Ma olen nüüd pea kaheks kuuks oma armsa blogi hooletusse jätnud. Vahepeal on ühest küljest juhtunud nii palju ja samas ka mitte midagi. Viimased päevad on olnud uskumatud, väga mitmes mõttes. Imetoredad ja väga teistmoodi minu jaoks.
Peamiselt olen käinud koolis ja endiselt pean tõdema, et ma olen jõudnud imelisse kohta. Ma armastan Tartut, armastan kooli ja oma eriala. Ka on mul väga vahva kursus ja täna ütles ka üks õppejõud, et õppejõududel on omavahel meist juttu olnud ja väga paljud on kiitnud, et küll see selle aasta uus kursus on tore ja paljutõotav. Ja seda on muidugi suurepärane tunne kuulda! Kõik see kinnitab vaid aina enam, et olen õiges kohas. Lõpuks olen siin, kus on minu koht. Me teeme nii palju toredat, et peaaegu kõik üllatuvad, kui sellest räägin. Ja olen rahul! Nii rahul.
Ma olen praegu nii emotsioonidest tulvil ja nii hämmingus. Ma olen võtnud enda jaoks vastu viimasel ajal väga olulisi otsuseid ja põhimõtteid ja need on väga ruttu töötama hakanud. Veider, kui kaua võtab teinekord aega, et midagi mõista. Ja kui ruttu saabuvad (head) tulemused ja kõik muu hea, kui sa oled ikkagi iseenda vastu aus ja viimaks teed ja mõtled täpselt nii nagu tegelikult peaks. Ja mis kõige tähtsam: iseendale valetamata! Ma ole hämmingus.. ja samas rõõmus ka. Aga elame-näeme. Ära hõiska enne õhtut nagu öeldakse! :)
Mida vähem sa oskad oodata, seda rohkem sa saad. Ja mida vähem sa millegi peale mõtled, seda paremad on üllatused.
Aga sellest kunagi hiljem..
Palju ilusaid hetki!
L.
No comments:
Post a Comment