Laura..

Mis päev see täna on?
Kõigepealt sain teada, et üks loeng ehk siis kursus ühes aines( mis ei ole INGLISE KEEL) on meil kogu ulatuses inglise keeles, sest kaks lätlast on meie koolis vahetusüliõpilased praegu ja nemad eesti keelt ei oska (miks eestlased on alati nii alandlikud, vastutulelikud ja vabandust, aga pugejad, et kui meie välismaale lähme, peame rääkima selles keeles, mis seal riigis omane on, aga kui meie juurde tullakse, räägime me IKKA selles keeles, mida nö külalised oskavad..why?!).. jess! Aga noh, okei, ma saan aru..see on ju siiski pigem hariv ja kasulik ka. Nii, siis hakkas pea valutama ja üleüldse oli väga pikk päev. Viimases loengus-seminaris pidi ühest küljest uni ja teisalt peavalu niitma. Siis lõpuks see sai läbi ja avastasin, et jeee, järgmine buss läheb alles poole tunni pärast. Väsimus oli aga mega ja jalgsi ka ei jaksanud minna. Ja kui ma lõpuks kodu ukse ees juba peaaegu olin, kukkusin nii, et arvuti lendas, püksid katki ja põlv ka lõhki. Jess! Tuju oli selleks hetkeks ikka no allapoole arvestust juba. Not my day!
Nüüd pärast väikest uinakut/pikutamist on tuju juba parem, sest panin arvuti tööle ja avastasin,et see kena õhulend ei teinud talle õnneks midagi (hoopis ühe kummalise triibu ekraanilt kaotas ära.. ime või mis?!). Sest noh, kõik päevad ei ole õed ja ööd vennad. Iga päev ei saa MEIE päev olla. Aga siiski.. kinnitus fakt, et mis algab halvasti, see korralikult veidralt ka lõpuni läheb.
Praegu on meeegaaaa päikese vajadus.. ja suve.. hmm, 2 kuud veel!:) Not bad!

Palju päikest ja olge ettevaatlikud, et sellised kerged õhulennud ära jääks! :)


L.