüd elada vaid üks päev korraga. See on garantii edukamale homsele! Pai! L.