Eile oli nagu midagi.. midagi millest ma ise ka aru ei saanud, miski nagu pani mind välja elama seda mida olen kaua endas hoidnud. Mitte, et ma tavaliselt hoiaks kõike endas, aga nagu ei mõistagi enne kui ühel hetkel suure käraga see end näitab, et tegelikult ületab asi juba ammu piire.. kaks mulle väga olulist inimest aitasid mind eile, aitasid väga palju!
Ma mõistan tõesti nüüd!Tõesti mõistan!Nagu päriselt.. ma tean nüüd kes on SÕBRAD, mitte "oleme ju sõbrad eks" vaid nagu tõesti ka sõbrad. Neid tõeliseid jäi ühe õhtuga kuidagi eriti väheseks, just neid tõeliseid, mitte neid, kes nimetavad end selle nimega ja vahelduva eduga seda ikka olla ka püüavad. EI! Need pole sõbrad. Milline sõber siis VAHELDUVA EDUGA sinuga on?Ilmselt keegi olend, kes pole oma tunnetes kindel ja tahaks nagu olla ja samas ka mitteolla. Keegi segaduses olevus, kes on alati juures, kui on saada midagi.. seejäral jätab kõik sinnapaika ja teeb näo, et "kas me teame üksteist?" Haiget teeb. Haiget teeb tõde, kõik see tõele näkku vaatamine. Sest minu jaoks surid päris mitmed inimesed minu südamest selle õhtuga. Selle mõistmisega, et nad polegi need, kelleks neid pidasin. Nad on lihtsalt head tuttavad vms.. Mul on lausa kahju. Kuidas nad nii suudavad? Nende südames on miski suur puudujääk. See teeb meeletult kurvaks. Ei saa ju nii lihtsalt, või siis saab? Ükskõik, MINA NII EI SAA!
Aga samas avastasin, et on inimesed kes on sinust kaugel, aga südames lähemal kui keegi kunagi olla saaks..
Ja neid inimesi ma armastan ülekõige, hindan oma elust rohkem, sest see eriline tunne, see aeg mis nad pühendavad.. see on midagi erilist!
Nendega koos ma tunnen, et see on, see on see! See miski, mis peab olema lihtsalt!
1 comment:
Sa kirjutad nagu oleks see sul käes ning sa tunned nii nagu minagi.
Õed on tõesti vist sarnased.
Mina armastan Sind ka väga!(L)
Post a Comment