Mu sees on praegu tohutu tung hakata kirjutama midagi pikemat. Sellist ikka pikka lugu, mis vääriks mingilmoel ehk isegi raamatu nime. Vara veel nii muidugi öelda, aga lihtsalt, selline tahtmine on. Ka mõtteid on. Erinevaid. Mingismõttes tuli see suur tung peale eelmise nädala laupäeva, kui ma filmi "Lepitus", vaatamas käisin. See andis ikka tohutult ainet ja sellist inspiratsiooni ja uut jõudu ning tahet midagi suurt teha. Üleülds, võib-olla ma olengi inimene, kes tahabki pidevalt teha "suuri asju". Kuidagi mul on juba nii, et kui midagi teen, tahan väga hästi teha ja kui ei tee, siis parem ei teegi. Raske on olla keskpärane/teha keskpäraselt, see pole miski, mis tõmbaks mind. Muidugi, olen ka varem alustanud ja üritanud suuremaid "projekte", aga üldjuhul on siiski nad kuhugi jäänud seisma, pooleli. Seekord aga, ma tunnen, et kõik see suur tahe ja see inspiratsioon ja ind on teine, hoopis teine. Kohati andis selle tõuke veel ka A.Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", mida ma praegu loen. See paneb lausa hämmastama, kui hästi ta kirjutab. Tõsiselt hea stiil ja kõik. Mulle väga meeldib. Ja see justkui on nagu eeskujuks, et ise ka arendada oma sõnavara ja stiili ja üritada midagi suurt kirjutada. Muidugi mõtted ja teemad ja kõik on kaugel sellistest teemadest, mis Kivirähu raamatus on, aga siiski. Pigem mu mõtted jooksevad filmi"Lepitus", radapidi. Aga muidugi ka mitte seesama teema, mis selles filmis. Mõtted on siiski omad, need mis südamele lähemale, need mille peale mõte lendama pääseb.
Mõtlesin juba täna alustada, aga pean siis ootama üsna ööni. Sest praegu, kui ma pole üksi, on inimesi mu ümber, kes muuga tegelevad ja ma ei saa rahus istuda siin, mõnusa väikese tulekesega ja omaette mõelda ja trükkida, siis on suhteliselt raske midagi kirjutada tõesti nii, et ei jõua nii kiiresti trükkida kui mõtted tulevad, aga just sedamoodi oleks hea.
Kirjutamisest veel niipalju, et minu meelest kõige mõttetumad on mingisugused a´la "järjejutud" kusagil Rate.ee - keskkonnas. Olen ka ise sattunud mõnda eelpuberteediku "järjejutte" lugema ja lihtsalt hämmastav, mis julgus neis väikestes tüdrukutes pakatab. Muidugi, ei ole see 100% kõigi kohta, kes seal neid jutukesi valmistavad, sest nagu me teame - erand kinnitab reeglit. Aga siiski puudutab see, vähemalt minu silmis, enamikke. Lihtsalt nende sisu on niivõrd.. ma isegi ei oska sõnu leida. Umbes" Ja siis Charmen ja Mhargharitttta läkzid Virukasse tšillama. Õhtul läkcid nad peolä ja ilgelt ägä oli ää. Ja siiz mingi omg, kutt tuli msnis rääkima. Neil oli nagu, et õugaaaaz" . No tõesti, andke andeks, aga ei tõmba lugema. Mis on selles see võti, see mõte, see sisu, see erilisus, see tera? Kus on stiil, kus on see miski? Tõesti, vabandan kõigi ees, kes neid sisukaid "järjejutte" öödeviisi vormivad, aga samas leian ma, et kui pole seda sügavust, reaalselt siiraid mõtteid ja tõesti ei tehta asja südamega(ja südamega tehtult on asjas see miski ka sees), siis parem mitte oma kallist aega raisata. Miks 13a. tüdruk ei võiks väljas sõpradega selleasemel jalutada, kinos käia, kohvikutes või kusiganes ? Igastahes oleks aeg asjaette ju läinud. Loomulikult alustades nullista areneme me koguaeg ja ei peagi ju kohe teabmis hästi kirjutama, aga asi polegi selles. Vaid selles mõttetuses. Kahju neist lastest. Samas muidugi ka kiitus, et nad vähemalt siis iseendasse usuvad, ka see on elus väga oluline.
Ja kui teie, portaali Rate.ee , "järjejuttude" omanikud, satute seda blogi siin lugema, siis teadke, et see oli minu poolt pigem hea kriitika ja ärge südamesse võtke. Kui endasse usute ja siiralt olete veendunud, et just see ongi see, mis läbi lööb ja inimesei huvitab ja teid rahuldab, siis tehke. Vaid minu siiras arvamus sellest sai avaldatud. ;)
Ahjaa. Laupäeval oli siis see kuid ette planeeritud pidulik kooli juubeliaastapäeva kontsert-aktus. Jah, ilus oli. Võimas tunne oli laval olla, iseenda mõtteid(st. luulekava) ette kanda, kõik koos. Ja see hea, vaba tunne, kui läbi oli. Hing karjus"Tehtud!" :) Üldse, kõik solistid, ansambel ja koorid olid väga head ja tantsud ja kõik teised esinejad. Kõik andsid endast silmnähtavalt 100% ja seda oli tunda. Eriti võimas oli see lõpp, kui kõik koos laval olid ja rahvas püsti tõusis. See oli tõesti tunne, mida peab ise tundma. Aga nagu ikka, sai ka see hea asi ruttu läbi. Nüüd siis peab(ja saab) keskenduda peaaegu ainult(kui va. lõpetamisega seotud esinemised või üldse muud lõpetamisega seotud sagimised)normaalsele põhikooli lõpetamisele. Ja väljas on juba ilus, saab palju väljas olla. See on hea. Mõnus. Nii palju siis sellest.. :)
Ajaa, see ka, et see etendus oli ka väga hea, tublid. Suur tahtmine tuli ise ka lavalaudadele minna ja teha. Sest näitlemine on võrratu :)!
Igastahes tegelikult, ma lähen nüüd üritan hakata vaikselt läbi mõtlema seda lugu, mis mu mõtetes ootab paberile kandmist. Ja siiralt loodan, et seekord midagi tõesti tuleb välja nii nagu peab ja nagu ma tõesti tahan! :)
No comments:
Post a Comment