suveeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee. :)

Jah, just. Tahaks meeletult seda meeletut aega- suve. Veel veidi ja see on käes. Kõik see hea :)
Täna on rõõmus päev. Väljas on soe, päikseline, õhtuks head plaanid ja üldse. Sai "vana tuttavaga" natuke üle pika aja rääkida :) Alati on tore tuttavate/sõpradega jms. ülepikaaja kõigest rääkida. Ja eriti hea on kuulda sõnu, mis panevad tundma, et oled tõesti midagi väärt. :)
Homsest hakkab mai. Veel kuu ja siis eksamid ja lõpetamine. Heaa! Ja siis põhikool seljataga ja vabaduuuuuuuuuuuuuuus, Kaheks kuuks. (:
Igaljuhul, kui kedagi huvitab, kes veel ei tea, siis LÕPETAMINE toimub 20.JUUNI KELL: 18.30 VINNI-PAJUSTI GÜMNAASIUMIS. Kõik on oodatud kallistama ja lilli tooma ja üldse niisama ka. ;)
Igaljuhul, kuna ma nagunii midagi eriti põnevat praegu ei kirjutanud, siis lähen koristama, mida ma olen niigi juba vastikult kaua edasi üritanud lükata.


PALJU PÄIKEST ja NAERU :)


Kiiiisu.

And I'd give up forever to touch you
'Cause I know that you feel me somehow
You're the closest to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now

And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
'Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
And you bleed just to know you're alive

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

(break and solo)

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am



***

..ma lihtsalt tahan, et sa teaks, kes ma olen.
Ma ei teagi mida kirjutada. Mu elu on praegu punktis, kus kõik on nii hästi, samas mingismõttes ka valesti. Tunnen paljustki puudust. Igatsen tohutult inimesi, sündmusi, neid hetki, mis olid.. vaat et alles eile. Tegelikult küll kuid tagasi nüüd juba, aga siiski. Polegi nii kaua aega tagasi. Ja vahel praegu lihtsalt tuleb selline..suur äratundmisrõõm mingitpidi, mis samas paneb kohutavalt igatsema. Praegu justkui mängib mu elus rolli aeg. Pean ootama ühte ja teist otsust, ootama mis mu elust saab, mis toimuma hakkab, kus ma järgmisest aastast elama hakkan, mida tegema hakkan, kuidas oma unistuste täitumisega saan edasi tegeleda. Küsimusi ja tundmatuid teeotsi on mu ees palju. Isegi liiga palju.Üks neist saab vastuse homme, teised jäävad mai-kuud ootama ja ülejäänud kõik oma aega. Vastik väljend see "oma aeg" , aga nii on. Raske on tulevikku ette näha. Või mis raske, võimatu. Seega peab leppima. Ja selle teadmisega ma siirdun magama nüüd. Tänane päev on väga aktiivne olnud. Piisavalt, et 22.27 unenägusid nägema minna. Eilne unenägu oli hea. Samas tuletas väga palju valusat ja ilusat meelde. Vastik näha seiku, mida ilmselt iial enam olla ei saaks. Raske isegi seletada, aga jah, nüüd ma siis lähen.

PS! Selle laulu sõnad lisasin, sest lihtsalt mulle väga meeldib selle loo sõnad, mõte.






















nurr.

Võib-olla mitte päris hariliku pühapäeva lõpetuseks..

Mu sees on praegu tohutu tung hakata kirjutama midagi pikemat. Sellist ikka pikka lugu, mis vääriks mingilmoel ehk isegi raamatu nime. Vara veel nii muidugi öelda, aga lihtsalt, selline tahtmine on. Ka mõtteid on. Erinevaid. Mingismõttes tuli see suur tung peale eelmise nädala laupäeva, kui ma filmi "Lepitus", vaatamas käisin. See andis ikka tohutult ainet ja sellist inspiratsiooni ja uut jõudu ning tahet midagi suurt teha. Üleülds, võib-olla ma olengi inimene, kes tahabki pidevalt teha "suuri asju". Kuidagi mul on juba nii, et kui midagi teen, tahan väga hästi teha ja kui ei tee, siis parem ei teegi. Raske on olla keskpärane/teha keskpäraselt, see pole miski, mis tõmbaks mind. Muidugi, olen ka varem alustanud ja üritanud suuremaid "projekte", aga üldjuhul on siiski nad kuhugi jäänud seisma, pooleli. Seekord aga, ma tunnen, et kõik see suur tahe ja see inspiratsioon ja ind on teine, hoopis teine. Kohati andis selle tõuke veel ka A.Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", mida ma praegu loen. See paneb lausa hämmastama, kui hästi ta kirjutab. Tõsiselt hea stiil ja kõik. Mulle väga meeldib. Ja see justkui on nagu eeskujuks, et ise ka arendada oma sõnavara ja stiili ja üritada midagi suurt kirjutada. Muidugi mõtted ja teemad ja kõik on kaugel sellistest teemadest, mis Kivirähu raamatus on, aga siiski. Pigem mu mõtted jooksevad filmi"Lepitus", radapidi. Aga muidugi ka mitte seesama teema, mis selles filmis. Mõtted on siiski omad, need mis südamele lähemale, need mille peale mõte lendama pääseb.
Mõtlesin juba täna alustada, aga pean siis ootama üsna ööni. Sest praegu, kui ma pole üksi, on inimesi mu ümber, kes muuga tegelevad ja ma ei saa rahus istuda siin, mõnusa väikese tulekesega ja omaette mõelda ja trükkida, siis on suhteliselt raske midagi kirjutada tõesti nii, et ei jõua nii kiiresti trükkida kui mõtted tulevad, aga just sedamoodi oleks hea.

Kirjutamisest veel niipalju, et minu meelest kõige mõttetumad on mingisugused a´la "järjejutud" kusagil Rate.ee - keskkonnas. Olen ka ise sattunud mõnda eelpuberteediku "järjejutte" lugema ja lihtsalt hämmastav, mis julgus neis väikestes tüdrukutes pakatab. Muidugi, ei ole see 100% kõigi kohta, kes seal neid jutukesi valmistavad, sest nagu me teame - erand kinnitab reeglit. Aga siiski puudutab see, vähemalt minu silmis, enamikke. Lihtsalt nende sisu on niivõrd.. ma isegi ei oska sõnu leida. Umbes" Ja siis Charmen ja Mhargharitttta läkzid Virukasse tšillama. Õhtul läkcid nad peolä ja ilgelt ägä oli ää. Ja siiz mingi omg, kutt tuli msnis rääkima. Neil oli nagu, et õugaaaaz" . No tõesti, andke andeks, aga ei tõmba lugema. Mis on selles see võti, see mõte, see sisu, see erilisus, see tera? Kus on stiil, kus on see miski? Tõesti, vabandan kõigi ees, kes neid sisukaid "järjejutte" öödeviisi vormivad, aga samas leian ma, et kui pole seda sügavust, reaalselt siiraid mõtteid ja tõesti ei tehta asja südamega(ja südamega tehtult on asjas see miski ka sees), siis parem mitte oma kallist aega raisata. Miks 13a. tüdruk ei võiks väljas sõpradega selleasemel jalutada, kinos käia, kohvikutes või kusiganes ? Igastahes oleks aeg asjaette ju läinud. Loomulikult alustades nullista areneme me koguaeg ja ei peagi ju kohe teabmis hästi kirjutama, aga asi polegi selles. Vaid selles mõttetuses. Kahju neist lastest. Samas muidugi ka kiitus, et nad vähemalt siis iseendasse usuvad, ka see on elus väga oluline.
Ja kui teie, portaali Rate.ee , "järjejuttude" omanikud, satute seda blogi siin lugema, siis teadke, et see oli minu poolt pigem hea kriitika ja ärge südamesse võtke. Kui endasse usute ja siiralt olete veendunud, et just see ongi see, mis läbi lööb ja inimesei huvitab ja teid rahuldab, siis tehke. Vaid minu siiras arvamus sellest sai avaldatud. ;)

Ahjaa. Laupäeval oli siis see kuid ette planeeritud pidulik kooli juubeliaastapäeva kontsert-aktus. Jah, ilus oli. Võimas tunne oli laval olla, iseenda mõtteid(st. luulekava) ette kanda, kõik koos. Ja see hea, vaba tunne, kui läbi oli. Hing karjus"Tehtud!" :) Üldse, kõik solistid, ansambel ja koorid olid väga head ja tantsud ja kõik teised esinejad. Kõik andsid endast silmnähtavalt 100% ja seda oli tunda. Eriti võimas oli see lõpp, kui kõik koos laval olid ja rahvas püsti tõusis. See oli tõesti tunne, mida peab ise tundma. Aga nagu ikka, sai ka see hea asi ruttu läbi. Nüüd siis peab(ja saab) keskenduda peaaegu ainult(kui va. lõpetamisega seotud esinemised või üldse muud lõpetamisega seotud sagimised)normaalsele põhikooli lõpetamisele. Ja väljas on juba ilus, saab palju väljas olla. See on hea. Mõnus. Nii palju siis sellest.. :)
Ajaa, see ka, et see etendus oli ka väga hea, tublid. Suur tahtmine tuli ise ka lavalaudadele minna ja teha. Sest näitlemine on võrratu :)!

Igastahes tegelikult, ma lähen nüüd üritan hakata vaikselt läbi mõtlema seda lugu, mis mu mõtetes ootab paberile kandmist. Ja siiralt loodan, et seekord midagi tõesti tuleb välja nii nagu peab ja nagu ma tõesti tahan! :)