Mjäu.

Joon teed. Teine, kolmas, viies tass? Ma ei tea. Mingi segamini Coldrex HotRem´i ja mingit virsikuteed. Muidu see Coldrex läheb mul täitsa alla, aga praegu, pool üksteist hommikul ei lähe ta kohe mitte kuidagi, niiiiii hapu või kibe või mida iganes. ;D Igaljuhul, see selleks. Lürbin seda vaikselt edasi, ravin seda vastikut nohu ja loodan, et kurk hullemaks ei lähe ja küll saab hakkama. :) Kuigi homme hakkab Ranna laager. Mingi näitlemisvärk, suht vinge ma usun. Peipsi ääres, kohas mille nimi on Ranna. Neli päeva. Oleks et ilusad ilmad, siis saab vahepeal liiva peale pikali visata ja päevitada, vb. isegi vette, kuigi ma ei tea, kas ma oma tervisega üldse riskida julgen, see niigi kehvake praegu. Loodetavasti saan täna mingit imerohtu, mis üleöö minult selle kõik võtab, see oleks imeline. Tegelikult ma tean seda imerohtu, aga praegu seda siin pole ja ei tule täna ka.
Igaljuhul jah, RANNNAAA LAAAAGRIST siis lähemalt. Lugesin orkutist kommentaare selle kohta. Seal on community "Ranna laager" ja seal suht räägitakse, et kes läinud on, tahavad tagasi. Et mingi suht hea. Enamik vist joovad ka seal(ja mõni oskab vahele jääda:D), aga muidu igapäev mingid gruppides tegevused näitlejatega ja siis viimaseks päevaks valmivad kõigil gruppidel siis etendused. Suht vinge! Vaatasin, et mingi 2004. aastal vist olid juhtideks nt. Hele Kõre, Ain Mäeots jne. , niiet sellised tegelased. Sel aastal pidid vist "Kuidas elad..Ann?" - tegelased olema. Ka päris hea ju. Noored näitlejad.. Täna ma mõtlesin, et tegelikult on teater ja näitlemine mulle nii südamelähedased juba, et praegu küll ei kujutaks ette, et ma kellekski muuks saada tahaksin. Eks aeg näitab ja loomulikult aega on selle kiire asjaga veel, aga lihtsalt.. viimased kolm aastat vähemalt olen vastanud küsimuse peale: "Kelleks sa saada tahad?", alati "NÄITLEJAKS". ;P Sest see tunne laval olla on kirjeldamatu. Mul on nii hästi meeles see esietendus kiisuna. Saal oli rahvast täis, inimesed istusid ja seisid. Žürii oli esireas ja meie laval. Ja see tunne, kui ümber on haudvaikus ja kõik need inimesed, lavastaja, žürii, kaasnäitlejad vaatavad sind ja ootavad sinult maximumi.. see on kuidagi nii.. eriline. See tunne, et sinu võimuses on palju ära teha, et etendus oleks hea. Mulle tohutult meeldib laval olla, see on kuidagi nii vabastav. Saad ise elamuse ja saad seda (parimal juhul) ka publikule pakkuda. Imetore! :) Igaljuhul täna pean asju pakkima ja mõned asjad korda ajama, mis minekuks tarvis. Et see tervis nüüd ainult veel alt ei veaks! Reelika juba räägib, et siis hakkame hullult lantima mingi uusi tutvusi jne. :D Eks seal paistab, mida me teeme ja mida mitte. :)
Igaljuhul ma lähen nüüd.. ja naudin "Thanks for the memories"´t. niiiihhheaaa ! ;P


Teie,
Kiiiiiiiiiiiišu.