Mõnikord on lihtsalt selline tunne, et milleks? Milleks vaeva näha ja pingutada.. kõik jookseb alati kokku. Siis kui on tunne, et nüüd olen kõik õigesti teinud, vaeva näinud.. ja aina edasi, kaugemale, kõrgemale liikunud, on tunne, et jälle jookseb kõik kokku. Ja nii ongi. Miks?
Mis peaks motiveerima siis üleüldse, kui pingutustel pole mingit tulu ja kõik hea jookseb sülle ainult juhuslikult. Ja üldse kõik toredad asjad juhtuvad siis, kui me seda ei oota. Pean siis päevad läbi teleka ees lebotama ja ootama, et suur õnn sülle kukuks? Jabur. Või mis suur õnn! Lihtsalt on mõnel hetkel tunne, et ma ei saa seda mida ma väärt olen. Ja mitte, et ma arvaks endast hirmus hästi. Ei arva. Aga ma tean, kui palju ma teinud ja vaeva olen näinud. Ma tean, et miski ei tule lihtsalt.. mitte miski!(siijuures mainin ära, et ma ei räägi praegu millestki konkreetsest, vaid üleüldse kõigest)... aga... nii pole ka enam aus!!
No comments:
Post a Comment