Ma ei teagi miks ma just praegu kirjutama hakkasin. Kell on 22.22- ma soovin midagi! Soovisin nagu alati. Sel hetkel alati ka usun sellesse ja loodan, et see täitub..hiljem läheb muidugi meelest, kuni järgmise korrani, kui jälle soovida võib. Vahet pole!Ilus on ju uskuda, et läheb täide.. kunagi.
Istun siin, arvuti taga, Tartus..Kalevi tänaval. Täna tulin alles, mingi pool viis jõudsin kohale. Nägin oma kõigekõige kallimat õekest ja Intsu. Käisime kinos vaatamas filmi nimega"Kõikvõimas Evan" !
Suht lõbus film oli :). Ja filmil oli mõte, selge point, mis on asja juures tegelikult väga tähtis. Ja "Big Ben´is" käisime ka. Homme shoppama, muidugi meie kahekesi, Ints läheb tööle ja vaevalt et ta väga viitsiks ka, kuigi tema on inimene, kes võib üsna kõike teha(kasvõi teiste pärast), aga tihti just sellepärast saabki nalja. Igastahes Tartus on tegelikult vinge ka siis kui mitte midagi ei tee, sellepärast, et Tartu on lihtsalt niivõrd lahe koht. See õhkkond, see tunne, NIIII HEA! Hing puhkab siin.
Aga mu blogi nimest..
kuulan siin õe playlistist mingeid suvalisi lugusid ja siis tuli "Thanks for the memories" ja kohe tulid endale ka kõik need suurepärased inimsed ja veel suurepärasemad mälestused meelde, mis mul ühe või teise inimesega on. Neid on tohutult ja üks ilusam kui teine. "Meilt võidakse võtta kõik, aga mitte meie mälestusi" !!Ja nii on ja jääb alati. Kuni mul on minu mälu alles, on mul minu/meie mälestused ja need jäävad, neid ei saa keegi minult võtta!MITTE KUNAGI!MITTE MINGI JÕUGA!
Aga ma lähen nüüd igatsema kuhugi teise toa otsa ja koristama või miskit . :) Teinekord jälle pikemalt, ma praegu ei viitsi. Tšau!
Armastusega,
teie Laura .
No comments:
Post a Comment