Ranna laager 2007.

Oeh, kust alustada? Ma üritan siis algusest.
12. juuli - Umbes üks päeval olime siis Ranna´l. Vaatasime ringi ja tutvusime ümbrusega, kõik oli uus ja huvitav. Ainus asi mis hämmastas, oli see, et arvatavast 200 inimsest oli seal kokku umbes 45 noort kooliteatri näitlejat. Algul tundus see ausaltöeldes mage, et meid tõesti nii vähe on. Aga siis kuulsime, et laager on 12´dat korda (kuigi tänukirjadel, mis laagri lõpus saime, oli kirjas, et tegemist oli selle üritusega 11´dat korda) ja vahepeal oli aasta-paar vahele jäänud ja reklaami ei tehutud ning paljud ei olnud asjast kuulnud või lihtsalt oli see neile niivõrd võõras, et seda tahta.
Igaljuhul kutsuti siis ühekaupa kõik trupid lavale, et ka teised näeksid, kes kust linnast ja trupist pärit on ja edasi suundusime me kõik randa(järve äärde). Ja võtsime rivvi ning kogu laagri rahvas jaotati siis gruppidesse. Viide gruppi. Mina sain viiendasse gruppi, koos Maarjaga. Teised meie trupi omad olid teistes gruppides. Õppejõud olid Marilyn Jurman(minule varemast tuntud kui "Ann"), Mairi Jõgi("Kuidas elad..Ann?!´ist), Tolik (Anatoli , perekonnanime ei mäleta, samuti teadsin teda "Ann"´ist), Taavi Lepik, Kristjan, Maarius. Enamik neist siis jah "Kuidas elad..Ann?" - etendusest. Kristjan mitte, sest tema on erinevalt teistest mitte näitleja õppesuuna tudeng (teised Viljandis näitleja õppesuuna II kursuse lõpetanud tudengid), vaid koreograafiat õppiv/õppinud hoopis, aga samas ka teatriga seotud.
Ma kuidagi südames tegelikult tundsin alguses juba, et ma sinna gruppi satun. St. siis Lyyni ja Mairi gruppi. Aga see meeldis mulle samuti kohe algusest peale. Peale seda siis lõunasöök ja sisse elamine. Ning juba oligi kell niikaugel, et esimene tund võis alata. Kõigepealt tutvusime. Meie grupis olid siis Kadi(keda ma filmist "Klass" varem teadsin), Laura, Mariann, mina, Maarja, Hendrik, Jaak, Alo ja Voolik(pärisnimega Maarja). Ehk siis kaks Laurat ja kaks Maarjat ja seetõttu kohe lepiti kokku, et ühele Maarjale öeldakese Voolik ja ühele Laurale (mulle) Lallu. Sest Maarja hüüdnimi oli juba aastaid olnudki Voolik ja minul varasemast ajast Lallu, kuigi praegu enam nii ei hüüta mind(ja polegi vaja:D).Tegime välketüüde ja muud. Õhtul oli veel ka Rannaviidika valimised. Meie grupist tegid seda Voolik(kes on mingi suppertantsja ja üldse üli painduv ja andekas tüdruk) ja Jaak, kes samuti on tantsimisega tegelenud (aga mingi breigi või värgiga). Etsiis meie gruppi esindasid tantsjad. Riietuse tegime looduslikust materjalist ehk siis kasutades puuoksi, puulehti jne. Ja mõtlesime loo välja ja muud. Suht vinge tuli. Ja naerda sai palju. Ning me võitsime. :) No meie koostöö oli seda võitu väärt kaa, niiet igati teenitud võit ma usun. Ja õhtul siis tants ja trall. Mere ääres sain naljaa, aga sellest ma siin lähemalt ei räägi parem. ;D Ja siis me Maarjaga tiirutasime laval igatepidi tantsida ja muud. Ja oligi aeg telki minna ja päev lõppenuks lugeda.
13. juuli- Hommikune äratus kell 9.00 tundus lihtsalt niiõudne. Nii vara peab silmad lahti kangutama ja päeva alustama. Hommikusöök ja tund (muide üks tund kestab 3 tundi seal), tegime diktsiooni ja igasuguseid hääleharjutusi, siis etüüde ja välketüüde ja näitlejate mänge, mis karaktereid arendavad ja muud taolist. Nii vinge oli! Saime palju uut ja huvitavat teada samuti, igati lahe. Lõunasöök ja õhtune tund. Ning lisaks siis õhtul esinejad ja jälle tants ja trall.
14. juuli- Mina endiselt siis tegin igal võimalikul vabal hetkel pilte, et seda kõik jäädvustada ja aastate pärast meenutada. Ning muidugi tunnid ja õhtuses tunnis juba etenduse tegemine. Ma mõistsin kui südamesse mulle see aeg seal laagris läinud ja kui tohutult palju uut ja kogemusi ma saanud olin selleks ajaks. Imeline! Viimane õhtu. Kõik lõbutsesid, nagu said. Saarlased tegid telgis rekordit. :D Ja küünlatseremoonia ehk midagi kirjeldamatult ilusat. "Võtke küünal ja viige see kuhugi. Vaadake leeki ja võtke aega enda jaoks, mõtlemiseks" Kõik oli nii eriline. Kogu järve äärne, järve pealne, telkimisplats, lava jne. oli küünlaid täis. Kõik oli kottpime, ainult need tuhanded tuled su ümber ja sina. Ja need sõnumid mis mu telefonis olid ja tulid. Kõik oli eriline ja nii ilus. Oleksin tahtnud vaid, et mulle kallid inimesed (lisaks nendele, kes seal olid), oleksid olnud minuga. (15. juuli ehk 7)
15.juuli- Hommik, need "läbi kurbuse naeratused" ja need inimesed. See paik, need mälestused, need kogemused, see aeg seal. Kõik oli südames nurgakese leidnud NELJA päevaga. Viimased lihvimised etendusteks ja nii need said alguse. Ma vaatasin enda ümber neid inimesi, neid nägusid, siis mõtlesin ja tundsin, et ma pole iialgi kusagil midagi nii imelist kogeda saanud. Midagi nii loomingulist, selliseid kogemusi. See teatrirahvas on mingist muust puust tehtud, seda on tunda. "Lõpuaktusel" , kui oma tänukirja läksin võtma, hakkasin seal ees nutma, kui Marilyni ja Mairit kallistasin, sest ma ei tahtnud sealt lahkuda, ei tahtnud et see läbi saaks. See oli nagu rõõmupisarad, et midagi nii toredat oli, samas kurbusepisarad, et see läbi pidi saama. Istusime pärast veel palju kauem kui teised grupid, seal maas ja rääkisime. Saime Lyynilt ja Mairilt ka kirjandust näitlejate ja näitlemise ning teatri kohta, mida nad soovitasid meil lugeda. Soovitusi samuti ja ideid. Siis nutsime mõnega veel natuke ja sõime kommi. :D Ning kõik rääkisid välja oma mõtted, kõik oma seest seoses selle grupi ja laagriga. Ja tegime otsuse, et kindlasti kohtume kõik veel, sest nii me seda ei jäta ja vahetasime emaile, et ikka ühenduses olla edaspidi. Sel hetkel, kui seal üles tõusin, mõistsin, et ma lihtsalt ülekõige armastan seda maailma. Teatrit. Näitlemist. Ja kõike mis selle alla kuulub ja mis on tohutult lai maailm, mitte nagu "tavalisele" inimesele ehk pealtnäha paistab. Õhusuudlused ja minek. Viimased pisarad said autos pühitud ja nii me seal platsilt välja sõitsime, jättes selleks aastaks Ranna laagriga 2007 , hüvasti! Järgmise aastani!
Aitähh kõigile õppejõududele, kokkadele, Jõgeva korraldajatele, juhendajatele, näitlejatele, niisama kaasaaitajatele jnejnejne. , kes selle nii vingeks tegid! :)

Lallllllllu.