mõtted.jpg

Tagasi kodus. Nii hea ja samas veidi kurb. Tore oli :). TARTU, Võru, Põlva, Viljandi, Otepää, Rõuge, Palamuse - kohad kus me põhiliselt olime. Grill, puhkus, päike, saun, järved, seiklused, mõtted ja kõik muu :).Viimasel õhtul Viljandi juures "Valma" puhkekeskuses tuli see tohutu kurbus, hirm ja kõik peale. Need mõned päevad siiski aitasid mul järele mõelda kõige üle, olla teises keskkonnas ja puhata. Kusagil mujal tundub pealtnäha rohi alati rohelisem, aga mingi aja pärast hakkab süda hüüdma seda, kus on sinu juured ja tahtma sinna tagasi. Oma kõige kallimate juurde ja siia paika! Kõik tundus nii häasti, nii hea, nii supper. Ja siis ma tulin jälle oma roosa pilve pealt alla. Nii ei saa ju olla. Kõik on nii valesti! Kõik on muutunud! Ma nagu võitleks millegi olematu eest, millegi mis ei saa iialgi minu omaks, aga ma hoian seda usku, seda lootust. Lootus sureb ju viimasena. Vahel ärkan öösel üles ja küsin endalt "Miks?", miks on kõik nii seatud, et mulle on antud kõik, et olla õnnelik, aga justkui aeg-ajalt ja minult võetakse seda õnne nagu videolaenutusest videoid. Päev-paar keegi ei laenuta ja olemas ja siis tuleb lihtsalt täitsa vabalt keegi ja võtab paariks päevaks omale koju selle, minult ära. Ja vahel ei viitsi tagasi tuua ja maksab kasvõi hiljem, aga ei too. Aga ehk pole ma siis nii tugev, et seda õnne avasüli oodata?Ma isegi imestan, et kõik nii on läinud ja et ma olen nii tugev ja kannatlik olnud. "Kaua võib?" küsin endalt vahel ikka veel, aga ei saa vastust. Vahel tundub, et nüüd on kõik, kuid siis möödub tund, päev, kuu .. ja kõik on endine! Ja seda ongi raske mõista, see on hämmastav. Aga nii on! "It ends tonight" peaks ehk ütlema, aga ma ei saa seda öelda, sest vähesed asjad siin ilmas muutuvad üleöö.
Lugesin vahepeal läbi "Kirjaklambritest vöö". Raamat räägib tüdrukust, kellel pole tema enda arvates elul mitte mingit mõtet. Ta on täiesti tavaline ja see häirib teda tõsiselt. Täielik pessimist. Siis tahab olla õnnelik ja hakkab jooma ja ringi laaberdama ning erinevate meestega/poistega magama, arvates et just nii on õige ja saab HIV´i. Ta tunneb enne seda esimest korda isegi, et on õnnelik ja kõigel on mõte ja siis variseb kõik kokku. Tema maailm on kildudeks, kuid ta ei räägi sellest kellelegi, sest hoolib liialt teda ümbritsevatest inimestest ja ei taha kellelegi haiget teha. Tüdruk pigem lihtsalt elab kaua saab ja neelab valu endasse. Aeg liigub ja tüdruk on täis valu ja kurbust. Ajapikku saavad ka tema poiss ja sõbrad teada, kuid ta ei taha et keegi liialt muretseks jne. ja tema peast pidevalt läbi käinud miljonid enesetapumõtted saavad teoks. Ta võtab endalt elu. Lihtsalt ühel päeval, ootamatult. Aga temast jäävad maha inimesed, kes teda armastasid.. See paneb tohutult mõtlema, kui tühine ja lühike ja mõttetu elu on/võib olla. Väga mõtlemapanev raamat. Lugege ja mõistate!
Tegelikult ma praegu rohkem siis ei kirjutagi. Lähen panen koti täie riideid pessu , lähen käin ise ka pesus ja lähen magama, sest oma voodi on koht, mis jääb ju igaljuhul parimaks!

Sauna Laura .