Mina ja maailm.

Vahel on mul nii imelik tunne. Segane. Selline, et tahaks maailma muuta, teha suuri tegusid, karjuda, kuni mu häälepaelad on olematut. Tunne, et tahaks nii palju öelda, selline suur tunne. Emotsioonid on laes. Kõik oleks justkui viimase piiri peal. Ja just praegu mul on taas selline tunne. Hea, samas imelik. Ei oska käituda. Enamasti ma kirjutan siis midagi või lihtsalt mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, kuulan head muusikat. Mul on kuidagi tunne, et selle maailma võti on minu käes ja kõik mida teen, mõjutab kogu ülejäänud maailma. Kui astun sammu tagasi, astub seda kogu maailm, kui viskan poe aknasse, teevad seda kõik kohe järgi. Et justkui kogu maailma rahu oleneks minust. Väga hull, aga just selline tunne on. Tahaks paljusid asju muuta. Siinkohal ei mõtle ma sugugi a´la "Kui te minu valite Miss Maailmaks, siis ma lähen Aafrikasse ja aitan nälgivaid lapsi, ja sõidan sinna ja tänna ja kogu maailma muudan heaks." Vaid pigem seda, et mu õlgadele on pandud suur koorem ja selle koorma toimetamisest õigesse kohta, oleneb ka paljude teiste õnn ja rahulolu. Kui teen mina õige otsuse, mõjuks see justkui ka kümnele teisele inimesele mu ümber. Ja kõik nagu ootakski seda ainuõiget ja kindlat otsust minu käest ja mina istun nurgas, täis segadust ja peas kummitamas hääled "Laura, sa suudad! Laura, tee seda! Laura, see on õige!" jne. ja ma istun seal nurgas ja istun ja istun, teadmata mis on õigem.
Imelik tunne, kas pole?
Ma täna vaatasin taas hästi paljude blogisid. Uurisin ja lugesin neid. Ja avastasin, et enamik kirjutavad enamuses ikka ainult oma tegemistest ja kuidas läheb jms. , aga mina kirjutan mingit imelikku juttu. Või mitte imelikku, aga nagu midagi muud. Kirjutan ka vahel, kuidas läheb ja mis juhtunud on, kui põhjust, aga ikka üsna vähe. Ma ei teagi.. mis on õigem. Aga minu jaoks on blogi mul just seetõttu, et kui ma tunnen, et vajan millegi enda seest välja saamist. Vajan mingi teate edastamist või mõtte edasiandmist. Vahel loomulikult mõni käik või tegu on niivõrd palju ka mõjutanud, et pean sellest kirjutama. Selge see. Aga üldiselt ma millegipärast ei viitsi.
Vb on teistel huvitavam just lugedagi, mida täna tegin, mida eile ja mida üleeile. Ja huvitav teada, mida täna sõin ja mis kell ärkasin, aga ma tunnen, et minu jaoks tähenab see kuidagi rohkem, kui saan midagi muud enda seest kirjutada. Midagi muud lugejani anda. Siin polegi kindlasti üht või teist varianti, mis oleks õigem. Päris kindlasti on blogi see, kuhu iga inimene kirjutab, mida tahab ja mida õigemaks peab. Ja nii peabki olema ja jääma :) Lihtsalt, tuli selline mõttevälgatus, et selle üle veidi arutleda. Võinoh.. jamh.

Selleks korraks kõik siis!

Kiiiiiisu,

Tuulde räägitud..

Vahel tunduvad kõik mu sõnad justkui tuulde räägitud. Kui ma muudkui räägin ja räägin, annan endast kõik, et midagi selgeks teha ja kõik jätkub endistviisi. Vahel on valus tunda, et kõik mida sa teed, kõik mida näitad, mida räägid ja tunned, ei loe tegelikult midagi, kuigi ehk paistab näivat väga palju.
Olen viimasel ajal avastanud, et mu ümber on vägavägaväga palju tuttavaid, kui neid kokku lugeda, loeks hommikust õhtuni ilmselt neid ja ehk kauemgi, aga nende hulgas neid TÕELISI PÄRLE, neid väga erilisi, väärtuslikke, kalleid, on nii vähe. Ja nende tuttavate seas neid tõelisi sõpru on üksikuid. Sest see, mida mina varem sõpruseks pidasin, reetis end. Sõprus muidugi võib olla väga erinev. Mõne jaoks see, kui sul on keegi kellega koos käid koos trennis nt. ja siis külajuttu räägid, mõne jaoks keegi, keda kord aastas näed ja siis kallistada saad ja kellega muidu vaid näiteks meili-teel suhtled. Minu jaoks on SÕBER see, kes kuulab ära ka siis, kui tal vähimatki tuju pole. Kes tuleb kasvõi öösel kell kolm minu juurde, kui mul on tunne, et maailma lõpp on käes ja tahaksin endalt elu võtta. See, kes pakub oma õlga, millele toetuda, kui on raske ja hüppab koos minuga lakke, kui miski mind maailma kõige õnnelikumaks teeb. Ja see, kes julgustab astuma julgelt oma unistuste poole, julgustab olla mina-ise ja hindab mind nagu ma olen. Iial ei unusta ära ka pisiasjades/pisiolukordades on sõpra. Ja toetab mu otsuseid, ükskõik kui valed need ei peaks olema, aitab, kui olen hädas.
"Sõprus on see, kui sa küsid kelleltki tammetõru, aga ta annab sulle terve metsa"
Võib-olla on mu ootused, mu vaated ja mu lootused liiga kõrgele seatud, aga inimene, kes on vahel sõber, ei ole seda ju tegelikult iial olnudki. Või sõber, kes on kord ülbe, siis mitte, kord toetav ja siis mitte, kord on olemas ja siis mitte, ei olegi sõber!
Seda on ehk raske tunnistada, aga tõelisi sõpru on siin maailmas vähe, väga vähe. Ja paljud, ked pidasin tõelisteks, kahjuks enam seda minu jaoks pole. Ehk olengi ise liialt avastanud, mõistma hakkanud, aga samas ei ole ma ka kurb. Mul on hea meel, et olen avastanud selle, sest oskan nüüd teha vahet tutvusel, lihtsalt sellisel "koos hägimise" sõprusel ja sellel SÜGAVAL, SIIRAL, TÕELISEL, SÜDAMLIKUL, IGAVESEL SÕPRUSEL.

*

Tunnen praegu, et lõppemas on "sõda", millest tulen ma välja kas pea püsti valusa kaotajana, või maailma kõige õnnelikuma võitjana. Minu jaoks on nüüd paigas kõik mida mõtlen, arvan ja tahan ning kavatsen selle ellu viia, nii nagu see võimalik on. Mõni teab sellest sõjast rohkem, mõni vähem. Aga tahaksin lihtsalt tuletada mõnele meie seast meelde midagi järgmist..
"Kui sa kedagi tõeliselt armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu, kui ei tule, ei ole ta iial sinu olnudki!"
Ehk on see karm, aga tõsi. Võin oma kogemusest seda öelda.
Armastus ei salli piire, sunniviisilist käitumist, vangistust. Armastus tahab lennata, kusagil kõrgel omas maailmas, et ta saaks vabalt meie südamed vallutada. Kui me ta vangi paneme, on ta ahistatud ja armastusest kasvab välja omanditunnetus, valu, viha ja kõik muu ebameeldiv.
Lihtsalt on keegi, kes teab, et minu südames on see paik, mille ta varsti aasta tagasi kinni pani. See eriline, teistmoodi, tähtis.
Ja et need ööd ja päevad liiguksid juba rutem viieteistkümnenda detsembri poole (:

*



Neljapäeval (22.november 2007), kell 18.00, Rakvere Rahvamajas(Rakvere Teatriga ühes hoones), "Q-st M-ini" !
Olete oodatud üle vaatama meie uut luulekava, enne kui sellega Jõgevale festivalile läheme (:




Laura :)

Vahel igatsen Sind rohkem, kui midagi muud siin maailmas!
KÕIK!

Rakvere linnanoorte näitetrupp..

..on see tore seltskond(kui seda nii nimetada võib), kellega me nüüd oleme üsna mitmeid tunde veetnud proovide tegemisega eesolevaks Betti Alveri luulefestivaliks (vms.), mille "teemaks" seekord Jaan Kross´i teosed. Nüüd neljapäevast-laupäevani (tänaseni) oleme teinud proove järjest (no mitte, et päevad ja ööd seal, aga järjest päevadel nagu :D) ja pühapäev ning esmaspäev jäävad vahele, siis teisipäeval järgmine proov. Mulle tegelikult meeldiks, kui proovid oleks homme ja esmaspäev ka. Muidugi siis, kui nüüd kool uuesti hakkab, läheb üsna kiireks, aga mulle meeldibki. Mulle lihtsalt meeldib, kui ma saan tegeleda millegagi koguaeg. Näitekas on tegelikult selles mõttes nagu kool, et seal peab ka palju tööd oma ajuga tegema (väga imelik väljendus, aga usun, et saate aru)! Erineb aga kõvasti koolist sellepoolest, et need inimesed seal, see õhkkond, see tegevus, need mõtted, see maailm, on hoopis midagi muud. Iga kord on see justkui uus ja omamoodi lahe on iga kord. Paljud võivad ju arvata, et proovid ju kõik ühesugused, aga tegelikult pole. Tegelikult on minu jaoks nt. iga proov ka niivõrd erinev ja lahe elamus, et lihtsalt seetõttu tahakski veel ja veel ja veel proove teha. Järjest on tegelikult muidugi raske, väsitav. Aga kui iga päev mingi kolm tundi oleks, siis oleks ma vägagi rahul. Ja see töötamine ja töötamine ja töötamine ja detailide kallal nämmutamine jnejne. võib vahel väga ära väsitada( kui peame ühte kohta nt. kümme korda uuesti ja uuesti tegema), aga kokkuvõttes ei ole see midagi, mis mind endast välja ajaks, sest see on kõik tulemuse nimel. Ja see tunne, kui oleme valmis saanud millegagi ja valmis näitama seda, mille nimel oleme neid tunde proovisaalis veetnud, päid murdnud ja harjutanud ja muutnud ja veel muutnud ja siis uuesti harjutanud jnejne. , on lihtsalt nii uhke. Võib-olla on uhke vale sõna, aga see tunne tõesti on selline imeline, kui oleme millegi nimel kõvasti tööd teinud ja see saab valmis. Veel enam, kui sellest tuleb midagi väga head, mida on südamest hea mängida vaatajale ja vaatajal südamest hea vaadata, kui vaatajale annab see midagi, siis on see ju näitlejale (võinoh, inimesele/inimestele, kes laval on)suurim rõõm ja tasu kõige eest! :)
Ja tegelikult on meil ju ka vägaväga hea juhendaja. Vahel tundub ehk niimõnelegi, et mõne koha pealt liiga palju nõudev vms. , aga samas kõik see on meie enda ja tulemuste nimel ja samas ta ju hoiab meid väga. Ja tal on päris tihti ikka väga vinged ideed. Sealjuures mõistab ta ka nt. meie omavahelisi nalju ja kõike väga hästi ja kuulab alati kõik ära ningi võtab selle arvesse. Ikka väga hea ju! :)

Aga okei, Olav Ehala-Tahan olla öö, käib juba vist kahekümnendat korda ja ma tõesti ei viitsi seda praegu enam kuulata, seega vahetan lugu ja lõpetan selle blogi selleks korraks ära.

Pehmet lund ja säravaid ideid!

Armastusega Teie,
Laura.